Kopeerin siia oma jutu ühest varasemast sarnasest teemast: KGB võttis endaga Eestist lahkudes kaasa kõik materjalid või arhiivid, mis olid kaasaegsete jaoks vähegi valgustkartvad. See protsess algas juba laulva revolutsiooni ajal 1980. aastate lõpuks ning oli suures osas 1991. aasta augustiks lõpule viidud. Kohe pärast augustiputši ja Eesti taasiseseisvumist viidi kiires korras ja range valve all minema veel kõik, mis siia oli jäänud. Kunagises ajakirjas Luup oli selle protsessi kohta kunagi pikk kirjutis, kahjuks ei suutnud ma seda enam netist leida.
Elusolevate koputajate toimikute äraviimine on vähemalt KGB seisukohast väga arusaadav ja mõistetav. Igasugustele agentidele (nii reakoputajatele kui ka võõrriigi ametnikele) kinnitatakse alati, et nende tegevusest ei saa teada mitte keegi. Kui KGB oleks Nõukogude Liidu lagunedes koputajate toimikud meie võimudele avalikustamiseks jne siia jätnud, siis poleks tulevikus ilmselt mitte keegi enam soovinud ühegi Vene luureorganisatsiooni jaoks tööle hakata, viidates tuhandetele eestimaalastele, kes "saatuse hooleks jäeti".
Meie seisukohast on muidugi kahju, et need toimikud siin ei säilinud. Isegi, kui oleks otsustatud, et nimesid massiliselt ei avalikustada (kodurahu huvides), oleks toimikutele ilmselt ligi lastud piiratud arv ajaloolasi, kes saaksid kirjutada väga huvitavaid ülevaateid (nimesid mainimata) sellest, kui ulatuslik koputajate võrgustik tegelikult oli, kui palju inimesi hakkas vabatahtlikult koputajateks, millistest asjadest koputajad ette kandsid, millised teemad pakkusid huvi KGB-le, kui hea ülevaade oli KGB-l tegelikult Eestis toimuvatest protsessidest jne.
Viidatud Luubi artikkel ise asub siin:
http://luup.postimees.ee/luup/97/16/pdf/top.pdf
Protsessiga, kus KGB kaastöötajatele pakuti võimalust oma patud Eesti kaitsepolitseis ülesse tunnistada (ja seeläbi vältida võimalikku avalikustamist) püüti ilmselt mingil määral pehmendada võimalikku julgeolekuriski, mida Venemaale aegsasti veetud isiku- ja agentuurtoimikud võivad kujutada. St inimest oleks Vene luureorganite poolt keerulisem šantašeerida, kui inimese südametunnistus on tänu kapole tehtud ülestunnistusele vähemalt Eesti julgeolekuorganite ees puhas.
Lõplikult kaob antud risk aga ilmselt siis, kui sureb viimane Eesti NSV ajal täiskasvanu-elu elanud eestimaalane.