www.militaar.net

Alates 20 sekundist pilk vasakpoolsele rauale, mis logiseb nagu lambajalg. Ei saa seda päris normaalseks pidada?

Teatud maani on see normaalne. Kõik rauad nõtkevad lasu järel. Pigem on küsimus, et kas sellega on relva projekteerimisel arvestatud, kas selle kompenseerimiseks või vähendamiseks on midagi tehtud ja kas tulesagedus on sellele vastav. Võimalik, et antud juhul ei ole.

Mitmelt poolt kostab kumu nn Vuhledari tankilahingust, kus vene tankivägi kõvasti rappida sai. Korrati sama viga, mis Kiievi all aasta tagasi, üritati tankikolonniga lihtsalt sisse sõita, UKR blokeerisid tee ja tükedasid vastase. Kokku olla kaotatud 130 ühikut soomust.

Kas ja kuipalju seal UKR tanke osales, on muidugi jätkuvalt segane.

https://www.youtube.com/watch?v=Zzj8pd44fnw

Aga siis Prohhorovka nr 2 on siis toimunud

Ma olen aru saanud ,et tankilahingust kui sellisest oli seal asi väga kaugel. Pigem oli tegemist soomustehnika miinidele sõitmisega ja siis tankitõrje jms poolt hävitatud saamisega.
https://twitter.com/HoansSolo/status/16 ... 8536414210
https://twitter.com/konrad_muzyka/statu ... Psv6MtAAAA
https://twitter.com/KofmanMichael/statu ... aRuKMtAAAA

No aga seda enam on siis Kapten Trummil õigus, et Prohhorovka 2.
Ehk märkilaskmine moskoviitide tankihordide pihta, kes vastast ei näegi.

VF 155 morpehbrigaadis (mis seal juppideks tehti) on 1 tankipataljon, mis seal oma otsa leidis.

Teine väekoondis mida juppideks tehti oli 40 üksik merejalaväe brigaad. Selle kooseisu kuulub üks tankirood.

Ja kolmas põhiline väekoondis, mis seal rappida sai oli VF 72 mot.laskurbrigaad, mis on uus väekoondis, formeeriti augustis-septembris Orienburgis ja selle kooseisus tundub oli (on) ka vähemalt üks tankirood.

Oktoobris 2022 lasti Snegirevka ruumis selle vastloodud brigaadi üks (tanki?)rood kolonnis liikudes juppideks millest jäi terveks ainult neli tanki T-80
https://www.google.ee/amp/s/www.stopcor ... tml?espv=1

Tankidest Ukrainas ja nende kasutusest.

https://maailm.postimees.ee/7728360/pii ... -aeglaselt

Küsimus on vastu kogu vene armee juhtimiskultuuris ja -filosoofias. Kuna seal kipub juhtimine olema liigselt tsentraliseeritud ja käsutäitjad on harjunud ootama käsku "kõrgelt ülemuselt", siis taktikalisel tasemel valitsebki üldine initsiatiivi puudus ja jäikus. Pluss juba vene kodusõja ajast sisse harjutatud hirm vastutuse ees. Tulemused on passiivne käitumine, pidev ülevalt "millegi" ootamine ja äärmine paindumatus. Eks sama käib ka selle lessons learned kohta - kui ülevalt pole käsku antud, et teeme teisiti, siis pannaksegi vanamoodi edasi.

Antud probleem oli juba Vabadussõjast alates, mida meil mitte asjata ei nimetata leitnantide ja kaptenite sõjaks. Eesti ülematel olid suhteliselt vabad käed, mistõttu juhtus punastele kogu aeg midagi üllatuslikku ja neil jäi üle vaid üllatustele reageerida. Juhtus muidu ka üllatuslikke asju, nagu näiteks Tartu vabastamine punastest ilma igasuguse kõrgema plaani ja käsuta

Kui ülem usaldab alluvaid ja vastupidi, siis pole vaja alluvaid iga hinnaga kontrollida, vaid anda neile üldisem ülesanne ja las vaatavad ise, kas lähevad ühte- või teistmoodi.

Ahjaa, üks asi veel - kui meil räägitakse, et varsti peaks kompaniiülemal olema sõjalise hariduse II tase (elik sõjakunst), siis venes on pataljoniülemad endiselt drillide täitjad ja sõjakunstist ei teata sel tasemel midagi.

Põhjuseks on Suurest Isamaasõjast ja NLiidu ajast kogemus ning usk, et kõik saab lahendatud ülekaaluka kaudtule "valliga".
Kuna plaan kinnitati mitu astet kõrgemal, siis täpsetest aegadest ja joontest kinnipidamine oli elu/surma küsimus - kas jääd liikuvast tulest maha ja vaenlane kogub end või liigud liiga kiiresti ja jääd omade löögi alla.
Kaudtuli oli kõrgema ülema tööriist ja isegi pataljoniülemal polnud loota millegile muule kui enda miinipildujatele.

Aeg on küll muutunud, kuid praktikat "netu" - ilusad kaadrid polügonidel keskenduvad ikka suuremahulistele tulelöökidele, kus mitmed divisjonid korraga joonel ning vastase õhust ja vastutulest pole haisugi ... Nagu Afghanistan ja Groznõi piiramine.
Eelmise aasta kevadel, sügavate kiilude tekitamise ajal, jäid esimesena maha kaudtuli ja kütuseautod. Nüüd kaudtule moon ja kütuseautod.

Nõukogude idees valiti rindes läbilöögi koht, kus oli 10 - 25 km rindelõik, millele anti kõikidest torudest tuld, peale saadeti, mitte tankirood, ega polk või brigaad, isegi mitte diviis või tankiarmee vaid moodustis "löögiarmee" (Ударная армия). Löögiarmee koosseisus oli tavaliselt kuni 20 jalaväediviisi + paar tanki ja suurtükkiväe korpust. Iga rindekilomeetrile oli ettenähtud sadu soomusmasinaid ja tuhandeid hurraa karjujaid.

Teistes sõnadega, Nõukogude Liidu sõjalise teooria järgi oleks paarikümne km rindelõigule koondatud enam vähem terve Ukrainas sõdiv Vene armee.

Kas keegi on tõesti midagi sellist näinud Ukraina rindel ?

Eesti korpuse ohvitserid on meenutanud Kuramaa lahingutest, et ühele korpuse diviisile anti Kaulaci mõisa ründamisel rünnakukoridor laiusega 700 m.
Kujutan elavalt ette seda inim-massi ja neid üle kuumenenud MG42de vintraudu - ega nad ei ründa seal ju pataljoni kaupa. Seda tegid meie enda mehed. Ja eelmisel õhtul kohale saabunud suurtükivägi ei jõudnud mingit ettevalmistust teha - ettevalmistustuli tugines kaardiluurel ja loomulikult ei tabanud see midagi.

Teistes sõnadega, Nõukogude Liidu sõjalise teooria järgi oleks paarikümne km rindelõigule koondatud enam vähem terve Ukrainas sõdiv Vene armee.

Loomulikult ei ole - ja VF armee on täna hale vari NSVL armeest (kui kvantiteeti silmas pidada). Nõuka armee ressurssidel oli terve suurusjärk vahet, mõnikord ka kaks. Kui me täna vaidleme, kas VF suudab päeva lõpuks saata rindele 3000 tanki ja kui palju nende hulgas on T-62sid, siis nõuka armees oli 1990 seisuga 64 000 tanki, kui sisse arvestada ka IS-id ja T-10d, 55 000 tanki, kui sisse arvestada T-62 ja T-55 ning 25 000 tanki, kui võtta arvesse ainult viimase põlvkonna omi.

https://gagadget.com/en/war/225993-disa ... and-consu/
Kätte saadud T-90 on tükkideks võetud, tehnika "viimane sõna" just ei ole

Meil V-2 mootori kohta on oma teema olemas ning pole mõtet täpselt sama juttu igas teemas üle korrata.

Minu arust NSV Liidu tankide puhul suurim puudus polnud mitte mootor vaid käigukast/pööramise mehhanism.

Huvitav on näiteks Ukraina sõja klippe jälgida kus suvaline T-72/T-80/T-64 suudab maastikul kiirelt liikuda aga kõvakattega teedel iga kurv võtab hoo maha ning liikumine toimub sama kohmakalt nagu oleks aasta 1940.

Miks kõvakattega teel pööratakse ettevaatlikult on kaks põhjust - hoida teed ja hoida linte/veermiku. Veidigi kulunud - mitte optimaalse pingeall oleva lindi võib asfaldil "kraapsu" tehes väga lihtsalt maha/katki saada.

Käigukasti puhul on suurim jama - ainult ühe tagurpidi käigu omamaine, mis on kõigele lisaks sigaaeglane.

Maastikul "kiiresti" liikumine numbriliselt on 30 km tunnis või vähem. See rohkem seotud üleüldise vedrustusega - kui jätta välja paar lisandunud (T62est) hüdroamorti siis veermik pea identne T44 - faktiliselt lihtsalt üks lisarullik.

Millega jõuame ka täpselt sama V2 teema juurde - paremast mootorist oleks vähe kasu, kui üleüldiselt kõik baseerub täiesti iganenud T34 alusdisainil. Mille puhul kordan üle, oleks pidanud T55 lõppema, kus ta arenes oma loogilise täiuseni.

Kirjaviga, pidasin silmas loomulikult T44, sest T34 vedrustus on palju "huvitavam" lahendus (omade plussidega muuseas).

Maastikul "kiiresti" liikumine numbriliselt on 30 km tunnis või vähem. See rohkem seotud üleüldise vedrustusega - kui jätta välja paar lisandunud (T62est) hüdroamorti siis veermik pea identne T34 - faktiliselt lihtsalt üks lisarullik.

Ära sellist jama siia ikka tooda kah.
Sa oled ikka T-34 veermiku ehitusega kursis?

Millega jõuame ka täpselt sama V2 teema juurde - paremast mootorist oleks vähe kasu, kui üleüldiselt kõik baseerub täiesti iganenud T34 alusdisainil. Mille puhul kordan üle, oleks pidanud T55 lõppema, kus ta arenes oma loogilise täiuseni.

Eks see on seotud NSVL strateegiliste kaalutlustega
1. raudteeveeremist tulev 50 tonnine kaalupiirang tankile (selle nahka läksid sõjajärgsed rasketankide arendused, samuti 80ndatel alustatud uue põlvkonna tanki disain (mis sai olla ainult sama kehvasti soomustatud nagu T-72
2. masstootmises sisse töötatud disain (juba WWII ajast), mis võimaldas vorpida tanke, tempot alla laskmata

Kuna Xender kadus siit samaruttu kui ilmus, siis täpsutan - T-54 ja sellele järgnevate nõuka tankide puhul on selle vedrustus T-34 puhul paljuski erinev.
Erinevus on selles, et T-34 vedrustus on spiraalvedrudel nagu sõiduautol (need vedrud võtavad siseruumist tubli tüki), T-54 alates (aga võibolla juba T-44st) taipasid nõuka insenerid minna üle torsioonvedrustusele ehk väändvedrudel vedrustusele. See võttis tanki sees palju vähem ruumi.

Lisaks loobuti alates T-64 tankist lõplikult (rasketankidel oli selline veermik juba KV-1st alates) nendest suurtest ratastest, kuna selgus, et suurematel kiirustel kippus antud konstruktsiooni korral roomik pekslema rataste ja roomikukatte vahel, mis röövis ressurssi. Sestap on alates T-64-st (mis oli esimene nn 2. sõjajärgse generatsiooni tank) kanderattad väiksemad ja roomikute ülaosa kannab kolme pisikese ratta peal. Selline konstruktsioon tagab roomiku stabiilsema "jooksu" suurtel kiirustel.

Seega väide, et "tehti sama mis T-34" ei maksa suurt midagi. Nõuka (keskmiste) tankide veermik muutus päris palju aja jooksul. Christie tanki kopeerimine oli rumalus, pidanuks tegema nagu KV-l oli (torsioonidel).