LeBon kirjutas:Ajateenistusest langeb igal aastal tervislikel põhjustel välja mingi x arv sõdureid. Pole kuulda,et nad kõik lahkuksid väeosast kanderaamil või seaksid sammud seevaldi poole.Arvata võib,et ajateenistusest lahkutakse ennetähtaegselt enamalt jaolt füüsilist koormust mitte taludes ja sellele järgnevate küll põlve-,seljahädade tõttu.
Need samused liigesehädalised on aga täiesti kõlbulised valveteenistuse tarvis...Iga see mees peaks ikka suutma 8 kuud teenistuses(valveteenistuses) olla.Kõik ei peagi lahingväeosades ajateenistust läbima.
See tundub täiesti mõistlik mõte. Huvitav oleks A4 ja teiste vastuväiteid kuulata.
See võiks kuidagitpidi mõistlik mõte olla ehk vaid siis, kui me need „kehvema füüsilise võimekusega“ vahiteenistuse sõdurid selekteeriks välja mitte teenistuse käigus „katkiminevate“ seast, vaid enne teenistust või teenistuse alguses. Olemuslikult ma seda mõtet ei toeta, aga olen kuulnud, et külma sõja ajal väga suurt ajateenistust ja kaitseväge omanud Rootsi just niimoodi tegi – võttis teenistusse suurema osa aastakäigust, aga kehvema võimekusega isendid pani vahisõduriteks vm tugiteenusteks.
See, et komplekteerida vahiteenistus ajateenistuse käigus väljaõppest ja teenistusest väljalangejatest, ei ole minu arvates ülihea mõte juba seepärast, et nende „väljalangejate“ hulk ei pruugi olla väga stabiilne. 15-20 aastat tagasi neid minu teada praktiliselt polnudki. 10 aastat tagasi oli neid alla 10%. Viimastel aastatel on neid justkui stabiilselt olnud juba ligi 20%, aga praeguse väljaõppetsükli jooksul on Kaitsevägi vist suutnud protsendi jälle alla 10 viia. Aga aastaringselt, stabiilselt ja väga prognoositavalt neid väljalangejaid ju ei ole – juunikuus pole peaagu üldse ajateenijaid (oh seda kahjurlust!) teenistuses, järgmistel kuudel hakkab ajateenijate (ja ka väljalangejate hulk kasvama), et tsükli teises pooles jälle vähenema hakata. Jah, vahiteenistus ei ole kindlasti nii füüsiliselt koormav, kui täie mahviga jalaväelase väljaõpe, aga kui Trumm soovitab kasutada neid „väljalangejaid“, siis ei tasuks teise suupoolega rääkida valveteenistusest kui „esimesest spetsnazile vastuastuvast kaitseliinist“ või „välismaa kindralitele demonstreeritavatest reindžeritest“.
Samuti tasuks silmas pidada seda, et ega paljud nendest väljalangejatest ei ole tegelikult nii haiged ja vigaseid, kui neile endale tundub. Paljusid vaevab kokkuvõttes slangiidi-nimeline diagnoos – nad lihtsalt ei taha teenida. Võib ju sellise seltsimehe väljaõppe asemel pikkadeks kuudeks vahiteenistusse määrata, aga kui ta teenida tõesti ei taha, siis jätkab ta viilimist, laatsa ukse taga kraapimist, pisivigastuste ja külmetuste ülevõimendamist jne. Kas ikka tahame selliseid „lahinguülesande täitmisele“ panna, kas suudame selliste viilidega kõik ettenähtud vahtkonnad niimoodi komplekteerida, et järjekordse väljalangemise laine tagajärjel ei nühi ülejäänud ülepäeva vahtkonnas käia?
Aga loomulikult, kõik need „väljakutsed“ on soovi ja tahtmise korral ka kindlasti ületatavad, aga kas on mõtet? Olenemata sellest, kas kasutada vahiteenistuseks ajateenijate paremikku või siis „väljalangejaid“ või muidu „nõrkasid“, taandub minu jaoks küsimus ikkagi sellele, et kas see on mõistlikum lahendus kui need tänased Kaitseliidu palgalised valvurid (kõikide oma probleemidega). Kas tasub panna miljoneid täiendavate kasarmukohtade ehitamiseks vaid selleks, et neid täita vahisõduritega – mina kasutaks neid lähiaastatel lisanduvaid ajateenijaid ja kasarmuid pigem päris SA-üksuste tootmiseks. Kas on mõistlik aastaringselt hoida teenistuses (st toidul, küttel, varustust ja riietust, tegevväelaste aega kulutamas) suurusjärgus 3-400 ajateenijat vaid selleks, et nad perimeetrit julgestaksid ja šlagbaumi tõstaksid? Kui tänaste valvurite u 20% voolavuse juures on väidetavalt probleemiks see, et kõigile ei jõua enam vajalikku tausta- ja julgeolekukontrolli teha, siis kui palju maksab see, kui aastane voolavus on ajateenijate puhul 100%?
Ja ülesse jääb (või õigemini, tänasega võrreldes muutub minu arvates tõsiseks probleemiks) nende ajateenijate motivatsiooni ning ajateenistuse maine küsimus. Minu ajal oli vahtkonnas-toimkonnas käimise tempo selline, et noorte ajal käis ajateenija ainult omaenda kompaniis päevnikuks. Hiljem hakati vahtkondades-toimkondades käima nii, et olid nädalad, kus tegeleti ainult väljaõppega või oldi välilaagris (seal olid omad vahtkonnad, ainult et väljaõppe lahutamatu osana ja sõja mõttes realistlikult), ja siis olid nädalad, kus väljaõppe kõrvalt käisid nädalas u 2 korda toimkonnas või vahtkonnas. Oli tüütu ja väsitav, aga ei midagi ülejõu käivat, muu väljaõpe ainult kannatas selle all, seda enam, et määrustiku järgi oli toimkonda astumisele eelnev pool päeva puhkeaega „toimkonnaks valmistumiseks“). Mis tunne aga oleks kokku 5 või 8 või 11 kuud aega teenida niimoodi, et üks vahtkond ja toimkond teisele järgnebki (üks vaba päev ilmselt vahepeal) – vot seda tampi ja kohustuslikus korras mina hästi ette ei kujuta. On kindlasti tehtav soovi korral, aga toodame iga aasta juurde sadu inimesi, kellel pole ajateenistuse kohta sõpradele, vanematele ja ühiskonnale mitte ühtegi head sõna öelda. Sest vahtkonnateenistus – ükskõik kui palju Trumm, Lemet ja Borja seda ka ei glorifitseeriks – lihtsalt on päeva lõpuks üks nüri, üksluine ja tüütu tegevus. Eriti, kui seda teha mitte muu väljaõppe kõrvalt aegajalt, vaid n-ö põhitegevusena (täitsa huvitav oleks teada, kuidas rootslased seda minevikus korraldasid? Ja kas nad seda üldse kellegile soovitaksid?).
Võib ju rääkida ükskõik kui palju sellest, et vat keegi peab selle raske töö ära tegema, ühiskond ongi liiga pehmostunud, teenistus ei peagi olema lust ja lillepidu, individuaalsed soovid tuleb allutada kollektiivsetele vajadustele jne. Aga juhin tähelepanu, et tänase puhtalt väljaõppele keskendunud ajateenistuse puhul on ajateenijate endi poolt väljatoodav (ja ühiskonda edasikantav) põhiline „probleem“ selles, et teenistuse teine pool on väga tüütu, igav ja tegevusevaene (st allüksuse kursuse periood, kus reakoosseis tõesti enam midagi uut ei õpi, vaid on piltlikult öeldes ülematele kahurilihaks, keda õppustel kaardi peal liigutada). Nüüd kujutame ette, kui see väljaõpe (mis on lõppude lõpuks veel selgitatav ja põhjendatav) asendada 5 või 8 kuu non-stop vahiteenistusega?
Suvorovi surematu tsitaadiga ei ole siin suurt midagi peale hakata, sest see tsitaat räägib väljaõppest, mitte vahiteenistusest. Ajateenistus tervikuna peab läbi olema viidud lühidalt ja mõistlikult – siis on sõdur tõesti rahul. Vahiteenistus ei ole enam olemuslikult väljaõpe (vähemalt mitte enam pärast esimest paari vahtkonda), ja seda ei ole võimalik läbi viia „lühidalt ja mõistlikult“. Ja kui siin räägitakse, et vat tegevväelased peaksid ka vahtkonnasõdurite elu ja teenistuse oskama „põnevaks“ teha, siis mina ausalt öeldes ei ole ei aega teenides ega hiljem väeosades tööasjus käies kuskil näinud neid niisama molutavaid tegevväelasi, kellel oleks väljaõppe (st päris asja) kõrvalt seda aega, et vahiteenistus „põnevaks muuta“. Äkki tasuks keskenduda olulisele?
