volgasakslased

[Lemet]

Eelmine aasta tuli Rostockis aega enne järjekordset paatitulekut parajaks teha, siis mõtlesin, et vahelduseks kondan Wismarisse, selline huvitav nimi linnakesel, seostus Tallinna vastava tänava vastava asutusega. Ja ega palju ei eksinudki, siltide ja muu kirjavara poolest nagu Saksamaa, aga tänaval paduvenekeel. Sattusin siis ühte poodi sisse, kus sehandsed seltsimehed kaubandust aretasid, ja sain jutule ka .Kes vene sõjaväest sinna jäänud, kes Venemaalt "po semeinõm pritšinam". Hillarti kommentaari põhjal nüüd arvangi, et see "po..." seda võiski tähendada.volgasakslasi siis. Sest vaevalt neid sõjaväeosade koosseisus nii palju sinna sai jääda.

[mangust]

Nõukogude glasnosti esimestel aastatel (88-89)ilmus"Ogonjokis" ühe "sakslase" seiklusrikas elulugu.
Noormees sirgus kuskil kolkalinnas,vanusesse millal sai temast nõukogude passi omanik.Passilauas kontrolliti,täpsustati veel andmeid.Küsimus rahvuse kohta,tundus noorele venelasele liiga totakas,nii ta siis nähvas-sakslane.Ametniku poolt sai see kirja pandud.Nüüd,kui algas suur sõda,tema kui vaenuliku riigi rahvuse esindaja küüditati Kasastani.Pool sajandit tundis see venelane,kuidas on elada "vennalikus rahvaste peres" sakslasena.
Selle loo avaldamise ajal,kandis veel"saksa fašisti"needust.Ei tea kuidas lugu lõppes,ehk emigreerus lõpuks "ajaloolisele kodumaale".

[Juhan K]

2006. aasta detsembris sai Saksamaal ühel konverentsil osaletud, kus lisaks meie koolile oli ka üks Saksa kool. Miski kutsekas oli põhimõtteliselt, ent nende koosseisus oli ka 3-4 veidi asiaatliku välimusega tütarlast. Jutu käigus selgus, et kõikide pered olid 80te keskel Kasahstanist Saksamaale kolinud, olles sinna eelnevalt saadetud. Tegu oli volgasakslastega, ent Saksamaal olid nad juba kõik vähemalt 17 aastat elanud, kes rohkem, kes vähem. Vanust kõigil ~20. Välimuse poolest hakkas tõesti silma, nagu juba öeldud, selline kahtlaselt asiaatlik välimus. Ka temperamenti oli neil neidudel kamalaga rohkem, kui neil nö. põlistel sakslastel seal. Kõige tipuks oli sakslastel omavahel seal mingi käärimine ning hiljem selgus, et käärimine oligi põhjustatud põhiliselt päritolu küsimusest. Meie kuulsime ainult kasahhide väiteid, et põlised sakslased pidavat ennast paremaks pidama ja Volgadeutschedesse üleolevalt suhtuma.
Ent nagu öeldud, olid need idamaisemad näitsikud ikka silmnähtavalt seltskondlikumad ning ka muidu aktiivsemad. Ka silmailu pakkusid üllataval kombel tiba "eksootilisemad" kodanikud rohkem....
Põhjus miks nende pered sinna asumisele kunagi saadeti jäi mulle aga veidi arusaamatuks...

[ennww]

Nagu varemgi öeldud, sõltus täiesti inimestest.
Mul on tuttav (naine) Saksamaal. Pärit ka Venemaa sakslaste hulgas, elukoht oli kusagil Uraali kandis. Isa jaoks oli nende "sakslus" olnud püha. Lapsed venelastega ei suhelnud, ainult sakslased omavahel. 70-datel kolisid Lätti, kuna nagu teadam Baltimaadest oli emigreerumine lihtsam.
Tüdruk läks siis kohe Läti kooli. Ainuke keel, mida oskas, oli saksa keel! õppis läti keele selgeks, vene keelt ikka ei osanud. Koolis siis tuli vene keel ka.
"Kodumaale" pöördusid tagasi 80-datel. Olen kohtunud ka vanematega, elasid mõne aasta eest Kölni lähedal ja avaldasi varjamatut põlgust "sakslaste" suhtes, kes tulevad end. N-Liidust saksasse, keelt ei oska ja omavahel kõnelevad vene keeles. tema neid sakslasteks ei pidanud

[lennuk]

Kui nüüd jutuks võtta, siis mu oma emapoolne vanaisagi volgasakslane. Liignimi Zielke (osades dokumentides ka Zilke).

Temaga paraku see lugu, et nende pere tuli Venemaalt revolutsiooni käigus/peale, st 20. saj alguse poole. Pere saatuses pole vist midagi ennekuulmatut - sõjas surmasaanud, Saksamaale (39. a) ümber asunud - ja kohalikega segunenud. Ühesõnaga, pole Eestis elanud volgasakslaste perest suurt midagi järgi enam.

Aga kui keegi mingeid juuri pidi võiks huvi tunda, siis võib ühendust võtta. Suurt peale vanaema/ema põgusate meenutuste vanaisast ei tea, sestap oleks huvitav.

[Lemet]

Sai nüüd kaks nädalit Bremerhaveni dokkides ringi luusitud ja oma üllatuseks kohtasin palju puhast vene keelt. Kuna enda saksa keele oskus suht kesine ja seal jälle inglise keelega on nagu on, siis kummalisel kombel hakkasid paljud kraanajuhid ja muud sellised elukad peale minupoolset kesist saksakeelset suhtlemist rääkima vene keeles. Esmalt arvasin, et tegu venelastest renditöölistega, aga selgus, et tegu volgasakslastega, kes juba 80-ndate lõpust sealkandis, ja saabunud tervete küladena. Seal, kus Põhja-Kasastanis olid varem nende külad, pidi praegu vaid tuul uluma ja rohi kasvama. Elavad siiani kompaktselt koos, peavad terve külaga pulmi, sünnipäevi ja matuseid, kõige suurem pere koos laste ja lastelastega olla ligi 150 inimest, nii et kui pidu vaja pidada, siis renditakse talunikult maatükk, püstitatakse sinna telgid ja peetakse pidu. Ei pidanud haruldased olema tuhande ja rohkema külalisega pulmad. Kutsumata jätta ei saavat jätta kedagi, solvumine pidada suguvõsadevaheline olema. Eluga igatpidi rahul ja mingit nostalgiat sünnimaa järgi küll märgata ei olnud, vägagi elurõõmus ja optimistlik seltskond. Saksa keelt rääkisid vabalt, kodune keel keskealistel küll veel vene keel, noorematel aga juba saksa.

[villy.64]

ei saa kohe jätta teemat
vene keeles küll, aga siiski:
http://wolgadeutschen.narod.ru/history/ditz27.htm