Omal ajal sai ka küsitud, et miks see küll ära kaotatakse ning vastuseks sain "see lõhub põlvi hirmsasti!".
Üks väike täpsustus sellest valdkonnast.
EV esimene riigiakitseliste ülesannetega ametlik struktuur oli Piirikaitse. Selle auks tuleb öelda, et seal hakati riviväljaõpet väga järjekindlalt ja piinliku täpsusega vastavalt viimastele EW-aegsetele määrustikele tegema. Kusjuures täieliku audentsuse tagamiseks kaasati ka omaaegseid sõjaväelasi. Ja see õnnestus. Valvelsamm oli just selline, nagu ette nähtud. Sellisel kujul võeti see üle ka Kaitseväkke ja Kaitseliitu ning mitte kusagilt ei paistnud välja, et see just-kui ülejõukäiv või miskit üle mõistuse olevat oleks. Isegi KL üksused, missugused ikka päris kirjud seltskonnad on, nagu te isegi teate, saavutasid piisava treeningu korral isegi ajateenijatest parema taseme (kunagise Tallinna Maleva näitel). Kuna terve Kaitsejõudude allohvitserkaader sai väljaõppe Meegomäel, siis oli vastava ühetaolise riviväljaõppe laiaenemine jätkusuutlikult tagatud ka kogu KV-le tervikuna.
Siis tuli Ameerikamaalt kindral, kelle arvates senine EKV valvelsamm olla üks põlastusväärne "preisi samm", viitega just-kui äärmiselt negatiivsele preisilikkusele. Sealt siis hakkaski laiutama see termin "preisi samm", millel aga tegelikkuses EKV rivimäärustikupõhise valvelsammuga miskit tegu pole. Kas või puht tehnilise teostuse poolest on tegu täiesti erinevate asjadega. Seega poleks vähemasti meie foorumlaste poolt korrektne (ja isegi viisakas) seda terminit "preisi samm" Eesti Kaitseväe kontekstis pruukida. Ütleks, et see on isegi solvav. Mitte, et mul midagi põhimõtteliselt preisi rivivõtete ja rivisammu vastu oleks, sest nii või teisiti on preisi militaarsus sõdurluse (Soldentum) etaloniks, aga ... - võõraste sulgedega enese ehtimine küll ilusamaks ei tee.
Seejärel tuli taas uus kindral ja valvelsammu taheti taastada, kuid ... Võta näpust! Enam polnud allohvitsere, kes oleksid võimelised olnud seda õigel kujul õpetama. Eesti valvelsammu ei õpetatud enam ei Lahingukoolis, ega üksustes. Eriti läks asi käest ära pärast seda (ja tegelikult on senini), kui seersandid hakkasid väljaõpet saama oma üksustes. Seega kujuneski välja olukord, kus erinevates üksustes allohvitserid iseenda mõistusega ja oma parema äranägemise kohaselt üritasid vanu rivimäärustikke tõlgendades valvelsammu õpetada. Vaieldamatult tekkisid erinavates üksustes teatavad erinevaused. Aastad läksid, ja need erinevused nii rivivõtetes (ka. valvelsamm), kui erinevate rivimäärustiku klauslite tõlgendamises, hakkasid esialgsetest aina enam ja enam erinema. Sarnaselt looduses esinevate isoleeritud loomapopulatsioonidega, kus nii negatiivsed, kui positiivsed tunnused (nii geno-, kui fenotüübis) hakkavad tasapisi võimenduma. Kahjuks toimus samasugune protsess ka EKV-s ja see väljendus väga ilmekalt ka valvelsammu teostuses. Kord aastas paraadil kokku saades kujunes lõpuks välja üks tõeline segadus, kus erinevad üksused mõistsid käsklusi erinevalt, rääkimata võtete tehnilisest teostusest. Ning nüüd tehti salomonlik otsus. Kaotati see "neetud valvelsamm" hoopiski, leiutades seda põhjendades igasuguseid lausa fantastilisi põhjusi. Üks neist oli ära toodud ka ühes eelnevas postituses, kuid mitte viimasel kohal polnud ka konstateering, et selle selgeksõppimine piiratud teenistusaja jooksul ilmvõimatu olevat ja pealegi - meie lääneliitlased midagi taolist ei tunnistavat. Tegelikult oli asi aga selles, et asi läks nö. käest ära ja midagi pidi tegema. See oli "kergema vastupanuteed" minek. Sealjuures ei antud endale aru, et selline nn. lääne stiilis valvelsamm ja selle õpetamine on kordades tüsilikum ettevõtmine ja enam pingutust (ja aega) nõudev, kui oli senine "valvelsamm". Ja kuna arvati, et see uus valvelsamm miskit selline pingutuseta ja erilist väljaõpet mittenõudev naturaalne loivamiselaadne liikumisviis on, siis - seal me nüüd oleme. Ning kuna väidetavalt taoline liikumisviis erilist väljaõpet ei vaja, siis vaatamata allohvitserkonna ühtse väljaõppe puudumisele, on see kõigis EKV üksustes suhteliselt sarnane. Seega on ühetaolisus saavutatud, ja see ju oligi ümberkorralduse põjuseks.
Siis mingi aja peale üritati endisaegset valvelsammu taastada vaid Vahipataljoni auvahtkonna tarbeks, kuid ... Noh, kuna õpetajaid, kes asja tegelikult tunneksid polnud Kaitseväekke enam üldse jäänud, siis see, mis seal toimub selle valvelsammuga on minu personaalse arvamuse kohaselt üks paras paroodia.
Selline oli siis see lugu EKV valvelsammust, missugune sündis ja elas EW ajal, oli varjusurmas, siis taassündis, suri taas ja - ongi surnud. Elu paistis talle liiga raske olevat. Siis üritati seda laipa taaselustada, aga - tulemusteta. Või siiski! Mingi zombina ta siiski veel kusagil eksisteerib.
Tegelikult tahan aga selleks, et mitte üldsõnaliseks jääda, pisut selgitada ka selle EKV valvelsammu põhilist komponenti ja mis tegelikkuses selle selgeksõppimise naeruväärselt lihtsaks teeb. Võrreldes muidugi praeguse nn. vaba valvelsammu tegeliku selgeksõppimisega, missugune väga-väga tõsist drilli vajab.
Nimelt - lugege vana määrustikku! Samm tehakse ette ja jalga tõstetakse vaid nii palju, et oleks tagatud keharaskuse ettelangemisel ettenähtud sammupikkus. S.t., et ei tõsteta jalga selleks, et seda seejärel vastu maad lüüa (nagu selle hilisemad ja ka praegused tõlgendajad teha püüdsid ja millest ka väidetavad labajala kahjustused ajateenijatel tingitud olid).
Eesti valvelsamm ei ole ei NA-s ega praeguses VFA-s praktiseeritav valvelsamm, aga ka see nn. preisi samm. See on EEST VALVELSAMM. (Ja nagu kroonikakaadreist nii EW ajast, kui ka 90-ndate algusest näha võite, siis ei sammutud mitte pahasti.)
jne.
