www.militaar.net

From 1 September, the mission will be reduced to two nations and eight aircraft flying out of Siauliai and Amari only (although Malbork remains available if needed). For the first rotation, the Hungarian Gripens at Siauliai are to be supported by German Air Force Typhoons at Amari.

When announcing the new force structure, NATO officials were keen to stress that they did not see it as a reduction but rather a rationalisation of the mission to balance the number of NATO fighters needed against the threat from Russia. NATO's military authorities have assessed that eight aircraft are currently sufficient to protect Baltic airspace, which is double the number deployed before the start of the crisis with Russia (the mission normally had four aircraft for each rotation, all based at Siauliai).

tommy kirjutas:Postimehes teemakohane intervjuu Sven Sakkoviga.
http://www.postimees.ee/3308109/kui-lii ... atoga-koik

Online versioon on hetkel küll koodi all....

Hämmastav, kuid 18 aastat kestnud karjääri jooksul kaitseministeeriumis valdavalt NATOga tegelenud Sven Sakkov meenutab seniajani erilise uhkusega 2004. aastal kirjutatud leheartiklit «Suund Põhjalale» ning rõõmustab, et me oleme alliansivälistele põhjanaabritele jõudnud lähemale kui iial varem.

«Kirjutasin, et Põhjala ja Balti riikide kaitsekoostöö peaks tasapisi sulanduma. Ja näed, 11 aastat hiljem me ikka samm-sammult liigume sellele lähemale,» kiidab Sakkov, kes 1. septembril suundub juhtima küberkaitsekeskust.

Pärast Ukraina kriisi puhkemist on silma jäänud seisukohti, et kui 2004. aastal valitsenuks praegune olukord, poleks Baltimaid NATOsse võetud. Kuivõrd oluliseks peate teie Eesti NATOsse pääsemise juures seda, et oli suhteliselt rahulik periood ning inimesed läänes üsna optimistlikud?

Kindlasti aitas kaasa see, et me ise suutsime ära kasutada võimaluse akna, mis tekib, avaneb ja sulgub.

Ma arvan, et see on tõsi: praeguses julgeolekupoliitilises olukorras oleks Baltimaade NATO liikmeks saamist väga raske ette kujutada. Aga tollal oli olukord natuke teine.

Huvitaval kombel avanevad meile mingid võimalused iga kümne aasta tagant. Peame ainult suutma võimaluse ära kasutada. 1994. aastal oli seoses Vene vägede väljaviimisega Saksamaalt võimaluse aken saada võõrvägedest lahti. Seda me saime. 2004. aastal oli võimalik saada NATOsse ja ELi – selle me suutsime ära kasutada. 2014. suutsime tuua NATO siia ja nüüd siis ootame aastat 2024.

Jätsite vahele aasta 2008, kui Gruusia sõja järel hakati valjemini rääkima, et Balti riikidel pole kaitseplaani. Kas see tundus probleem juba siis, kui me NATOsse küsisime, või ootasime alguses hingevärinal, et üldse sisse saada?

Meie teadmiste ja oskuste piires oleme kogu aeg NATOs enam-vähem ühte ja sama poliitikat ajanud alates 2004. aastast, kui oleme ise saanud selle kujundamise juures viibida.

Teatud sündmused muudavad mingid asjad võimalikuks, aga meie peame tegema tööd, et võimaluse kasutamiseks valmis olla. Kui tekkis võimalus NATO õhuturve peale Leedu Zokniai baasi Ämarisse tuua, toetus see 2006. aastast tehtud tööle, et meil üldse oleks toimiv õhuväebaas. Lisaks meie kauaaegne soov ja tahe siia NATO õhuturvet saada.

Öeldakse, et poliitika – eriti välispoliitika – on võimaluste kasutamise kunst. Võimalused tulevad ja lähevad, tekivad ja kaovad. Aga nendeks tuleb valmistuda, tuleb hoogu võtta, et latt ületada.

Zokniai või Ämari – see küsimus tundus lõpuks taanduvat Leedu-Eesti vastasseisule. Kui ruttu jõudnuks me lahenduseni siis, kui 2014. aastal poleks otsustatud tuua meie kanti lisalennukeid?

See on takkajärele spekulatsioon. Ma ei tahaks kindlasti väita, et meil ei olnud mingit lootust. Aga kindlasti olnuks protsess palju keerulisem.

Eks töötasime aastaid selle nimel, et saada Balti õhuruumi rohkem liitlaslennukeid ja -võimekust. Praegu on meil ju peale just esmaspäeval Ämaris brittidelt õhuturbe üle võtnud sakslaste Ameerika A-10 ründelennukid, mis tegid kolmapäeval kusagil Eesti kohal madallendu.

Tihti aetakse segi ja pannakse ühte patta NATO õhuturve ja liitlaste kohalolek. NATO õhuturve on üks kindel funktsioon, ainult osa üldisest NATO kohaloleku- ja heidutuspaketist.

Leedu meedia põhjal tundus, et õhuturbebaasi vaidluste ajal oli Vilniuse suhtumine kaunis kibe. Kas see mõjutas ka Eesti-Leedu suhteid üldisemalt?

Kõikides olulistes NATO-suuna küsimustes oleme Läti ja Leeduga väikeste stiilierinevustega ühel meelel. Muidugi Poolaga ka, aga Poola on teises kaalukategoorias, nendega võrdlemisel tuleb massi juurde.

Kui Lielvārde lennuväli Lätis valmima peaks, siis kas jagub lennukeid ka neile?

Teatud varu õhuväebaase on mõistlik, sest siis on rohkem kui üks võimalus asju teha. Taas ei pea see sugugi tähendama õhuturbe kodubaaside arvu suurendamist, vaid on muid NATO kohaloleku vorme, mida kindlasti jagub Lielvārdessegi.

Lõppude lõpuks on Eesti, Läti ja Leedu üks piirkond. Kui Lätti läheb midagi juurde, ei tähenda see, et meie olukord läheks viletsamaks. Piirkonna olukord läheb paremaks.

Kui kogu aeg loendada, mida saab Eesti, mida Läti ja mida Leedu, siis nähakse üksikuid puid, aga mitte metsa. Oleks kummaline kujutleda olukorda, et nopitakse üks Balti riik rünnaku objektiks välja – et sinna on vähem NATO asju läinud. NATO on kõik siin ümberringi.

Kas oleme siis oma klassi oivik, nagu meile teinekord tundub – et, näe, Barack Obama käis siin ja Poola uus president alustas siit välisvisiite?

Loomulikult on sellised visiidid tähtsad. Aga see ei peaks olema meie edukuse mõõdupuu, mitu kõrgetasemelist visiiti on tulnud.

Kui nii mõõta, siis on viimase 18 kuu jooksul Eestis tehtud märkimisväärseid tähtsaid visiite kaitsevaldkonnas sama palju kui viimase 15 aasta jooksul enne seda. See ei tähenda, et me oleksime äkki osutunud 15 korda edukamaks, vaid pigem seda, et NATO selle piirkonna julgeolek on suurema tähelepanu all kui varem.

Meie edukuse mõõdupuu on pigem see, kas suudame oma eesmärke ellu viia praeguses olukorras. Meie osakaal NATOs on mõõdetav mõne protsendiga. Eesti mõju NATOs on sellest kõvasti suurem.

Kas te ei karda soovimatut tähelepanu, mida silmapaistmine võib kaasa tuua? Sellele, kui meil käis Obama, järgnes kohe see, et meilt rööviti Eston Kohver.

Kui edu loob ohte, siis on see risk, mille peame võtma.

Äkki annaks ära teha kõik vajalikud asjad, aga vaiksemalt?

Mida väiksem riik on, seda rohkem peab ta selleks, et üldse pildil olla, suutma paremini töötada, paremini sõnastada, paremini ka liitlaste pealinnades töötada jne. Seda ei saa teha märkamatult.

Lõpuks, mida rohkem on meie liitlaste seas otsustajaid, kellel on Eestiga isiklik side, kelle jaoks see ei ole lihtsalt mingi lapike maakaardil, vaid neid, kes on siin käinud, seda tugevam on meie julgeolek. Seda ei saa teha vaikselt, seda ei ole mõtet teha vaikselt.

Kuidas saab sellisel juhul sütitada meie vastu huvi näiteks meie Portugali või Kreeka liitlastes? Millega me neid võlume?

Me ei pea võluma. NATO on riikidevaheline organisatsioon, aga julgeolek tagatakse ikkagi koos. See tekitab kohe huvi ja sideme.

Eestlased on väga skeptiline rahvas. Õigusega, peabki olema väga skeptiline, mitte sinisilmne.

Vana küsimus on, kas meile tullakse appi. Minu arvates on vastus väga lihtne: NATO on liikmesriikide jaoks oluline organisatsioon ja kõik teavad, et kui liikmesriigile appi ei minda, on NATOga kõik. See tähendab, et iga liikmesriigi julgeolekumure muutub kohe palju hullemaks. Ameerika Ühendriikidele tähendaks see nende mõjuvõimu kadu Euroopas. Ja mujal maailmas, sest nende liitlased ka Kaug-Idas ja mujal näevad seda. Minu arvates on täiesti võimatu ette kujutada, et üldse kellelgi tuleks pähe teisele NATO-riigile mitte appi minna. See on täiesti mõeldamatu.

Kui palju võime liitlastena arvestada alliansiväliste partneritega? Näiteks Austraaliaga, kelle tugevnenud sidemest Euroopaga on räägitud pärast Afganistani, ka pärast lennu MH17 allatulistamist.

Austraalia oli väga oluline liitlane Afganistanis. Aga loomulikult saame kindlalt arvestada NATO-partneritega. Nendega seob meid NATO alusleping. Austraaliaga või näiteks Soomega ei seo.

Kas usute võimalusse, et kunagi hakkab see leping siduma meid ka Soomega?

See ei ole usu küsimus. Ma loodan väga. Nii Soome kui ka Rootsi kohta. See on väga selgelt meie huvides. Minu arvates on see ka nende riikide julgeoleku huvides, sest sellega kindlustuks ja stabiliseeruks kogu Kirde-Euroopa julgeolek märkimisväärselt. Sellega nad suudaksid vähendada tõenäosust, et siin üldse mingeid halbu sõjalisi arenguid toimuks.

Rootsis, muide, debatt käib. Jumal teab…

Soomlaste jaoks on üks lohutusi, et ELi liidulepingus on kollektiivkaitse mingitpidi sees. Lissaboni lepingus on klausel, kus on küll ka lisatud, et NATO liikmetest ELi liikmeid kaitstakse NATO kaudu. Ülejäänute kohta ei ole öeldud, kuidas kaitse toimib.

Kunagi oli Lääne-Euroopa liit – mingi maja, kus käidi koos. NATO tähendab aga organisatsiooni, ühist väestruktuuri, ühiseid protseduure ja standardeid, koostegutsemise võimet, ühisõppusi jne.

ELis on kõik see nõrgem. Küll aga teeb EL märkimisväärselt palju näiteks Aafrikas. Ent ikkagi on kaitsevaldkond teiste teemadega võrreldes ELis vähe tähelepanu saanud.

Kas see peaks teie arvates rohkem tähelepanu saama? On ju liitlasi, kes ütlevad, et see on NATO dubleerimine. Neil läheb kohe punane tuli põlema, kui keegi hakkab rääkima ELi kaitsepoliitikast.

Kui see on dubleerimine, siis tasubki punane tuli põlema panna. Küsimus on selles, et on väga palju asju, mida ei saa käsitleda NATO dubleerimisena, vaid NATO tugevdamisena.

Kõige lihtsam oleks, kui NATO ja ELi liikmeskond tasapisi ühtlustuks. Siis jääksid väga paljud probleemid ära. Tulles tagasi Soome-Rootsi juurde: minu arvates oleks see kõige lihtsam viis probleemi lahendada.

Kuivõrd hakkab immigratsioonisurve Euroopale siseministrite töölaudadelt kaitseministrite töölaudadele jõudma?

Niivõrd, kuivõrd on vaja kasutada kaitseministeeriumi käes olevat ressurssi, näiteks mereväge Vahemerel.

See probleem on väga-väga suur. Oleks veel suurem, kui EL ei teeks Aafrikas – kas Malis või Kesk-Aafrika Vabariigis – neid asju, mida ta teeb. Need teemad on küll väga selgelt kaitseministrite laual.

Alustate tuleval nädalal uues ametis. Kas küberkaitse ja -rünnakud on NATO alusleppe viienda artikli (kollektiivkaitse) teema?

NATOs on nõnda, et viienda artikli teema on see, mille kohta Põhja-Atlandi Nõukogu ütleb, et see on viienda artikli teema.

Näiteks mis toimus 11. septembril 2001? Tsiviilisikud kaaperdasid tsiviilsõidukid ja sõitsid nendega vastu (enamasti) tsiviilhooneid. Kuna sellel olid rängad tagajärjed, kvalifitseeriti need teod relvastatud ründeks. See on seni olnud ainus kord, kui on kasutatud argumendina viiendat artiklit.

NATO küberkaitsepoliitika ja tippkohtumiste kommünikeed annavad väga selge aluse, et selles valdkonnas toimuvat võib käsitleda kollektiivkaitse küsimusena. Loomulikult kehtivad kollektiivkaitses samad reeglid nagu igasuguse muu kaitse puhul: proportsionaalsus, rünnaku mõju jne.

Alates pronksööst jookseb Eesti NATO dokumentidest läbi kui näide erakordse küberrünnaku ohvrist. Kas see tähendab, et vahepeal pole tõesti tehtud ühtegi võrreldavas suuruses rünnakut?

2007. aasta küberründed tunduvad praegu küllaltki algelised. Küsimus on selles, et see oli esimene kord, kui terve riigi infotaristu sattus ründe alla. On tehtud palju keerulisemaid ründeid. Gruusia sõdagi peeti nii maal, õhus, vees kui ka küberruumis. Aga ka 50 aasta pärast on 2007. aasta rünnak Eesti vastu esimene kord, kui küberruumis rünnati tervet riiki, ning sellest kirjutatakse ajalooõpikutes.

Mida saab küberkaitsekeskus teha, et NATO oleks tõhusamalt kaitstud?

Minu tavaline küsimus on: mitu tanki on NATO-l? NATO-l on null tanki. Tankid on liikmesriikidel. Küll aga paneb NATO üksikud liikmesriigid mitmes vallas kokku kõlama.

Mitu NATO liikmesriiki on kübervõime poolest maailma tipus, aga nad on seal kõik omaette. Küberkaitsekeskus saab panna selle kõik kokku kõlama. Teisisõnu peab küberkaitsekeskus olema pädev ja kasulik liikmesriikidele (16 alliansi riiki ja partnerid). Keskus peab olema küberloomes mitu sammu NATOst ees, selle teema avangardis – see ongi oivakeskuse mõte.

Sven Sakkov

Sündinud 14. septembril 1971 Tartus.
Peres kasvavad tütar ja poeg.
Lõpetanud Tartu ülikoolis cum laude ajaloo eriala ja omandanud Cambridge’i ülikoolis magistrikraadi rahvusvaheliste suhete erialal.
Õppinud Suurbritannia Kuninglikus kaitsekolledžis, USAs St Lawrence’i ülikoolis ning ennast täiendanud NATO kaitsekolledžis, Rootsi kaitsekolledžis ja Marshalli keskuses Saksamaal.
1. septembrist 2015 – NATO küberkaitsekoostöö keskuse juht.
2008 − 31. august 2015 – kaitseministeeriumi kaitsepoliitika asekantsler.
2006−2008 – kaitsepoliitika nõunik Eesti saatkonna juures Washingtonis.
2004−2006 – kaitseministeeriumi poliitika planeerimise osakonna juhataja.
2002–2004 – kaitseministeeriumi kaitsepoliitika ja riigikaitse planeerimise osakonna juhataja asetäitja.
2001−2002 – kaitseministeeriumi kaitsepoliitika ja riigikaitse planeerimise osakonna nõunik.
1998−2001 – kaitsenõunik Eesti alalises esinduses NATO juures.
1997−1998 – kaitseministeeriumi rahvusvahelise koostöö osakonna peaspetsialist.
1995−1996 – presidendi rahvusliku julgeoleku- ja kaitsenõunik.
Kõrgemate riigikaitsekursuste akadeemiline juhataja ja ajakirja Diplomaatia nõukogu liige.
Autasustatud Valgetähe IV klassi ordeniga, kaitseministeeriumi II klassi teeneteristiga, Poola armee kuldmedali ja Läti kaitseministri teenetemedaliga.

Sel laupäeval avas NATO peasekretär Jens Stoltenberg koos Leedu president Dalia Grybauskaite ja teiste NATO ja Leedu kõrgete ametiisikutega Vilniuses asuva NATO vägede integratsiooniüksuse (NFIU), millesarnased on ka Lätis, Eestis, Poolas, Bulgaarias ja Rumeenias. Avamine oli uhke, mängis orkester, Leedu rahvusringhääling tegi sellest otseülekande. NFIU on oluline osa NATO vastusest Vene agressioonile Ukrainas.

NFIU ongi see ühenduslüli, mis seob Balti riikide sõjaväed meie liitlaste omadega nii, et liitlased suudaksid siin pikemalt viivitamata koos meiega tegutseda. Pikka kohanemisaega ei saa endale lihtsalt lubada, sest tänapäeva konfliktid arenevad väga kiiresti.

Igas riigis olev staap on umbes 40meheline, pooled neist on kohalikud ja teine pool erinevatest NATO riikidest.

Given the extent of projected combat and organic support elements, IHS Jane's understands that the rapid response formation would very likely be up to brigade-sized. The new formation would be expected to deploy in both symmetric and asymmetric threat environments and be able to hold its own against tracked and armoured vehicles. The new formation would constitute a German contribution to NATO's Framework Nations Concept, where smaller armies can plug their capabilities into an organisational backbone provided by a larger, framework nation.

While it's too early for fixed numbers, based on current estimations there could be a requirement for about 100 vehicles. IHS Jane's understands that the main vehicle platform for the new formation could be based on the so-called 'PuBo', a Boxer Multirole Armoured Vehicle 8x8 chassis featuring an adapted 30 mm cannon-armed turret of the Puma tracked infantry fighting vehicle currently in development by German industry. For operations against hardened and armoured targets, the PuBo could be armed with the multi-purpose, light guided missile system, the Bundeswehr's variant of the Rafael Spike-LR fire-and-forget anti-tank guided missile.

Borja kirjutas: Positiivne on nii sellise üksuse kavandamine kui ka põhiline lahinguplatvorm uuele üksusele - BOXERi rataskere PUMA roomiksoomuki torniga (kus lisaks 30mm kahurile on ka SPIKE LR). Kardan vaid, et kui kõne alla võtta selle uudselt komplekteeritud lahingumasina tükihind, siis mina vist ei oskakski niiisuuri numbreid välja hääldada..