GALIL

[EOD]

Veelkord vintraudade juurde tagasi.
Alati ei peagi kulunud rauda vahetama. Reeglina kulub raud suudmest "pasunaks". Põhjuseks suudme suurem saastumine liiva ja poriga. Selle "pasuna" vältimiseks soovitatakse ka raua puhastamist alustada padrunipesa poolt. Sõdurid ise on leiutanud preservatiivi kasutamise rauasuudme kaitseks.
Kui nüüd mitteläbiva kaliibriga mõõtes selgub, et raua suue on "pasunas", saab selle kulunud osa välja puurida. 7,62 mm kaliibriga relvadel kasutati puuri läbimõõduga 9 - 9,2 mm. 5,56 mm kaliibriga relvadel peaks see olema 7,5 mm kanti. Pärast puurimist oksüdeeriti või fosfateeriti puuritud osa korrosiooni vältimiseks.
Mingit kallist pingiparki rauasuudme puurimine ei vaja, samuti pole relva vaja täielikult lahti võtta.
Selle tehnikaga saab paljude relvaraudade "eluiga" piisavalt pikendada ja relva täpsus pärast puurimist on ajateenijate väljaõppeks täiesti piisav.
Nõukaaegsete remondijuhendite järgi kasutati sellist tehnoloogiat kõigil laskurrelvadel peale snaipripüsside, suudmeseadmega kuulipildujate ja püstolite.

[virguja]

Alljärgnevaga täielikult nõus, aitäh!

...
IMHO on tegu mõttetu vaidlusega. Kellelgi ei ole täpseid numbreid ja mahtusid. In principle oleks loogiline raua vahetus Eestis organiseerida, sest siis jääks suur osa rahast kodumaale, mitte ei rändaks siit välja. Kodumaale jääv raha kipub muide paljunema ja SKP-d kasvatama. Välismaale liikuval rahal seda koju tagasi tuleku omadust ei ole. Pealegi on import SKP-s miinusmärgiga ning kaitsekulutsed on meil % SKP-st. Isegi kui tegu on tühiste summadega on see siiski oluline.
Sestap - kui see vähegi võimalik on, tuleks siinkohal eelistada kodumaal toimetamist. Aga see kõik sõltub täpsetest numbritest ja mahtudest. Nende teada saamiseks tuleks hankida u. 100 rauda ning teha erinevate relvameistrite juures proovitööd ning vaadata nii temposid kui tulemusi.
See 10 000 ei olegi nii suur number kui venitada see maht mõne aasta peale laiali. 5 toru päevas teha ei tohiks isegi Eestis ühele relvameistrile probleem olla kui rutiinid käes on. Jääb aega muude töödegi jaoks. 5 relvameistrit teeksid kokku ~5000 toru aastas.

Ka rbl tsitaat väärib kordamist: "Meil täidab kaitsevägi põhiliselt iseseisva riigi jaoks vajalikku sümboolika esinduse funktsiooni: lipp, vapp, sõjavägi jne."

[Kapten Trumm]

Selle "pasuna" vältimiseks soovitatakse ka raua puhastamist alustada padrunipesa poolt. Sõdurid ise on leiutanud preservatiivi kasutamise rauasuudme kaitseks.

See valetpidi puhastamine on rohkem nende relvade probleem, kus puhastuskomplektis on mingi hari, mida on mugavam esimesest otsast sisse ajada.
Galilil seda lollust õnneks pole (tegelikult need harjad seostavad vintrauda puruga rohkem kui puhastavad) ja selle relvapuhastusnööri ja kaltsutükiga (lausa geniaalne, kas pole) ongi mugavam padrunipesa poolt alustada.

AK4 puhastuskomplektis on selline tross, mille otsa saab panna suure silmaga pronksist nõela, kust silmast paned kaltsutüki läbi.

Mulle ausalt öelda on arusaamatu nende vintraua puhastamise harjade otstarve (osad tegelased on veel oma raha eest mingi M16 komplekti ostnud), minuarust on peale nende kasutamist (on ju õlised) neid üsna võimatu purust puhtaks saada ja rauda lükates võid vastu valgust imetleda neid tükikesi peegelpinnal. Tehes sama asja kaltsutükiga, saab raua juba 2-3 läbitõmbamisega perfektselt puhtaks.

[alban]

Mulle ausalt öelda on arusaamatu nende vintraua puhastamise harjade otstarve (osad tegelased on veel oma raha eest mingi M16 komplekti ostnud), minuarust on peale nende kasutamist (on ju õlised) neid üsna võimatu purust puhtaks saada ja rauda lükates võid vastu valgust imetleda neid tükikesi peegelpinnal. Tehes sama asja kaltsutükiga, saab raua juba 2-3 läbitõmbamisega perfektselt puhtaks.

Kui tahad, et vintraud kestaks ja säilitaks oma täpsust, siis peab teda pronksharjaga puhastama. Kaltsu rauast läbi lükkamine ei ole relva korralik puhastamine! Peale iga lasku jääb vindisoontesse kinni vaske ja püssirohu põlemisjääke ning neid saab sealt eemaldada keemia ja pronksharjaga (üks hari kestab kuni 5 puhastuskorda). Lihtsalt kaltsu ja keemiaga nühkimine ei aita. Silmaga vaadates vindiharjad läigivad küll ilusasti aga vindisoontesse koguneb kogu aeg vase ja püssirohujääkide segu ning ühest hetkest alates muutub selle kogunemine väga kiireks ja eemaldamine raskeks ning raud ongi rikutud.

[Kapten Trumm]

Need pronksharjad, mida EKJ relvade puhastuskomplektides täna kohtab, on käinud sealt rauast vist 1000 korda läbi.
Galile on taoliselt kaltsuga puhastatud algusest saadik ja pole nagu kuulda olnud suurest raudade ringivahetamise vajadustest (ainult seoses kulumisega).
Võibolla polnud IMI konstruktorid sellised idioodid ja probleem ei oma praktilist tähendust (reservarmee puhul oleks kulu pronksharjade pidevale vahetamisele suurem kui kord 20-30 a takka rauad ringi vahetada). Reostatud pronksharjadest lähtuv sodi aga on kõige hullem.

[Kilo Tango]

...Reostatud pronksharjadest lähtuv sodi aga on kõige hullem...

Kes sul keelab harjamise järel veel ka kaltsuga läbi tõmmata?

[Kapten Trumm]

kalts ju vintraua põhja ei ulatu

[alban]

Peale pronksharja läbilükkamist lükatakse raud läbi kas nailonharjaga (pestav peale kasutamist) või vildist puhastustropiga, mis ulatub ka vindisoonte sisse.

[EOD]

Albani postitusele täienduseks, piirdudes vaid raua puhastamisega:
Relva puhastamisviis sõltub ka sellest, mis relvaga eelnevalt tehtud on. Kui on vaid "põrgatud", kuid lastud pole, tuleb rauaõõs puhastada liivast ja porist. Külmal ajal väljast tulles lasta relval esmalt ruumi temperatuurini soojeneda, et kondenseerunud niiskus aurustuks. Seejärel tõmmata rauast läbi puhastuslapp, mis peab rauast lõdvalt läbi minema. Seda paar korda korrata ja seejärel raud õlitada. Lapp ei tohi rauda minna raskelt, sest see kogub liivaterad pinnale ja need kriimustavad rauaõõnt.
Pärast laskmist tuleb raud võimalikult kiiresti õlitada (soovitavalt juba laskeväljal). Võib kasutada aerosoolpakendis õli ja relva pole vaja osaliselt lahti võtta. Õli leotab tahmaosakesed lahti, enne kui need jõuavad "kivistuda". Kasarmus eemaldada saastunud õli esmalt lõdvalt rauda läbiva lapiga, seejärel puhastada raud harja ja lapiga põhjalikult. Pärast puhastamist jätta raud õliseks. Järgmisel päeval tõmmata rauast läbi puhas valge lapp. Kui sellele jäävad vaid kollased õlijäljed, on raud puhas. Kui mitte, korrata protseduuri, kuni valgel lapil pole tahmajälgi. Tugevalt saastunud raua puhastamiseks on spetsiaalne puhastuslahus, millega leotamise järel puhastatakse raud tavalisel viisil.
Enne laskma minekut puhastada raud kuiva lapiga, kuna õli kogub tolmu ja liiva.
Kaltsutüki 2-3 kordse rauast läbitõmbamisega saavutab raua perfektse kulumise, mitte puhtuse.

[HotelVictor]

Kõik see puhastamise jutt on tore ja õige, aga päriselus kus on EKVs need pronks- ja nailonharjad? Kus on need spetsiaalsed lahused ja korralikud õlid? Ajateenija toetuse eest vaevalt, et keegi hakkab neid endale kokku ostma.

Ajateenija vaatevinklist näeb asi välja niimoodi: Kompanii peal on üks 5 liitrine klaasipesuvedeliku kanister, mis on tõenäoliselt enam-vähem puhtaks loputatud ja seejärel täidetud mingisuguse õliga. Minul isiklikult oli kokkupuude vähemalt 3 erineva õliga, kaks neist olid talviseks kasutamiseks täiesti sobimatud. Ainuke relv, mille puhastuskomplektis olid harjad/tropid oli CG.
Samuti levib mentaliteet, et relvad tulebki pärast nädalast paukmoonalaagrit ühe läbimisega puhastada, seega puhastatakse neid reede õhtul 2-4 tundi.
"Parim" soovitus ühelt instruktorilt, kui talt küsiti kuidas köige paremini Galili gaasikolvi puhtaks saab, oli vastus: "Mine võrkpalliväljakule, võta peotäis liiva ja hõõru seda gaasikolvi seal liiva sees, kuni puhtas läheb.."

[alari]

Reaalsus, kaitseväes/kaitseliidus on aga kahjuks teistsugune. Kui relv jätta õliseks ja keegi kontrollib, siis on kohe probleem selles, et relv on puhastamata. Nii et mõningate ülemuste tegevus soosib, et relv ei oleks kunagi õline.

[Kapten Trumm]

Kõik see puhastamise jutt on tore ja õige, aga päriselus kus on EKVs need pronks- ja nailonharjad? Kus on need spetsiaalsed lahused ja korralikud õlid? Ajateenija toetuse eest vaevalt, et keegi hakkab neid endale kokku ostma.

Ajateenija vaatevinklist näeb asi välja niimoodi: Kompanii peal on üks 5 liitrine klaasipesuvedeliku kanister, mis on tõenäoliselt enam-vähem puhtaks loputatud ja seejärel täidetud mingisuguse õliga. Minul isiklikult oli kokkupuude vähemalt 3 erineva õliga, kaks neist olid talviseks kasutamiseks täiesti sobimatud. Ainuke relv, mille puhastuskomplektis olid harjad/tropid oli CG.
Samuti levib mentaliteet, et relvad tulebki pärast nädalast paukmoonalaagrit ühe läbimisega puhastada, seega puhastatakse neid reede õhtul 2-4 tundi.
"Parim" soovitus ühelt instruktorilt, kui talt küsiti kuidas köige paremini Galili gaasikolvi puhtaks saab, oli vastus: "Mine võrkpalliväljakule, võta peotäis liiva ja hõõru seda gaasikolvi seal liiva sees, kuni puhtas läheb.."

Just, kus on, võibolla ongi see nende Galilide läbikulumise kurja juur? Siis on asjad sootuks tagurpidi käinud.
Täna on Galilid justnimelt kaltsuga vintraua puhastust näinud (ok, mõni aktiivsem kaadri tegelane teeb isikliku harjaga kah võiboll).
Tegelikult enamik meie relvapuhastusi piirdub püssirohutahma eemaldamisega vintrauast, sest enim pauke lastakse paukmoonaga.
See Galili gaasikolvi teemaline jaburdus on kui kirss koogil mede tehnilise mõtte nullvõimes.
Tehniliselt pole mitte mingit vajadust neid sooni ja kolvi põhja liiva sees poleerida. See kolb võib olla ka roostest punane, ei mõjuta kuidagi relva tööd.
Mida rohkem seda kriipida, seda rohkem see tahma koguma hakkab.
Samas mustad sooned ei takista mingit moodi relva tööd, sest insenerid on teinud selle gaasitorus ca 1 cm lõtkuga, et relv töötaks ka siis, kui gaasitorus sul kaks supilusikatäit liiva on.

Sestap mõtlengi, et kas see vintraua kraapimine pronksharjaga on ikka hädavajalik või ongi see relv tehtud nii, et seda pole vaja teha (20a reservi kasutust peab ka ilma vastu ja siis on ette nähtud rutiinne suurem remont, mille käigus visatakse see vintraud lihtsalt minema, kuna liivases keskkonas põhjustab suurimat häda ikka abrasiiv vintraua sees ja selle harjamine ei too mingit kasu). Galil on üldiselt tehtud nii, et keskmiselt s****sena töötab ta ikka, kasarmumängudel kõrvatikkudega liiva tagaajamiseks lukukoja põhjast puudub praktiline vajadus.

KL-s eksisteerib üks suurepärane kord, mis keelab relva pesta.
Arvan ise (ja mitte mina ainult), et relva pesemine teatud nõuete täitmisega (suruõhuga kuivaks puhuda) on väga ontlik tegu, mis säästab sõduri aega kasulikumatele asjadele kui 4 tundi kasarmu koridoris tabureti najal tukkudes relvapuhastust imiteerida. Sellise korra looja ilmselt puhastas peale metsalaagrit kuulipildujat viiamati väga palju talvesid tagasi...

[Kapten Trumm]

Pärast laskmist tuleb raud võimalikult kiiresti õlitada (soovitavalt juba laskeväljal). Võib kasutada aerosoolpakendis õli ja relva pole vaja osaliselt lahti võtta. Õli leotab tahmaosakesed lahti, enne kui need jõuavad "kivistuda". Kasarmus eemaldada saastunud õli esmalt lõdvalt rauda läbiva lapiga, seejärel puhastada raud harja ja lapiga põhjalikult. Pärast puhastamist jätta raud õliseks. Järgmisel päeval tõmmata rauast läbi puhas valge lapp. Kui sellele jäävad vaid kollased õlijäljed, on raud puhas. Kui mitte, korrata protseduuri, kuni valgel lapil pole tahmajälgi. Tugevalt saastunud raua puhastamiseks on spetsiaalne puhastuslahus, millega leotamise järel puhastatakse raud tavalisel viisil.
Enne laskma minekut puhastada raud kuiva lapiga, kuna õli kogub tolmu ja liiva.
Kaltsutüki 2-3 kordse rauast läbitõmbamisega saavutab raua perfektse kulumise, mitte puhtuse.

Nii ja ju täna umbes käibki.
Galili käib nii, et kui relv on soojenenud ja kuiv, tõmmatakse sissejuhatuseks selle rootsi vappenfett'iga kalts (pannakse niiet ujub) rauast korra läbi.
Siis raud seisab pool tundi, kuniks puhastad muid asju. Selle ajaga liguneb mustus lahti (niipalju kui liguneb).
Siis tõmbad selle relvapuhastusnööri otsa pandud kaltsuga vähema õliga 4-5 korda läbi.
Siis kuivaga, kui kuiv jääb täiesti valgeks ja lõppeks kergelt õlisega.
Vintraua põhjas pole tavaliselt mingeid musti viirgusid, rauda vastu lampi vaadates on näha nii harjad kui põhjad.
Protseduur muide pidi pärinema Galili valmistaja juhendist (seepärast ei pidanud ka puhastuskomplektis mingeid harju olema).

[uusmario]

Kunagi aastaid tagasi sattusin netis Valmeti remondijuhendile, ei tundunud kuskilt otsast, et raua vahetus oleks kuidagi suurem teadus. Eestis on tööpinke ja inimesi kes sellega hakkama saaks rohkem kui küll.

Trumm, vali oma argumente. Seda sama argumenti kasutati D-30 vastu ühes teises teemas, milles sa sellele tuliselt vastu vaidlesid

Sa ikka jagad matsu ka või vaidled minuga vaidlemise pärast?
M16 ja kõik tema järeltulijad ei ole ei lihtsad ega töökindlad (mida D30 kahtlemata on).
Odavad on nad seepärast, et selle aretamise kulu on tagasi teenitud sadade tuhandete USA relvajõudude poolt teenitud relvade müügiga.
Pole mingit kinnitust, et meile neid 700 dollariga müüakse, sest meil puudub sadade tuhandete relvade suurune turg.
Et osta Galilile ja Ak4-le võrdväärset unifitseeritud jalaväerelva, siis siin M4 ei pela.
D-30 ongi primitiivsetes oludes võrdväärne Kalasnikovi või Galiliga, seepärast neid üle maailma nii massiliselt kasutatakse ja igasugu kaltsupeade jõugudki saavad sellega hakkama.

Sellise jamaga paraku ei saa nõustuda, M16 (täpsemalt 60'nendates pärit M16A0) ei olnud tõesti töökindel relv. Hilisemad M-16'ned eriti M-16a2 ja a4 on vägagi töökindlad.Samuti ei ole tegu keerulise relvaga.Võrreldes nt AK-4 on tegu töökindla ja lihtsalt hooldatava relvaga, lisaks on sellega väga hea lasta (oma arvamus). Aga puhta robustse vastupidavuse poolest on jah AK-seeria parem, samas tulirelvi kasutatakse vastase pihta laskmiseks, mitte nende peksmiseks.

Praktiliselt kõik meediasse jõudnud kaebused on tegelikult M4 kohta. Ja ka selle vead on suuremalt jaolt parandatud

[rbl]

Kunagi aastaid tagasi sattusin netis Valmeti remondijuhendile, ei tundunud kuskilt otsast, et raua vahetus oleks kuidagi suurem teadus. Eestis on tööpinke ja inimesi kes sellega hakkama saaks rohkem kui küll.

Asi polegi selles, et ei saa vaid kellelgi on vaja lihtsalt leiutada põhjuseid, miks ei saa. Siis saab omale uue, uhke ja kerge plastist lelu, millega teiste ees paraadil uhkeldada. See ongi Eesti suguse paraadarmee põhiline funktsioon!

Sellise jamaga paraku ei saa nõustuda, M16 (täpsemalt 60'nendates pärit M16A0) ei olnud tõesti töökindel relv. Hilisemad M-16'ned eriti M-16a2 ja a4 on vägagi töökindlad.Samuti ei ole tegu keerulise relvaga. Võrreldes nt AK-4 on tegu töökindla ja lihtsalt hooldatava relvaga, lisaks on sellega väga hea lasta (oma arvamus). Praktiliselt kõik meediasse jõudnud kaebused on tegelikult M4 kohta. Ja ka selle vead on suuremalt jaolt parandatud

Kuidas nad saavad siis töökindlad olla kui tõrgete suhe 60 000 lasu kohta on vastavalt 223 vs. 882 M-16/M-4 kahjuks? Stoneri M-16/M-4 süsteem, kus püssirohugaasid juhitakse otse lukuraamile ei ole kusagilt otsast töökindel ega lihtsalt hooldatav. Vaata kas või palju neid pisikesi tihvte seal M-16 ümberlaadimismehhanismis leidub. Püssirohugaaside juhtimine otse lukuraamile, tahmab suhteliselt kiiresti relva lukukoja, lukuraami, luku ja tänu sellele vajab süsteem tervikuna ka palju tihedamat hooldust.