Ära ole nii kriitiline. Noor venelane tõi meieni väga positiivse sõnumi, see tuleb lihtsalt lahti harutada.
Positiivsuseks pean ma siinjuures harvaesinevat ausust oma soovide ja eesmärkide avamisel.
Harvaesinevaks on aval tõde muutunud nii tähelepandamatult, hiilival ning varjuval moel, et me seda juba solvanguna või vähemalt ohuna tajuma oleme hakanud.
Positiivseks saab lugeda ka selle mitte vähetähtsa asjaolu, et sõnumi edastaja on tõepoolest pagulane, mitte mõni süürlaseks maskeerunud kloun.
Kutt on konkreetne: Mul on vaja teie poolt loodud vaba ühiskonda, pisut sotsiaalset tuge, teie staatust euroopas ja teie seadusandlust, et siit kiiremas korras edasi liikuda. Ei mingit võltsi imetlust ega koogutamist rahvuse, maa või keele ees, puhas ja aus jutt. Pealegi: tema arvates oleme me loomulik ja loogiline osa euroopast, kuigi, jah- mitte see osa, millega oma tulevikku siduda.
Lihtne ja arusaadav jutt ühe pagulase suust.
Eks ta venemaalt sihukese jutu tõttu pageski.
Just nii tuleb üht migranti mõistagi: Kaalutleva osahaarajana paremast elust, vabamast ühiskonnast ja veel paljustki, mida nende ühiskond ei ole võimeline lähiajal looma.
Ja mitte parem ei sobi enamusele neist, vaid parim võimalik. Siserännet näeme me veel pikalt.
Solge näiteks nii valiv ei ole ealeski, tema parasiteerib rahumeeli esimeses ettejuhtuvas organismis. Muide, ka viimatinimetatul puuduvad võimalused eksistentsiks sealses keskkonnas, kust ta pärineb.
Tõde on olemuslikult positiivne isegi siis, kui ta halvasti kõlab.
