www.militaar.net

.

Lätis oli kah mingi värk, et mingis punkris oli klaas sein kus oli kaarti kontuurid ja mingid mustad kandsid seal iga sugu lennukite kordinaate sinna peale.... ja ohvitser teiseltpoolt vaatas vms. Ja sinna saadeti kah mingid lambakasvatatajad kes ei oskand kirjutadagi.... Ja mehed pidid ära õppima tagurbidi kirjutamise, et ohvitser näex normaalselt lugeda... ja asi toimis ;P

Refereerin veidi oma äiapapa juttu. Oli tema Kaliningradis ühe kõrgema seffi ( polkovnik või veelgi kõvem ) autojuht. Muidu oli autojuhiks mingi tsurka, aga see olevat kogu aeg joonud ja autot kah ei koristanud. Elu oli võrreldes teistega päris hea. Muidugi esines ka olukordi, kus tuli 24h järjest roolis istuda, selline tegevus hakkas aga väga tugevasti mõistusele käima. Väiksemate teede ääres olid tammealleed, igale puule oli tõmmatud umbes silmade kõrgusele valge triip, öisel ajal sõita sellist teed mööda, kus pidev vilkumine käis oli nagu ajupesu. Seffi autojuhiks olemisega kaasnes ka selline luksus, et ajateenistuse jooksul sai umbes 15 korda sõjaväe autoga kodus käia, enamus sõduritest ei saanud kordagi. Siis kui seffil seltskonda ei olnud, pidi koos temaga viina menetlema ja vajadusel teiste ülemustega kaklema, seda tuli küll ainult üks kord ette. Sel ajal sõjaväes valitsev vägivald paneb ikka lausa imestama. Põhiline probleem oli tsurkadega, kes kambakesi olid nagu praeguseaja rullnokad aga üksikult suht tossikesd. Huvitav on kuulata detailseid jutustusi peksmistes, neid ta meenutab ikka kohati vihaga ja kohati mõnutundega. Algul peksid tsurkad teda kambaga, paranes, peksis kõik ühekaupa läbi, asi kordus, kuni lõpuks kõige suurema teiste tagant ässitaja poolvigaseks peksis siis sai asi lahenduse ja võis rahulikult elada. Sõjavägi tegi kõhnast poisikesest mehe, kelle paremsirge oli raske.
Jutt kippus väga heroiliseks aga huvitav on kuulata pajatusi endistest aegades.

Mis mind vene sõjaväe lugude juures häirib on see, et tihti oli võib olla 2-3 eestlast ühesväeosas ja nad ei hoidnud kokku. Vaadati rahulikult pealt kuidas rahvuskaaslast peedistati ja ei tehtud midagi. Ma ei mõista sellist suhtumist.
Kus juures asi pidi ikka väga hull olema kui mehed ennast ära tapsid. Selliseid lugusid on küllaga, kus läks kroonusse terve rõõmsameelne Eestri poiss, tagasi vanematele saadeti poole aasta pärast laip kirstus, põhjus enesetapp.
Muidugi samas võis ka varjant olla, et mees tegelikult löödi kroonus maha ja hiljem mängiti asi enesetapuks, et mitte kroonu mainet määrida. Pealegi oli ka ülemustel siis mida karta. Tean lugu, kus eestlane peksti ratastooli ja hiljem nii peksjate, kui ka ülemuste pead lendasid(pandi istuma). Sellist asja juhtus küll harva aga tuli ette.

.

.

wolf kirjutas: Aga relv oli neile alles,siis puhas kui kabaga selga lües kuul rauda läks.
Kui kuul rauda ei täind oli relv järelikult must ja tuli jälle puhastama hakkata.

Jube piinamine tõepoolest!
Vintpüssi võib vist sedamoodi vastu puhastaja selga tükkideks peksta, ikka ei lähe kuul rauda...
Või ei saa ma tehnoloogiast aru?

ProPatria

.

Ei saa ju kellegil keelata rääkida seda, mida ta kuulnud on - aga jah
No kust need padrunid pidid püssipuhastusel käepärast olema? Ei räägi Afgaanist. Folkloor elab muidugi oma elu, aga elu ise oli tegelikult palju huvitavam, räigem, õudsam, naljakam, lootusetum, helgem jne.!

Neid lugusi lugedes vaataks nagu Hitscooki seriaali.Tõsine verevalamine keset suurt rahuaega.70-ndate lõpus ja 80-ndate algul tulid poisid tinakuues põhiliselt Afganistaanist.Ja minu tutvusringkond jäi kõik terveks.Nagu I maailmasõjas,mida väiksem eestlaste konsentratsioon väeosas,seda väiksemad kaotused.
Minul õnnestus kahe aasta jooksul ainult korra tappa saada.Ja ikka mägilaste poolt.Olin aasta teeninud ja diskoteegis potte-panne pesemas.Tuli mingi teise polgu tsurka(vist pooleteise aasta mees)ja viskas oma supi termosed mulle pesta.Saatsin ta p... Tuli mingi teise jõmmiga tagasi ja läks lahti.Kulbid taldrikud ja muud,rusikaga mööda suud.Kunagi hiljem kui kohtusime,vabandas,et oli olnud purjus.Kes siis vabandust ei leia.
Aga üldiselt panid eestlased end üsna kiiresti maksma.Meid austati.Sattus olema nii,et viimase aasta olin koos Rapla kandi poisiga vanemad olijad ja saime kolm vene noort alluvusse.Meil oli ka koer tot

Jatkuu...
Koer totskal.Koeraga suhtlus käis eesti keeles.Rex oli nimeks ja allus eestikeelsetele käskudele.Rex istu! Rex küsi! Praapor,kes meie ülemaks oli väänas oma pasti mis hirmus : Rex kjusii jne.
Nii,et kroonus sai nalja kõvasti ja eks ta ikka meheks tegi küll.
Vahest olen ikka lugenud omi vanu kirju,mis sealt poolt koju sai saadetud.Dembli albom sai ka vägev tehtud.Salaja ära saadetud.
Jätkakem!

Kaks kildu mu sõbra mälestustest. Esiteks sai nalja tema perekonnanimega (Mäesalu), väänati seda nii ja naa, aga levinuim variant oli : Mjaso-Salo

Teine nali juhtus ta halva vene keele oskuse pärast. Ta teenis remondiroodus. Küsiti talt, et kustkandist sina pärit oled ( Otkuda rodom?) Tema sai valesti aru ja vastas: Iz remroda!

Mathias Lutz
Kirjutasid, et Tuli mingi teise polgu tsurka(vist pooleteise aasta mees)ja viskas oma supi termosed mulle pesta.Saatsin ta p... Tuli mingi teise jõmmiga tagasi ja läks lahti.Kulbid taldrikud ja muud,rusikaga mööda suud.Kunagi hiljem kui kohtusime,vabandas,et oli olnud purjus.Kes siis vabandust ei leia.
No tüüpiline ka mina olen väga palju sellist mägilastega kisklemisest kuulnud, kusjuures polnud ju eestlastel nendega mingit kana kitkuda.
Aga räägi kas hiljem tegid tagasi neile mägedepoegadele, kui juba vana olid, ma mõtlen, kas kiusasid noori mägilasi

Vat meil lennuväes...Peab vist nii alustama,sest ma ei elanud otseselt kasarmus,vaid DPRM-2 totskal(punktis).Vene tõlkest lennuväljast eemal asuv raadiomajakas.Vene ajast peaks veel meeles olema,kui kesklaine raadiot kruttisid,tuli kusagilt tugevat morset.Sellist morsetähte meie 1962 aastal väljalastud seinakapp välja saatis.
Aga tsurkadega hiljem ei vedanud,nagu ka eestlastega mitte.Olin ainuke kogu väeosas,viimasel poolel aastal.Musti ei saadetud ka mitte juurde.Aga polgus oli ju mitmeid allüksusi ja pataljon kindlasti kubises neist.Seal olid karauul,abiteenistused ja ka majandusosa(sigalad ja muud).Siga oli nende arust ropp loom ja sea pekk ei läinud esialgu kuidagi palgest alla.Eks sellepärast nad sinna ka ``sõdima``saadeti.
Mis aga korda puutub,siis lõpus olime meie,deduskad,ainus võitlusvõimeline porukka NA-s.Ja tiibu kärbiti meil ka tugevalt.Me vastutasime kogu selle pasa eest oma kojusaamisega.Motivatsioon oli tugev.
Küsige veel,muidu on monoloog ja kaks aastat pikk!

Mathias Lutz kirjutas:Vat meil lennuväes...Peab vist nii alustama,sest ma ei elanud otseselt kasarmus,vaid DPRM-2 totskal(punktis)

Daljnõi privodnoi radio majak - tuttav lugu.
Ise võitlesin BPRM-is Ehitasin ise endale majakese (koos diisliruumiga). Tuli ta rohkem ümmargune kui kandiline ...
Tore oli, ilus loodus ümberringi - männimetsad rohkete seente ja maasikatega, järved paljude pisikeste tuntud ja tundmatute kalakestega, põllud, kus kasvas reeglina tatar - ühes-ga maapealne venemaine paradiis.
Kasarmus sai elada u pool teenistusajast, mille esimesest poolest omakorda väga palju meeldivat meenutada pole. Teine aasta sai aga käia sääl rohkem toiduainete järgi, poliitloengutel ja sporti tegemas - võrk/jalgpalli tagumas.

Mathias: mis lennumasinad teil ringi lendasid ka?