Ukraina sõjafilosoofia analüüs Serhi Grabskilt
https://www.youtube.com/watch?v=-l1Xo93hM7E
NATO ja vene kõrged ametnikud kinnitavad, et venelaste tulemused on hetkel 5x väiksemad, kui 5 kuud tagasi. Kusjuures kaotused on samaväärsed eelmise aasta lõpu kaotustega, kui need olid selle sõja suurimad. Vähem pealetunge, vähematel suundadel, aga siiski suuremad kaotused. Millest on see tingitud?
Ei, nad ründavad ikkagi seal, kus nad ründasid varem, aga asi on selles, et sõja võidab ikkagi majandus. Pole oluline, kui suur monstrum on venemaa, saab ta ikkagi haiget. Lihtne loogika: kui hoida kokku tehnikalt, siis tuleb kulutada midagi muud rohkem. Löögirusika peab moodustama sel juhul inimjõud. Ma ei tea inimesi, kes suudaksid tunnis läbida palju rohkem, kui 5-6 km.
Ja kui võtta lisaks veel "inimkaamelid", kes tassivad varustust ja paigaldavad tankimiine- mis muidugi on jackpot, sest nett on täis videosid, kus need kaamelid lendavad õhku omadel miinidel, küll Ukraina droonide kaasabil- Kui rünnakul kasutatakse kõike, mis vähegi liigub, alates mootorratastastest ja poolpidustest Žigulidest kuni golfikärude ja logistilise transpordini- jätame välja tõuksid ja jalgrattad- vähendab ka see rünnakutempot. Suurtükiväe viimine maksimaalsele kaugusele kaotuste vältimiseks. Ka minul on imelik kuulda, kui räägitakse, et vaenlane kaotas päevas 110-120 suurtükki, aga see on võimlik.
See kõik tähendab, et kui vaenlasel on strateegiline eesmärk ja käsk jätkata pealetungi, teevad nad seda kõikide endale teadaolevate vahenditega. Kuni selleni välja, et kasutatakse rünnakus korraga ühte inimest. Tema eesmärk on joosta kuhugi ja peita end prussaka kombel mõnda prakku, ning jääda ootele. Oodata, oodata, oodata, kuni jõuab kohale teine ja kolmas ja nii edasi. Netis on videosid ka sellest, kuidas niisugustel võitlejatel pole midagi süüa, ning lõpuks järavad nad Teraflud.
Sellest kõigest see tingitud on. Tehnika vähenemisest ja võimalike olemasolevate varude kasutamisest. Kaasaegne sõda on manööversõda ja näeb ette tehnika laialdast kasutamist. Venelased seda endale võimaldada enam ei suuda.
Mis puutub tehnikasse, siis nüüd, sõja neljandaks aastaks olen täheldanud paradoksaalset olukorda, kus väidetakse, et VSU-l on tehnikat rohkem, kui okupatsiooniarmeel. Mitte vene armeel, vaid just okupatsiooniarmeel. Selle tõestuseks on ka eelpoolmainitud videod, kui rünnakule minnakse äralõigatud kabiinidega Žigulidega. Null-ühtedega. Null-kuutega. Null-seitsetega. Ma pole näinud, et VSU paarutaks ringi seesuguste rontidega. Jah, sõidetakse kasutatud ning vanade, aga siiski normaalsete kastikate, džiipide või soomukitega.
Jah, muidugi. See kinnitab juba mainitud teesi, et sõja võidab majandus. Venemaa selleks sõjaks ei valmistunud. Ta ei olnud valmis ja ei ole valmis. Aga toetudes lääne ressurssidele on meil siiski piiramatud võimalused nii remondiks, kui taastamiseks. Tankide poolest on venemaal hetkeks ikkagi juba üsna suured probleemid. On väidetud, et venemaa suudab sel aastal taastada lausa 400 tanki. Näiteks 23 aastal taastasid nad 1500 ja tootsid samal ajal 151 tanki. Mitmikraketiheitjaid on neil erinevatel andmetel jäänud vaid 16-23% sõjaeelsetest varudest.
See võib olla ju suur arv. Protsent on väike, aga arv võib olla ju 200 000, 300 000 või 500 000?
Absoluutselt õige. Keegi pole öelnud, et venemaa tehnika saab otsa ja homme tormavad nad rünnakule ainult eeslite ja muuladega. Aga kui me räägime massist, kui me räägime löögigrupist, siis.... no XXI sajandil ei ole võimalik teha tõsist rünnakut ilma tehnikata. Sõdur ei ole võimeline rünnakul kõndima rindejoont ületades operatiivruumis ühe päevaga 15-20 km. Siis peaks ta ju jooksma. Ja temast ei oleks pärast seda enam mingit sõdijat.
Zalužnõi avaldas üsna huvitava postituse, kus ütles, et Wiesbadenis oli operatiivstaap, mis alguses tegeles logistikaga, ning siis muutus operatiivstaabiks, mis hakkas muuhulgas tegelema ka logistikaga. See on minu arvetaes kindel tõend, mis näitab, et ukrainlaste ja VSU koostöö eurooplastega algas just siis. Ja mis jätkub ilmselt ka praegu.
Jah, loomulikult. Võin öelda enamgi veel. See ajalugu läheb üsna kaugele minevikku. Isegi eelmise ajandi lõppu ja selle algusesse. Võib öelda, et Ukraina on osa võtnud kõikidest NATO operatsioonidest. Koostöö tase oli nii võimas- ja kuigi samas üldsusele nähtamatu- et võib öelda: Ukraina on juba ammu de facto NATOs. Me olime kaasatud NATO missioonile Iraagis, küll oma ja eraldiseisva ülesandega. Ukraina ülesandeks oli Iraagi armee seersandikorpuse väljaõpe. Lõime kaasa ka mujal. Me kõnelesime oma lääne kaaslastega "samas keeles". Mina olen samas kena näide sellest, kuidas Janukovitši võimuletulekuga see süsteem hävitati. Kui operatiiv-strateegilised organid ja ühine operatiivjuhtimine hävitati esmajärjekorras. Meid aeti lihtsalt laiali. Silmapilkselt.
Näha on ka vastupidine liikumine. Kindral Zalužnõi post kinnitab seda, et see pole mitte ainult loodud ja mitte ainult töös, vaid ka on juba läbinud teatud rasked aastad ja tulevikus ootab see meid ees.
Jah, loomulikult. Iga süsteemi tähtsaim koostisosa on inimesed. Inimesed, kellel on praktilised ja ka teoreetilised teadmised on see, mis niisuguse koostöö aluse loovad. Minu jaoks oli, kogemustele tugunedes, raskeim defineerida meie kasutatavad oskussõnad lääne partneritele arusaadavasse keelde. See oli üsna keeruline, sest meie arusaamad lahknesid tugevalt asjades, mida me teeme ja kuidas me teeme. See oli ränk töö ja andis- küll kahju, et seesugusel moel- ikkagi tulemusi.
Üks vene opositsionäär seletas, et mingitele asjadele tuleks lisada võrdusmärk. Löök Kiievile tähendaks vastuseks lööki Moskvale. Löök Harkovile tähendaks lööki Peterburile. Löök Odessale tähendaks vastulööki Novorossiiskile. Meediapoolelt kõlab see ju hästi, aga kuivõrd oleksime me võimelised midagi sellist korda saatma?
Noh, esiteks saab niisugune idee tulla pähe ainult mõne venelase haiges ajus. Ta võib küll suhtuda Putinisse kuidagi muud moodi, negatiivselt, aga haiget vene aju parandada võimalik ei ole. See on a´priori hullumeelne idee. Sellel ei oleks mitte vähimatki mõtet. Või noh, küsiks nii, et "Aga milleks"? Tavai, lülitame korraks sisse oma terve mõistuse ja esitagem siis küsimus: "Aga milleks"? Noh, selleks, et...et....mida? Selle asemel võiks ju anda löök Engelsi lennuväljale, et hävitada lennukite kahe kuu kütusevaru. Muide, mu silme ees oh praegu statistika, et eelmisel kuul lasid venelased meie pihta ainult 97 raketti. Tavaliselt on nad lasknud 160-260 raketti. Miks ma siinkohal räägin itsitades parandamatust venelase ajust? Nendel on ju see "hing". See "suur vene hing": "Aga tavai, põrutame!"
Minu, ukrainlase mõistus sunnib küsima: "Aga palju see maksab?"
Siinkohal tahaksin küll vaielda. Sest eriti tsiviilkeskkonnas ja just feissbuugi keskkonna postitustes on märgata mingit üldinimlikku soovi teha tagasi. Maksta kätte. Stiilis: "meie ju kannatame. Tsiviilid kannatavad...las nemad kaaa."
Uskuge mind, mul on põletav soov maksta kätte. Meeletu soov seda teha. Aga selliste soovide puhul tuleks alati hinnata kolme asjaolu: Esiteks soov. See on mul hiiglaslik. Teiseks võimalused seda täita. Võimalused on piiratud ja sellele peab mu soov alluma. Peab alluma võimalusele midagi antud ajahetkel korda saata. Ja kolmandaks on veel üks faktor, mis mind peatab: Hind!
Kuipalju maksab üks püssigranaat? Ma ütlen sulle. See maksab 1300 grivnat. Kolm seesugust granaati maksavad ühe ukrainlase terve kuupensioni. Ja nüüd, selleks et suure vene hingega põrutada niiviisi kuhugi suvalises suunas midagi... Te vabandage, aga me lihtsalt ei saa midagi sellist endale lubada! Samal ajal, kui saaksime nende ressursside eest lasta õhku mõne raadiolokatsioonijaama. Või kütuselao. Fiiberoptilise kaabli tehase. Tehase, mis toodab elektroonikat. Lõppude lõpuks kasvõi mõne vineeritehase!
Me teiega ju tunneme vene natuuri eripärasid. Hiljem hüppavad nad üksteise kõride kallale. Teate, miks ma sellest niiviisi räägin- oli meil kunagi ajurünnak, et kuhu küll paigutada vene põgenikke, kes olukorra halvenedes ja ohu suurenedes põgenevad. Alati lähtuti arvutustest, kus pakuti välja, et umbes 10% inimestest muutuvad põgenikeks. Kuni tuli üks mees, kes ütles: Te rahunege. Sest need, kes tahtsid on juba põgenenud! Need, kes jäävad, hakkavad teineteiselt rebima sõrmede vahel viimast leivapalukest. Rebima üksteiselt ära viimast kanistrit kütusega. Nad hakkavad end ise, omavahel tapma.
Ja meie ülesanne on siinkohal neid vähemasti mitte segada. Siit ju tulenebki Ukraina rahvatarkus: "Ümbritseme selle kõik õige hästi kõrge aiaga." Siis saame seda jama lihtsalt jälgida. Ja tulles ringiga tagasi algusesse- "Milleks peaksime me kulutama oma kallihinnalist ressurssi, et viia ellu mingisuguse vene Z-opositsionääri ideesid? Ainsad õiged venelased, keda ma tõepoolest austan, on need, kes relvaga võitlevad Putini režiimi vastu. Aga kõik ülejäänud...
Ma küsisingi seda vastuseks nendele, kes pärast iga raketirünnakut küsivad täiesti õigustatult ja arusaaadavalt, et miks ei võiks venelased kannatada täpselt samamoodi, nagu kannatame meie. Siinkohal tuleks taas meenutada tarkust, et kättemaks on see roog, mida tuleks serveerida jahutatult. Külmalt.
Kõikidele, kes ihkavad kättemaksu, võin soovitada tegutseda nii, nagu teeb minu sõber: Pärast iga õhuhäiret annetab ta 100 grivnat. Häire! ja lähevad teele järjekordsed 100 grivnat. Sellega aitate te igatahes rohkem!
Marderid, nagu ma aru saan, on väga head masinad, aga nende hulk on meie vajadusteks üsna väike.
Mitte ainult. Kõikide masinate arv on Euroopas üsna väikene. Avage Global Fire Power Index ja vaadake ning imestage, mitu tanki on näiteks Suurbritannial. Neid on alla kahesaja!
Nojah, millest me räägime, eks!
Just, millest me räägime! Kui anti "Tauruseid", küsisin ma "Aga kuipalju neid anti?" On reegel, et ei tohi ära anda rohkem, kui 25% oma arsenalist. Ja nüüd vot need 25% tähendavad meie jaoks võib-olla reaalselt ainult 60 või äkki ehk 80 "Taurust". Probleem relvadega on äärmiselt tõsine. Ja see puudutab kõiki relvi. Ma olin NATO konverentsil, kus arutati tehnika moderniseerimise ja unifitseerimise kõrval- arvate, et relvastuse hulga suurendamist, aga ei- hoopis näiteks veega varustamise probleeme. Või humanitaarabi jagamise probleeme mingite loodusõnnetuste puhul. Põgenike abistamise probleeme.
Aga sõjast keegi ei üldse rääkinudki. Rõhk on siinkohal sõnal "üldse". Arvata võite, et 30 aastaga muutub hulk varusid kasutuskõlbmatuks. Mngit raketti ehitades ei osanud keegi arvata, et see peab lebama ja laos oma aega ootama 30, 40 või isegi 50 aastat. Selle küsimusega ei tegelenud keegi.
Võib ütelda, et relvadega on Euroopas- nagu ka venemaal, muide- ikka kohe suured probleemid.
Kuipalju kulub Euroopal aega, et taastada oma relvastusevarude potentsiaal? Selge, et erinevates sektorites on see aeg erinev. Mürskude tootmine vajab ikkagi ühte ja soomustehnika ehitamine hoopis teist aega. Isegi juhul, kui Porche lõpetaks täielikult autode tootmise ja keskendukski vaid tankide valmistamisele?
Viiest seitsme aastani. Seda isegi juhul, kui nad kuulaksid praegu meie saadet ja jookseksid juba homme sellega tegelema. Tuleb aru saada ja kaardistada vajadused. Tuleb ära märkida ressursid. Kusagilt tuleb need ressursid hankida. Sotsiaalsetest ja industriaalsetest sfääridest. Peamine küsimus on, et kes seda tegema hakkab! Miks ma ütlen 5-7 aastat, sest alustuseks tuleb koolitada inimesed. Ei saa võtta mõnda suvalist pitsakullerit, istutada ta mingi masina taha ja loota, et juba homme hakkab sealt tulema sealt supervägevaid detaile. Alustuseks on üldse vaja muretseda need masinad! Mingid tootmislülid tuleb ju liita omavahel ühtseks tervikuks. Tuleb leida inimressursid. Ärme unusta, et ainuüksi Poolast on emigreerunud neli ja pool miljonit inimest. Ja need on ju kõige töövõimelisemad. See probleem puudutab kõiki Euroopa maid. Elanikkonna vananemine ja etnilise koosseisu muutumine. Siin on palju küsimusi. Mis tähendab, et kiiret lahendust ei saa olla siinkohal põhimõtteliselt. Eelmise administratsiooni ajal kinnitasid ameeriklased soovi paigutada Saksamaale Tomahawkide maapeal baseeruvad laskeseadeldised. Aga neid laskeseadeldisi ju ei ole. On võimalus, et alles 2026 aastal suudab Saksamaa neid laskeseadeldisi kusagilt saada või ka ise ehitada.
See kõik on keeruline. Mistõttu NATO ka mingeid tähtaegu muudkui edasi lükkab. Algul räägiti 2025 aastast ja siis juba 2027 aastast. Nüüd räägitakse, et sõda võib Euroopas hakata hoopis 2030 aastal. See on hetk, kui Euroopa maad tunnevad, et nad saavad osutada mingit vastupanu. Tänasel päeval pole neil ellujäämiseks muud kilpi, kui Ukraina.
Mistõttu peavad need arvestused sisaldama ka Ukraina kilpi.
Nad arvestavadki seda. Võib öelda, et me anname vägagi suurt ja reaalset abi nendele maadele, kes mõistavad ja tunnistavad vene ohtu.
