Inglismaa juhtiv tervishoiuametnik Chris Whitty on umbes aasta tagasi väljendanud mõtet, et koroonapiirangutega ei tohiks alustada liiga vara – kui seda teha, siis inimesed väsivad nii-öelda vangis elamisest ega suuda enam piiranguid järgida. Sama ideed on väljendatud ka reljeefsemalt: inimesed pidavat piirangutele vastu pidama vaid paar nädalat – kui see aeg on möödas, siis lähevad nad tänavale rüselema, isegi kui on parajasti pandeemia kõrgpunkt. Või pehmemalt: tuleks arvestada, et hea ja õige käitumise säilitamine on väsitav. See kõlab inimsõbralikult; ei saa vaielda ka sellega, et piirangud peaksid olema põhjendatud ega tohiks olla karmimad, kui vaja. Aga kas väsimus on siin ikka asjakohane põhjendus?
Väsimust täpselt defineerida ei ole lihtne, kuid vähemalt mõnes asjas ollakse ühel meelel – näiteks selles, et väsimus on ajutine. See on seisund, mis läheb pärast küllaldast puhkust üle. Ideele, et piirangud tekitavad väsimust ning seega kutsub pikk piiranguperiood automaatselt esile piirangute eiramise, on antud ka nimi: «käitumisväsimus» (behavioural fatigue).
Psühholoogiateaduses sellist terminit ei kasutata ning ka idee ei ole baasteadmistega kooskõlas: üldjuhul on ikkagi nii, et käitumine muutub sagedase kordamise järel harjumuspäraseks, seega mitte raskemaks, vaid lihtsamaks. Lasteaiast saadik on meile korrutatud: ära võta teise asju, ära pane kätt tulle ja enne söö soolast, siis magusat. Nende piirangute järgimine ei valmista enamikule meist mingeid raskusi. Seetõttu on eksperimentaalpsühholoog Nigel Harvey püüdnud jälile jõuda, kust «käitumisväsimuse» mõiste pärineb ja kas sellel ideel on ka mingi tõendatav alus. Kirjalikest allikatest ei õnnestunud tal idee autorit selgelt tuvastada ning tagantjärele ei taha seda keegi omaks võtta – pärast seda, kui on välja arvutatud, kui palju elusid oleks Ühendkuningriigis säästetud, kui rangemate piirangutega oleks 2020. aasta kevadel alustatud kas või nädal varem.
Varasemate haiguspuhangute ajal tehtud uuringud näitavad, et karantiinipiirangud tekitavad pigem harjumuse. Näiteks on küsitletud inimesi, kes olid nädalaid karantiinis 2003. aasta SARSi puhangu ajal Kanadas – nad jätkasid paljude karantiiniajal kohustuslike käitumisviisidega ka pärast karantiini lõppu. See on oluliste järeldustega teadmine. Kui piirangud tekitavad väsimust, mis on sarnane füüsilise väsimusega, siis võiks olla kasu piirangute perioodilisest muutmisest näiteks vastavalt nakatumismäära muutumisele. Kui piirangud tekitavad harjumuse, siis tuleks vältida ajutisi lõdvendamisi ning hoida reegleid pigem stabiilsena.
Üks suuremaid uuringuid, mis kaardistab muutusi piirangute järgimises, on Ühendkuningriigis tehtav üle 70 000 osalejaga Covid social study. Selle uuringu tulemused näitavad, et reeglitest kinnipidamine on alates 2020. aasta märtsist küll kõikunud, kuid see on käinud üsna samas taktis piirangute endi muutumisega. Uuringus küsiti seitsme käitumissoovituse järgimise kohta, nt käte pesemine, distantsi hoidmine, inimeste arvu piirangud sise- ja välisruumides jne. Kõik need piiravad inimese tavapärast tegevusvabadust, seega nimetame neid siin piiranguteks. Kõiki seitset piirangut järgis juunis 50 ja septembris 40 protsenti brittidest, kuid detsembris-jaanuaris jälle üle 50 protsendi. Samal ajal järgis kogu vaadeldud aja jooksul vähemalt viit uuritud piirangutest üle 90 protsendi vastajatest. Pärast rangemate piirangute taaskehtestamist septembris ei ole järgimine kordagi vähenenud, alates jõuludest on see hoopis märgatavalt kasvanud.
Riigikantselei tellimusel tehtud regulaarsed küsitlused annavad pildi piirangute järgimisest ka Eestis. Eelmise aasta eriolukorra alguses ütles «püsin kodus, käin väljas ainult erandolukordadel» 54 protsenti vastanuist, nakatumise tippajal aprilli alguses 67 protsenti ning aprilli lõpus, kui nakatumisnäitajad olid juba langemas, andis sama vastuse 51 protsenti. Kui siin oleks tegu piiranguväsimuse mõjuga, peaksime aprilli alguseks eeldama järgimise vähenemist, mitte kasvu. Muutused on niisiis seletatavad pigem ohutaju muutumisega ning objektiivsete asjaoludega, nagu vajadus käia poes või tööl.
Seega näitab «keskmise inimese» käitumine pigem piirangutega harjumist kui nendest väsimist. See ei tähenda, et pandeemiaaeg ei oleks meid üldse väsitanud või et inimesed harjuksid ükskõik milliste reeglite ja piirangutega. Lisaks kõigele, väsimus ei ole ainus ega peamine asi, mille pärast piirangute seadmisel peaks muretsema.
Väsimus on üks Covid-19 sagedasemaid sümptomeid, selle üle kurdab metaanalüüside põhjal umbes pool haigetest. Kuid hullem on see, et tervenemisel ei pruugi väsimus üle minna. Pikaajalisi uuringuid ei ole praeguseks väga palju, kuid isegi need esialgsed tulemused kõlavad hoiatavalt. Näiteks 2020. aasta lõpus ilmunud, Iirimaal tehtud uuringus tundis 128 patsiendist üle poole end püsivalt väsinuna veel kümme nädalat pärast esimeste Covid-19 sümptomite ilmnemist – ning väsimuse tõenäosus ei sõltunud kuidagi sellest, kui raskelt haigust alguses põeti. Covid-19 läbipõdemise pikaajaliseks tagajärjeks on tavalisest külmetusest sagedamini ka näiteks uneprobleemid, masendus ja keskendumisraskused. Praegu on vara öelda midagi kindlat nende haigusjärgsete sümptomite põhjuse ja levimuse kohta – kuid on selge, et seda arvestustest niisama kõrvale jätta ei saa.
Pandeemia mõjutab ka töökohti, jättes osa inimesi tööta ning suunates teised eesliinitööle. Mõlemad muutused pehmelt öeldes suurendavad stressi. Teiselt võib ka kodus töötamine olla pingeline. Kaugeõppel laps võib iga kell tulla oma tekstülesandega, millest arusaamiseks on vaja kõrgharidust (ja kust sedagi nüüd nii äkitselt võtta). Või kui laps(ed) ei ole kaugõppel, siis võib iga kell tulla teade, et klassivennal on köha ja terve klass on koju saadetud. Kolleegi silmad, mis Zoomi-aknast vaatavad vastu palju suuremana ja lähemalt kui tavaliselt, teevad kõhedaks, aga õnneks saab neid ekraanil paari hiireliigutusega väiksemaks teha.
Aga kui järgmisel koosolekul mõni kolleeg on näha ja mõni mitte, siis on ka kuidagi imelik. Teistele veidrat tunnet tekitada ei tahaks, aga kui kaamera sisse jätta, siis võidakse näha, et sul on jõulukuusk siiani toas ja koer üsna kasvatamata.
Pidev ohutundega elamine ja lakkamatu hirm võimaliku haigestumise pärast mõjub kindlasti väsitavalt. On ameteid, kus inimestega kokkupuudet ei saa kuidagi vältida: arstid, õed, hooldajad, õpetajad. Pidev muretsemine selle reaalse ohu pärast tähendab kroonilist stressi, millel on ka füsioloogiline mõju. Soovitus vähem muretseda on ehk asjakohane, aga seda on kergem teha siis, kui ohtu on võimalik vältida.
Väsitada võib vajadus pidevalt jälgida uut infot ning kohandada oma käitumist sellega. Kas homme on vaja minna tööle, kas koolid on lahti, kas poodi, restorani või apteeki saab minna, kas loengud toimuvad virtuaalis või reaalis, kas mask on kaasas, kas koosolek on maskiga või maskita, kas kuu aega tagasi ostetud teatripilet kehtib, kas kerge nohuga võib minna tööle või peab helistama arstile? Need on küsimused, mis tavaolukorras üldse pähe ei tule. Mida sagedamini reeglid muutuvad ja mida rohkem neid on, seda rohkem vaeva nõuab nendes orienteerumine.
Lõpuks oskame stressi ja väsimust esile kutsuda ka oma käitumise ja mõtlemisega. Inimene (erinevalt näiteks sebrast) võib istuda arvuti taga toolilt kukkumiseni, kuid magama ei lähe, sest töö on tegemata, aga tööd ka enam ei jõua teha. Tervisepsühholoogia ajakirju sirvides kohtame mõisteid «sotsiaalmeediaväsimus» ja «uneaja prokrastineerimine» (tarbetu edasilükkamine) – see on väsimus, mida me endale ise tekitame ja mida pandeemiaajal sassilöödud päevakava võimendab. Suurem alkoholitarbimine võib mõjuda samamoodi: uni jääb kehvemaks ning organism peab toime tulema suurema hulga etanooli väljutamisega. Kuidas sellega Eestis on, me praegu ei tea; Ühendkuningriigis tehtud uuring on näidanud, et umbes poolel vastajatest alkoholitarbimine pandeemiaajal ei muutunud, kuid veerandil suurenes (sellesse rühma kuulusid eelkõige nooremad vastajad ning naised) ja veerandil vähenes.
Headest soovitustest väsimuse vältimiseks ei ole puudust: magada ja liikuda piisavalt, toituda tervislikult, hästi aega planeerida, piirata uudiste ja sotsiaalmeedia tarbimist, käia metsas ja mere ääres. Aga huvitavam on mõelda, mida valitsus saaks meie heaks teha.
WHO Euroopa piirkond on juba sügisel välja andnud soovitused valitsustele pandeemiaväsimusega toimetulekuks, millest tooksin välja mõned silmatorkavad punktid.
Esimene soovitus: info kogumine olukorra ja tõhusate meetmete kohta. Poliitika ilma hea informatsiooni ja heade põhjendusteta on nagu kinnisilmi auto juhtimine – seda saab teha sirgel ja laial teel lühikest aega. Ühe uuringutüübiga kõike vajalikku teada ei saa: perioodiliste kiiruuringute tulemused võiksid toetuda põhjalikumale olukorra vaatlemisele, nagu käimasolev rahvastiku vaimse tervise uuring.
WHO rõhutab, et kui kaasata meetmete ja lahenduste väljatöötamisse asjassepuutuvaid inimesi, siis on tulemuseks paremad lahendused, mille peale on raske kabinetiüksinduses tulla. Soovitatakse rõhutada lahendusi, mis toetavad inimeste kontrollitunnet ja enesekindlust. Isegi väike sõnastuse muutus võib olla oluline: kas pandeemia piirab meie käitumist või meie oma käitumisega piirame pandeemiat.
Lõpuks soovitatakse piiranguid arusaadavalt ja läbipaistvalt põhjendada – toetudes objektiivselt mõõdetavatele kriteeriumidele, jälgides, et piirangud oleksid õiglased, kõigile võrdsed ja ennustatavad ning et juhtide käitumine oleks üldiste reeglitega kooskõlas.
Kas piiranguväsimus on siis müüt? Pigem jah: ei ole tõendeid, et piirangud tekitaksid midagi, mis on võrreldav füüsilise väsimusega. Motivatsioonipuudus ei ole väsimus: esimest annab parandada parema seletusega, teist mitte. Kuid pandeemia mõju ei seisne ainult piirangutes, haigus ise ning sellega kaasnevad muutused tööturul ja elukorralduses võivad täiesti objektiivselt mõjuda väsitavalt – selle väsimuse vastu ei aita piirangute leevendamine, kui see toob kaasa nakatumise kasvu. Soovituste järgimine on kergem, kui neid on hästi ja arusaadavalt põhjendatud – seda rõhutab muuhulgas hiljutine WHO dokument.
