www.militaar.net

Reedel pöördus Delfi poole kunstnik Mery Crystal Ra juubelinäitust „NÄHTAMATU“ külastanu, kes rääkis, kuidas Viimsi kooli teismelised õpilased näituse kallal vandaalitsesid.

Külastaja sõnul lõhkusid noored näituse komponendiks oleva baldahhiinvoodi kallal. „Hoolimata baldahhiinvoodi ees seisvast turvalindist ronisid õpilased voodisse ja hakkasid seal püherdama, hüppama, kardinaid rebima, tirides alla kardinad koos lakke kinnitatud siiniga,“ kirjeldas ta.

Kohal oli ka näituse autor, kunstnik Mery Crystal Ra (kodanikunimega Meeli Kõiva), kes Viimsi kooli õpetajatelt õpilaste tegevuse kohta aru päris. Kunstnik kirjutas hiljem sotsiaalmeedias, et õpetaja olevat juhtunu peale kostnud, kuidas õpilased olid tulnud teletorni, mitte näitust külastama.

Kunstnik rääkis Delfile, et ajal, mil teletorni külastusjuhid baldahhiinvoodit lõhkunud õpilased koos õpetajaga seletuskirja kirjutama viisid, siirdus teine pool õpilaste grupist fotoboksi. Seal tõmbasid noored tema sõnutsi kättemaksuks alla kolm kahemeetrist postrit.

„Nüüd on selle teo sooritanud õpilaste vanemad ja õpetajad käivitanud sotsiaalmeedias minu kui autori vastu väljamõeldud süüdistuste laimukampaania. Üks selle kooli lastega seotud inimene kirjutas minu Facebooki kontole: jumal tänatud, et nn kunst maha tõmmati,“ lausus Kõiva. Ta märkis, et teletorn saadab ilmselt koolile juhtunu osas kahjunõude.

Tallinna teletorni juhataja Jüri Kriisemann ütles Delfile, et intsident lahendati tema hinnangul rahumeelsel moel ning näitus on külastajatele avatud. Ta märkis, et rohkem ta teemat kommenteerida ei saa.

PPA-st öeldi, et politseid ei ole juhtunust teavitatud.

Delfi pöördus ka Viimsi kooli poole, kuid artikli ilmumise ajaks nad juhtunu osas kommentaare jaganud ei ole.

Mullu Pärnus kinokülastust oodanud endast nooremaid tüdrukuid noaga ähvardanud alaealine neiu mõisteti süüdi relvaga röövimiskatses. Tegu sai alguse kui halb nali, kuid lõppes kohtuotsusega, mille tulemusel suunati tüdruk aastaks kinnisesse lasteasutusse. Prokuratuur rõhutab, et alaealiste puhul on tähtsaim pakkuda tuge, mitte ainult karistada.

Mullu 26. augusti pärastlõunal ähvardas noaga relvastatud tundmatu neiu Pärnu südalinnas kinoseansi algust oodanud üheksa- ja kümneaastast tüdrukut. Veidi enne kella 16 tegid sõbrannad jõe ääres kiikudes aega parajaks, kui neile lähenes arvatavalt 13–15aastane pikajuukseline neiu, kes ähvarduste saatel nõudis raha. Kui ohvrid teatasid, et neil raha pole, käskis ähvardanu neil loovutada seljakotid. Tüdrukutel õnnestus põgeneda Pärnu Keskusesse ja sealt vanematele helistada.

Selgus, et tegemist oli asenduskodus elava alaealise tütarlapsega, kes tunnistas oma teo kohe üles ja väitis, et see oli ebaõnnestunud nali. Raha väljapressimiseks kasutas ta sinakaslillakat värvi käepidemega ligemale kuue sentimeetri pikkuse teraga nuga. Tüdruk pole varem kriminaalkorras karistatud ja kahetses juhtunut siiralt.

26. mail mõistis Pärnu maakohus noakangelane süüdi relvaga röövimiskatses ja suunas ta karistuseks aastaks Maarjamaa hariduskolleegiumi ehk kinnisesse lasteasutusse. Kaitsjale määratud tasu 1159 eurot jätsid õigusemõistjad riigi kanda.

Pühapäeva õhtul kell 20 jooksis Paides Grossi poes olev mees oma auto juurde, kui kuulis, et üks naisterahvas käib autosid kriipimas. Poe ees kriimustas naine kuut autot, sodides osale peale «vägistaja» ja teiste autodele sõna «papist». Lisaks avastati kaks soditud autot veel.

«Tulime perega poodi. Mina läksin poodi sisse ja kaks pereliiget jäid autosse ootama. Ja siis kui ma poes asjade eest maksin, siis üks pereliige jooksis poodi ja ütles mulle, et ma kiirelt tuleksin välja, sest üks inimene kriibib autosid ja meie kapotti on ka kriibitud,» rääkis ohver Postimehele. Samal ajal oli teine pereliige helistanud politseisse. «Ma jooksin kiirelt välja, see inimene tahtis juba minema jalutada, et tema ei ole umbes midagi teinud. Tema tahtis juba koju minna kahe pudeliga, mis ta poest ostis,» rääkis mees. Ta jooksis naisele järele, võttis tolle käest kinni ja tõi ta tagasi autode juurde ja ütles, et enne kui politsei tuleb, ei kõnni naine kuhugi. «Ega see inimene ise endale aru ei andnud, mida ta teeb. Alkoholijoove oli tal kindlasti. Ta tundus selline väga lõbusas tujus ja tantsis,» kirjeldas ohver. «Kaks autot said sõna «papist»… Ma ei oska seda millegagi seostada. Ülejäänud autod said sõna «vägistaja» või «vägistaja.. » midagi edasi. Algused on hästi loetavad,» meenutas mees.

«Politsei oli naiselt küsinud, et mis tal enda õigustuseks öelda on ja autode kriipija vastas, et nad kuulavad Markkus Pulga ja nublu laule ning seetõttu sodis. See tundus koomiline ja ei suutnud ise ka päris hästi uskuda, et kuulates nublut, siis tuleb ihk autosid sodida. Ta ütles ka midagi sellist, et ta on nublule uue auto ostnud, et mis see enam ära ole,» rääkis mees.

Kesk-Eesti politseijaoskonna välijuht Tauno Jäätma kinnitas Postimehele, et nad said eile õhtul kell 20.30 teate, et Paides kriipis naine mitut autot. «Pealtnägijad hoidsid naist kinni, kuni politsei saabus ja kohale jõudes tuvastasid politseinikud, et tegemist oli raskes alkoholijoobes 34-aastase naisega ning positiivse tulemuse andis ka narko kiirtest,» selgitas Jäätma. Kiirabi vaatas naise üle ja politsei toimetas ta seejärel kainenema.

Juhtunu muudab tähelepanuväärseks asjaolu, et kriimustaja on kohalikele tuntud ja tunnustatud endine noorsootöötaja. Silmapaistev oma ala tegija Järvamaal ja kogu Eestis. Küsimusele, miks ta selliselt käitus, milliseid narkootilisi aineid tarvitas ja kas kavatseb kahjud hüvitada, vastas naine ajakirjanikule SMSiga vaid: „See ei ole kindlasti teie probleem “.

11 firefighters and police officers shot on Canfield Mountain in Idaho.

At least 2 firefighters have been killed by the shooter/s firing from the mountain top.

The shooter/s are wearing camouflage.

The suspected gunman has neutralized and been found dead after a violent rampage near an Idaho wildfire that left two firefighters dead, 11 others injured, and two police officers wounded, according to authorities.

Officials are now confirming that the suspect in the Idaho attack on firefighters and first responders is a 20-year-old man named Wess Roley. According to the Associated Press, he was born in Russia and has previously lived in New York and Florida

Wess Roley, a 20-year-old born in Russia, was identified as the suspect in the June 29, 2025, Coeur d'Alene, Idaho, shooting. He allegedly set a wildfire on Canfield Mountain to ambush firefighters, killing two and injuring one. Roley, who lived in New York, Florida, and recently Idaho, was found dead at the scene, cause unclear. Unconfirmed reports suggest prior violence, mental health issues, and a restraining order barring firearm possession. He reportedly graduated from North Phoenix Prep. The motive is under investigation by the FBI and local authorities. Community support includes processions for the fallen. Details on Roley's background need official verification.

Lõuna ringkonnaprokuratuuri juhitud uurimisel ilmnes, et tüdrukute süü oli mehe surma põhjustamisel kaalukam, seega süüdistab prokuratuur neid mõrvas, 16-aastane noormees sai süüdistuse kallaletungi eest.

22. aprilli õhtul Jõgeval Betti Alveri muuseumi lähistel 49-aastase Marko surmaga lõppenud kallaletungis osalesid 16- ja 15-aastane tüdruk ning 16-aastane poiss. Politsei pidas kõik kolm asjaosalist päev pärast juhtunut kinni. Tüdrukud võeti vahi alla, kus nad viibivad praegugi, kuid poiss jäi vabadusse.

Kohtueelses menetluses ilmnes, et noortel tekkis pärast ühist alkoholitarbimist mõte anda seltskonnas viibinud liikumispuudega mehele peksa, selgitas ringkonnaprokurör Raul Heido (pildil). Tõenditest ilmnes, et esiti sülitas 16-aastane noormees Markole mahla näkku. Seejärel lõi 16-aastane tüdruk ohvrit rusikaga näkku ning tõmbas ta pikali maha. Kui ohver lamas maas, peksid alaealised neiud teda korduvalt jalgade, käte ja mehele kuulunud metallkarguga pähe ning kehasse. Samal ajal filmis 16-aastane poiss peksmist telefoniga. Marko ei saanud end rünnaku vastu märkimisväärselt kaitsta, sest tal oli liikumispuue. Insuldi tagajärjel ei toiminud mehel korralikult üks jalg ja üks käsi.

Tüdrukute tegevus oli prokuröri hinnangul teadlikult julm ja piinav ning eesmärk oli tekitada kannatanule märkimisväärset valu. «Noormehe puhul ei ole tuvastatud, et ta soovis kannatanut tappa, seetõttu on talle esitatud süüdistus kahe või enama isiku poolt toimepandud kallaletungis osalemises, kui sellega kaasnes inimese surm,» sõnas Heido. Seevastu tüdrukute tegevus oli prokuröri hinnangul teadlikult julm ja piinav ning eesmärk oli tekitada kannatanule märkimisväärset valu.

Kohtu all olevad noored olid politseile tuttavad juba varem. Nad veetsid sageli aega tänavatel, suitsetasid ja tarvitasid alkoholi. Vähemalt paaril neist on ka narkootiliste ainete tarvitamise kogemus. Samuti on nad sattunud politsei huviorbiiti varguste tõttu. Marko elas Betti Alveri muuseumist mõnesaja meetri kaugusel sotsiaalmajas. Kohtu all olev kolmik tundis Markot juba varasemast. Tegu oli tavapärase mustriga: alkoholi ja tubaka järele janunevad noored kipuvad liikuma sotsiaalasutuste ümbruses, kus peatuvad täiskasvanud alkoholilembesed inimesed – ikka selleks, et nood aitaksid sigarette ja alkoholi poest kätte saada.

The 15-year-old repeat offender who set fire to a bus with 15 people on board did so by accident, according to his defense attorney.
He brought a container of flammable liquid onto the bus, but apparently, it wasn’t intentional.
“It was not a deliberate act. It was a kind of accident that happens. He had flammable liquid with him on the bus,” said the defense attorney.
Do they think we’re stupid?
Source: VG

A person has been arrested as a suspect in connection with the fire, reports VG.

–We have three seriously injured people with burns who have been sent to the hospital. Six people have been sent to the emergency department, says the rescue leader on site, Sindre Dahlstrøm, at 20 o'clock to VG.

The deceased is a 75-year-old woman, police say. The accused 15-year-old is said to have committed 40 crimes in two years

Kriku kirjutas: ↑13 Dets, 2024 12:15

Kriku kirjutas: ↑26 Sept, 2024 13:48

Veel mõne aasta eest tehtud fotodelt vaatavad need poisid vastu siirate lapsesilmade ja südamliku naeratusega. Üksvahe said neist otsekui gangsterid. Aga nad on ikka veel lapsed.

Alaealised Pärnumaa poisid vapustasid augusti lõpus Eesti üldsust. Kui ümberkaudsed elanikud Tammistes vaikses umbtänavas veel rahulikku ööund magasid, peksid poisid elajalikult surnuks 59aastase mehe – tema enda kodus. Vähe sellest: nad filmisid võika veretöö üles.

Kuigi 15- ja 16aastaselt ligimeselt elu võtnud poistel esines probleeme ning omavalitsustel ja ametkondadel oli nendega kokkupuuteid, ei osanud keegi, kellega Pärnu Postimees sel teemal suhtles, uneski näha, et nad võivad midagi niisugust toime panna.

https://parnu.postimees.ee/8103574/suur ... lapstapjad

Tasuline, kopeerima ei hakka.

Tattnokad kohtu all: https://www.delfi.ee/artikkel/120343101 ... d-kohtusse .

Tallinna ringkonnakohus jättis kehtima Pärnu maakohtu otsuse, millega mõisteti Tammistes mehe tapnud noorukid pikaks ajaks vangi. Maakohus mõistis 16-aastase D. M. K. ja 17-aastase K. K. süüdi mõrvas, karistades mõlemaid üheksa aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega.

Laura oli 17, kui kõndis koos kursusekaaslasega linnast ühika poole. Nad tegid kanepit. Laura oli kursusekaaslast vaid paar korda näinud ega teadnud temast midagi. Ometi oskas ta äkki uue sõbra terve eluloo ja tunded ümber jutustada. Laura tundis end avanenud võime tõttu võimupositsioonil, justkui ühenduses universumiga, sest temani jõuab „salajast infot“. „Tundsin ja nägin rohkem. See oli äge ja sõltuvust tekitav,“ tunnistab ta.

„Mul oli ka bad tripp’e (halbu kogemusi, kasutatakse eriti narkootikumide kontekstis – EE). Pärast seente tarvitamist nägin midagi tõsiselt häirivat. Olin nagu tüdruk filmist „The Ring“, kes tuleb telekast välja. Enda kõige koledam versioon,“ meenutab ta õudusega. „See oli rõve. Röökisin põrandal, et ta ära läheks.“

Olid need siis ikka avanenud spirituaalsed võimed või lihtsalt narkootikumide mõju?

„Vaimne maailm on reaalne. Sa ei tea kunagi, missugsed tegelased sind ja sinu elu suunavad. See oli vaimne rünnak,“ usub ta. „Täna elan teistsugust elu. See ei ole meie, inimeste asi teispoolsuses ringi kobada.“

Enne surma jõudis ohver, 73-aastane Marie Piir ka tunnistusi anda. Naise jutu järgi ärkas ta ööl vastu vabariigi aastapäeva [1940 - Kriku] selle peale, et teda löödi pähe. Lööjaks oli keegi meesterahvas, kes nõudnud ohvrilt raha. Marie ütles, et raha on poes laekas ja otsigu sealt.

Marie abikaasa, samuti 73-aastane Mihkel oli samal ajal teises toas ning naine kuulis kolinat ning otsimist. Toas oli pime, seetõttu ei seletanud silm hästi ka ründajate nägusid. Hääl oli naisele aga tuttav – üks ründaja kõlas väga kahtlaselt kui läheduses elav noor sepapoiss. Kui ründajad lahkusid, tõusis šokis naine ja pani nende järelt veel ukse kinni, enne kui kaotas teadvuse. Hommikul ärkas ta selle peale, kui kohalik poisike poodi tuli. Alles siis mõistis Marie juhtunu traagikat: ta ise oli väga raskelt haavatud, mees aga teises toas tapetud. Mihkel Piiri surnukehalt leiti 11 haava. Pea oli puruks pekstud kirve ja haamriga, Marie Piiri peas oli kümme haava.

Lihunik Häusler, kes oli samuti poodi jõudnud, teatas juhtunust ametivõimudele. Kohe sõitsid kohale Tartu kriminaalpolitseiametnikud, eesotsas J. Adamsi ja prokurör A. Paaliga. Marie rääkis politseinikele, et tegelikult oli neil tõesti kodus palju raha, kuid mitte poes, vaid elutoas raamatu vahel. Poes oli vaid nö vaheraha. Läbiotsimisel leidiski politsei Piiridele kuuluva 4000 krooni, lisaks veksleid 1000 krooni väärtuses. Kaupluse kassasse oli alles jäänud vaid 65 senti vahetusraha.

Kriminaalpolitsei kaua mõrtsukaid otsima ei pidanud. Õige peal viisid jäljed samas alevikus elanud sepa Johannes Läti juurde, kelle juures teenisid sepapoisid Semen (Semjon) Svätski ja Endel Kiipus. Toonaste seaduste järgi veel alaealised [Kiipus 18, Svätski 19 - Kriku] – ja salgasid oma tegu. Mustveelt pärit Semen muutis pea oma juttu, kuid ütles, et tegi teo üksinda. Seda selgitust aga politseinikud ei uskunud, kuna Semen ja Endel olid ennegi pahategudega silma jäänud: varem olid nad varastanud kauplusest mitmesuguseid esemeid, mis leiti hiljem veskist. Semen oli aga 13-aastasena pussitanud kopsu oma koolikaaslast.

Nii pididki poisid üles tunnistama, et mõrvaplaan oli neil paigas varem ning nad viisid kuritöö ellu raha saamise eesmärgil. Kassast said nad 170 krooni raha, lisaks kaupa ja püstoli. Saagi peitsid nad sepp Lätti kuuri alla, kust politsei selle kätte sai. Sepikojast leiti ka haamer, mis poistel roima ajal kaasas oli. Endel ja Semen tunnistasid, et koputasid mõrvaööl kaupluse uksele, mida tuli avama peremees. Nad nõudsid sisselaskmist ning lõid siis Mihkel Piirile kohe pähe.

Lühikese nõupidamise järele kuulutati otsus, millega mõlemad kaebealused mõisteti eluks ajaks sunnitööle. Mis sai Semenist ja Endelist, on vajunud ajaloohõlma.

Mind komandeeriti Eesti Partisaniliikumise Staabist trükitöölisena ajalehemurdjaks tööle Eesti Riikliku Kirjastuskeskuse trükibaasi. See asus Leningradis Fontanka ääres, Volodarski-nime lise trükikoja jämedate palkidega toestatud keldris, kus blokaadi ajal trükiti «Leningradskaja Pravdat». Sellesama maja teisel korrusel asusid ka «Rahva Hääle» ja partisanide ajalehe «Tasuja» toimetus.
Toimetusest anti mulle toidukaardid, trükikotta pääsemise luba ja suunamiskiri «Angleterre'i» võõrastemajja (praegune hotell «Leningrad»).
«Angleterre'is» elas tollal väga palju eestlasi, küll neid, kes Eesti Laskurkorpusest ja teistest väeosadest Eesti NSV valitsuse käsutusse komandeeritud, küll mitmesugustel kursustel käinuid, küll sõja kõige raskema aja kolhoosides, sovhoosides või mujal töötanuid. Kõigil oli tunne, et õige pea vabastavad Nõukogude sõjamehed Eesti NSV ja siis algab kojusõit, jätkub 1941. aastal katkenud ülesehitustöö.
Sain hotelli administraatorilt paberi , mis lubas mul elama asuda ühte neljanda korruse tuppa.
Läksin trepist üles (võib-olla sõitsin liftiga) ja leidsin otsitava toa pika koridori lõpus kätte.
Oli õhtupoolne aeg. Mäletan millegipärast hästi, et tuppa astu des paistis päike läbi akna otse silma.
Toas oli kolm meest. Vasakul nurgas, akna all voodil istus, jalad rippu , erariides, kitsa näoga tumedapäine noormees. Kõrvalvoodis pikutas mustajuukseline, mustade raamidega ümmargusi prille kandev umbes samaealine (hiljem tuli ilmsiks, et olime kõik kolm sündinud 1922. aastal) , samuti erariides mehepoeg. Mõlemad mulle täiesti võõrad. Kolmanda voodi omanik tundus omasem, sest kandis sõduripluusi.
Igaüks ütles oma nime, aga ega need kohe meelde jäänud. Lahkelt näidati mulle mu magamiskoht kätte. Ja valida tegelikult midagi polnudki. Vaba oli ainult kõige parempoolsem, seinaäärne voodi. Riputasin sineli nagisse, seljakoti viskasin voodi jalutsisse.
Uurisin, kus söömas käiakse, kas mõni homme ehk trükikotta läheb.
Kõige lähem naaber, kel sõduripluus seljas, ütles end olevat trükitöölise Tartust. Tema murdvat «Rahva Häält». Kui ma teatasin , et ju ma talle siis käealuseks olen määratud, läks trükias janduse jutt lahti.
Nii see tutvus algas. Varsti oli õhtusöögiaeg käes. Läksime alla restoranisaali, kus sõja ajal toidutalongide eest õhtusöögiks väike ports putru, kild leiba ja klaas teed anti.
Varahommikul läksime lähema voodinaabriga piki Maiorovi prospekti Volodarski-nimelisse trükikotta . Kaks tumedajuukselist jäid edasi põõnama. Ju neil siis kiiret polnud.
Teel küsis toakaaslane minult:
«Kas sa neid teisi ei tundnud?»
«Esimest korda nägin.»
«See prillidega on Tartu poiss Endel Kiipus . Tal on silmad kehvad, sõjaväkke ei võetud. Siia tuli komsomolitöötajate kursustelt. On ajakirjanik, «Rahva Hääle» toimetuse liige.
Teine poiss, kõige vasakpoolsemast voodist, on vist saarlane. Juhan Schmuul nimi. Kah «Rahva Hääle» toimetuses tööl . Ta pidi luuletaja olema.»
Nii et kaks toakaaslast olid teada, üks neist hilisem tuntud kirjanik, teine ajakirjanik, pikka aega «Noorte Hääle» maanoorte osakonna juhataja.
Kes oli kolmas, selgus lähemalt õhtul hotellitoas, kui pikutasime oma voodites ja ajasime Schmuuli ja Kiipusega juttu. Endel Kiipus siis selgitas, et minu voodinaaber on nagu temagi tartlane, trükiladujana «Postimehe» trükikojas töötanud Elmar Mustmets , hilisem «Tartu Postimehe» ja « Kodumaa» toimetaja .
Endel Kiipus oli 1944. aastal ajakirjanduses esimesi samme tegev algaja sulemees. Kui palju ta kirjutas ja kui palju tema kirjutisi tollal «Rahva Hääles» avaldati, pole enam meeles. Aga midagi ikka pidi olema, sest ridadest ta armastas rääkida, eriti Schmuulile.
Kiipus armastas üldse palju rääkida ja talle meeldis, kui teda kuulati. Ja eks tema põhiliselt rääkiski, sest meie ülejäänud jutuku sega silma ei paistnud. Ta rääkis oma raskest lapsepõlvest tööta töölise perekonnas. Teda oli kasvatanud põhiliselt ema, Tartu Peetri kiriku koristaja. Endel kõneles korduvalt sellest, et ta oli juba väikese poisina aidanud emal kiriku ümbruse kõnniteid lumest puhtaks rookida. Lumerohketel päevadel juhtus, et Endel ei jõudnud õigeks ajaks kooli. Ema olevat koolijuhatajalt riielda saanud, et poiss esimestest tundidest puudus . Tee sa vaese inimese mured teisele selgeks!
Kiipusele meeldis eriti vaielda poliitikaküsimuste ümber. Teda oli huvitav kuulata, sest ta käsitles probleeme mitme kandi pealt. Palju oli juttu Eestist, kodanlikust ajast, Pätsi fašistlikust diktatuurist, vabadussõjalaste fašismimeelsest liikumisest, tartlaste
töölisringist, mis kandis nime «Karskuse Sõber», nõukogude korra taaskehtestamisest, esimeste komsomoliorganisatsioonide loomisest Taaralinnas jne. Kõik me olime komsomoli kasvandikud.
«Vaevalt fašistid ühtki Tartu trükikoda terveks jätavad,» arutas ta ühel õhtul. «Mistarvis neil vaja trükikodasid säästa? Pomm alla ja valmis! Aga kus meie siis ajalehte tegema hakkame? Tallinnas? Ega nad sealgi kivi kivi peale jäta.» Siis vajus mõttesse ja arutas asja teistpidi. «Aga kui meie omad kõvasti tina annavad, võib-olla nad ei jõua midagi lõhkuda,» katkestas ta, temale iseloomuliku liigutusega ninal prille kohendades. Ta ei pidanud teemat veel ammendatuks. «Aga kus trükitöölised leiba teenima hakkavad, kui trükikojad purustatud? Ma mitte ei usu, et trükitöölised lasevad fašistidel seda teha.» Nii ta arutas siia ja sinna, kord ühest, kord teisest asjast, ja niiviisi iga päev, kui kokku juhtusime.
Endel Kiipusele meeldis sageli kõnelda V. I. Leninist, J. Stalinist, M. Kalininist ja teistest Nõukogude riigi loojatest ja juhtidest, Kommunistlikust Parteist, marksismist. Ta oli ju äsja lõppenud komsomolikaadri ettevalmistuskursustel neil teemadel palju loenguid kuulanud, konspekteerinud ja neid teadmisi ta nüüd kasutas. Selles osas õppisime Kiipuselt kõik palju.
Endel Kiipus avaldas korduvalt kahetsust, et rahapuudusel pol nud ema suutnud talle kuigipalju kooliharidust anda, ja et puudujäänut korvata, kasutas ta iga võimalust oma teadmiste täiendamiseks. Poliitilistel teemadel arutlusi pidas ta kõige paremaks viisiks teadmisi kinnistada.
Endel oli väga seltsiv noormees, sõbralik ja lahke kõigi vastu, vähenõudlik enesesuhtes: andis silma pilgutamata ära oma viimase supi- või pudrutalongi, kui sõber enda omad oli kaotanud. Ega ta enda eest üldse eriti hoolitsenud. Juuksed olid tal alati kammimata ja salkus. Pükste pressimist või päevasärgi triikimist pidas ta põlglikult väikekodanlikuks igandiks. Seda mitte tõemeeli, sest oma vestlustes pajatas ta ühtelugu nii nõukogude inimeste sisemisest kui ka välisest ilust ja kaunilt rõivastumise vajadusest. Aga just niisugune kohati vastuoluline Endel oligi, meie toa poliitjuht, nagu me teda hüüdsime.
Mõnel pühapäeval, kui muud teha polnud, käis meie toa meeskond kõige lähemas kinos. See oli «Barrikada» , Herzeni tänava Nevski prospekti poolses otsas. 4–5-korruselise kinohoone esikülg oli vaenlase mürsust blokaadi ajal kokku varisenud. See oli aga 1944. aasta kevadeks vineeritahvlitega nii osavalt ajutiselt taastatud, et eemalt tundus nagu päris. Missugusest uksest me tollal kinno sisse pääsesime, ei mäleta , aga see on meeles, et ooteruumis olid aknad terved, sealt tuli päevavalgus. Missuguseid filme seal nägime, pole samuti enam meeles. Meeles on aga see, et pärast filmi vaatamist arutati seda elavalt, eriti aktiivne oli muidugi Kiipus. Meil oli huvitav kuulata .

Üldse kujunes Juhan Schmuulil hästi südamlik vahekord Endel Kiipusega. Neil oli omavahel alati palju rääkida . Nad said õige lähedasteks. Nende sõprus kestis veel palju aastaid, kuni Endel Kiipuse varase surmani 1957. aastal. Kuivõrd Juhan Kiipusest lugu pidas, näitab see, et ta kirjutas temast oma pikema jutustuse «Endel Kangur». Endel Kiipus on Endel Kangru prototüüp. [...]
Kokkupuuted Juhan Schmuuli ja Endel Kiipusega jätkusid juba vabastatud Tallinnas «Noorte Hääle» toimetuses, kus Endel juhatas maanoorte osakonda, mina aga töötasin sekretariaadis, hiljem pikka aega vastutava sekretärina .

Aksel - Ilmar Ilisson töötas ELKNU Tartumaa komitee sekretärina 1941. aasta jaanuarist augustini. See ei ole ühe inimese tööstaažis üldsegi mitte pikk aeg. Aga kui meenutada tolle perioodi tähtsust ja sellele langenud sündmusi, siis näeme, et see aeg oli paljude noorte inimeste karastumisteel määrav ning suunda andev kogu järgnevaks eluks. [...]
Esimest kohtumistki Aksel Ilissoniga mäletan selgesti. Meile, neljale komsomoliaktivistile – Edmund Näärile, Endel Kiipusele, Enno-Lembit Mikkelsaarele ja mulle - , oli langenud osaks suur au, meid oli valitud ELKNÜ Tartumaa organisatsiooni esindajatena valimisringkonna komisjoni liikmeteks ja saadikukandidaatide usaldusmeesteks NSV Liidu Ülemnõukogu valimistel.

22. juuni hommikul [1940 - Kriku] kella üheksa paiku heisati Tartu Töölisühingute Keskliidu majale töölishulkade kiiduavalduste saatel punane lipp. Edasi liikus üha arvukamaks muutuv punaste lippude ja võitlusloosungitega ehitud rongkäik orkestri saatel raekoja ette, kus keskpäeval algas massiline rahvakoosolek. Lipud asetati veoautodele, mille pealt peeti ka kõnesid.[...]
Samas teatati, et õhtul kutsutakse Töölismajas kokku noorte koosolek. Otsustasime V. Ahasega sellest osa võtta.
Töölismaja oli noortest tulvil ega suutnud kõiki mahutadagi. Pikemate sõnavõttudega esinesid koosolekul A. Hint, L. Illisson, V. Kosenkranius, V. Hion jt., kes selgitasid noortele eesseisvaid ülesandeid ning soovitasid astuda proletariaadi ideoloogia alusel tegutsevasse noorsoo-organisatsiooni. Otsustati asutada uus organisatsioon - Ülemaaline Töötavate Noorte Liit. Samas valiti liidu juhtiv organ – komitee (organiseerimistoimkond) koosseisus E. Kiipus, A. Siivas, Z. Pats jt . Ülemaaliseks uus noorteühing siiski ei kujunenud, selle tegevus piirdus põhiliselt Tartuga. EK(b)P Keskkomitee sekretäri J. Lauristini eestvõtmisel hakati energiliselt taastama Eestimaa Kommunistlikku Noorsooühingut ja sama aasta juulis kujundatigi Töötavate Noorte Liit ümber EKNU Tartu osakonnaks.