'
Millised on Iisraeli šansid edukaks löögiks Iraani pihta?
Alles hiljuti avaldati materjal “Sõja eelaimdus“, milles vaadeldi Iisraeli poolt Iraani pihta antava õhulöögi tõenäolsust . Siin on veel üks materjal sel teemal, kus autor püüab hinnata taolise löögi võimalikku edukust.
Enne, kui anda Teile selle analüüsi tekst, tahaks pakkuda mõningaid enda mõtteid taolise sõja võimalikusest. Minu arvates on taolise rünnaku otstarbekus ülimalt kahtlane. Mida võib Iisrael saavutada taolise rünnaku tulemusena? Iraani tuumaprogrammi pidurdumise mõneks aastaks. Ja muidugi ühetähenduslikult sõja Iraaniga, mis seisneb Iisraeli territooriumi pidevas tulistamises rakettidega. Kusjuures võib Iraani tuumapommi loomise korral sajaprotsendilise kindlusega väita, et selle katsetused saavad toimuma nimelt Iisraeli territooriumil. Ja seda Iisraeli õhujõudude eduka rünnaku puhul. Aga millised oleks tagajärjed ebaõnnestunud rünnaku puhul? 100% tõenäolsusega saavad selles osalema praktiliselt kogu Iisraeli õhujõud. Ning negatiivse stsenaariumi korral võivad juudid jääda ilma lennukiteta. Mis Iraaniga sõdimise foonil võib osutuda Iisraeli kui riigi eksistentsile fataalseks. Nii et ühel kaalukausil on Iraani tuumaprogrammi mõningane pidurdumine, teisel aga Iisraeli eksistents. Tundub, et taolise dilemma puhul võib minna konfrontatsioonile Iraaniga vaid hullumeelne. Edasi võite tutvuda artikliga ja otsustada, miks ma sellistele järeldusteni jõudsin. Võib-olla pole mul õigus ja tulevik pole Iisraeli jaoks nii sünge.
Kõikidest ohtudest, millega Iisrael viimase kümne aasta jooksul silmitsi on seisnud, paneb Iisraeli sõjalisi eksperte enim muretsema kardetavasti tuumarelva välja töötava Iraani suunalt lähtuv oht. Just nimelt seda ohtu riigikaitseliselt silmas peetult on viimase paari aasta jooksul arendatud ka Iisraeli õhujõude. Nende relvastusse on võetud 125 kaasaegseimat hävitajat ja hävitus-pommitajat F-15I ja F-16I, mis on varustatud Iisraeli elektroonikaga ning lisapaakidega kütuse tarbeks. Need lennukid on spetsiaalselt ette nähtud löökide andmiseks suure vahemaa taha. Peale selle on Iisrael ostnud erilisi pomme, millistel on võime tungida suurde sügavusse ning välja töötanud töökindlad piloodita lennuvahendid. Iisraeli sõjaväelaste ettevalmistus on fokuseeritud põhiliselt ülesannete täitmiseks Iisraelist kaugel. Iisraelil on varasem kogemus preventatiivsete löökide andmiseks regioonis asuvate tuumaobjektide pihta. 1981 aasta juunis pommitasid Iisraeli lennukid puruks Iraagi pealinna lähedal Osirakis asuva tuumareaktori. 2007 aasta septembris ründasid Iisraeli lennukid objekti Süürias, kus süürlased Iisraeli, USA ja paljude ekspertide arvates tuumareaktorit ehitasid. Kuid kui Iisrael peaks sedapidi otsustama, saab löök Iraani pihta radikaalselt erinema Iraagis ja Süürias toimunust. Seal oli tegu üksikute maapealsete objektidega ning operatsiooni edu tagas ootamatus. Mis puudutab aga Iisraeli püüdlusi Iraani tuumaprogrammi tõsiselt kahjustada, siis sellel teel tuleb tal kokku puutuda mitmete väga keerukate probleemidega, mille hulgas on ka tuumaobjektide arv, erinevused ja omapära.
Kuidas sihtmärgini jõuda?
Esiteks asub Iraan Iisraelist kaugel. Ligikaudsetel hinnangutel asuvad mitmed potentsiaalsetest sihtmärkidest 1500-1800 kilomeetri kaugusel Iisraeli lennuväebaasidest. Iisraeli lennukid peavad lendama Iraanini ning sealt oma baasidesse ka tagasi pöörduma. Selleks on võimalik kolm marsruuti- põhja-, kesk- ja lõunapoolne.
Põhjamaršruudi korral tuleb Iisraeli lennukitel lennata põhja, seejärel aga itta, piki Türgi ja Süüria piiri, seejärel aga Türgi ja Iraani piiri. Keskmaršruut viib otse üle Iraagi. Ilma ameerika sõjaväespetsialistide abita on Iraagi võimude suutlikus oma õhuruumi jälgida ning kontrollida praktiliselt olematu ning Iisraeli lennukid võivad seda ära kasutada.
Kolmas, lõunapoolne tee kulgeb läbi Saudi-Araabia õhuruumi. Selles riigis ollakse väga mures Iraani tuumaprogrammi pärast, kuid pole siiski selge, kas võimud suleksid Iisraeli õhujõudude operatsiooni puhul silmad või lubaksid kasvõi neil oma territooriumi kaudu koju lennata.
Teiseks on vahemaa Iisraeli ja Iraani vahel selline, et Iisraeli lennukitel tuleb õhus tankida. Sellele viitab Londonis asuva Rahvusvahelise Strateegiliste uuringute instituudi kaastööline Douglas Barry:
„Iisraeli lennukid peavad mitte ainult et Iraani õhuruumini lendama ja sealt ka lahkuma, vaid neil peab olema piisavalt kütust sihtmärgini lendamiseks ja selle ründamiseks. Samuti on vajalik kütusevaru ettenägematute asjaolude puhuks.“ teatas Barry. Esialgne õhus tankimine võib toimuda Vahemere või isegi Iisraeli enda kohal. „Üheks võimalikest variantidest on start täie lahinguvarustusega pardal, ilma lisapaakideta ning lennukõrguse kogumine. Sel hetkel tuleb õhus tankida ning võtta kurss Iraanile.“ lisas ta. Eeldatakse, et Iisraelil on 8-10 suurt tankurlennukit. Ekspertide arvates mõjutab õhus tankimise probleem sõjalise operatsiooni mastaape kõige rohkem.
Milliseid objekte pommitada?
Faktoriteks, mis määravad Iisraeli operatsioonide sisu ja mastaabi, on sihtmärgi kaugus, nende füüsikalised omadused, aga samuti ka tankurlennukite arv. Douglas Barry sõnul mõtlevad „…Iisraeli strateegid selle kallal, kuidas nende käsutuses olevate piiratud jõududega tekitada maksimaalset kahju“
„Nad peavad jõudma selgusele, millised objektid on Iraani tuumaprogrammile oluliseimad. On selge, et sõjalisest aspektist on mõtet rivist välja viia eeskätt need objektid, kus toodetakse rikastatud uraani.“ Sel kombel on sihtmärkide nimekirjas eeskätt Teheranist lõunas asuv Natanze rikastustehas, aga samuti šiitide püha linna Qomi lähistel Fordos asuv maa-alune tehas. Peale nende on võimalik, et nimekirja kuuluvad ka raske vee valmistamise seadmed ja Arakis ehitatav raskevee reaktor, samuti Ishafanis asuv uraanimaagi töötlemistehas. Esialgu pole selge, kas Iisraelil on võimalust teiste, Iraani raketiprogrammiga seotud objektide pommitamiseks. Ka pole eelpool loetletud objektidega kõik üheselt selge. Natanze rikastustehas asub maa all, uus tehas Fordos on aga peidetud sügavale mägede jalami alla.
Kas Iisrael on suuteline puruks pommitama maa all asuvaid objekte?
Selleks on Douglas Barry sõnul vaja head luuret. „Peab omama andmeid objekti geograafilise paiknemise kohta, paiga ja pinnase geoloogiliste iseärasuste kohta, samuti betoonkindlustuste konstruktsiooni kohta,“ osutab ta, „Arvatavasti jälgivad ameeriklased ja juudid ammu neid objekte“. Nende hävitamiseks on vaja spetsiaalseid pomme. Strateegilisi objekte ei peideta maa alla mitte üksnes Lähis-Idas, ka terves maailmas toimub pidev võistlus ühelt poolt nende vahel, kes püüavad oma objekte ohutuses hoida ja teiselt poolt nende vahel, kes loovad uusi relvi, mis on suutelised neid objekte hävitama. Ameerika Ühendriikidel on ses asjas suured kogemused.
Peamiseks relvaks selliste objektide vastu Iisraeli arsenalis on ameeriklaste ülirasked laserjuhtimisega pommid GBU-28 kaaluga 2269 kilogrammi, mis on varustatud spetsiaalse läbitungiva lõhkepeaga. Jane's Defence toimetaja Roberty Houstoni sõnul on see relvaliik kõige efektiivsem. „GBU-28 on tänasel päeval suurim olemasolevatest pinnasesse tunngivatest pommidest taktikalise lennuväe tarbeks. Ameeriklased rakendasid seda esmakordselt 1991 aastal ning sellest ajast on lõhkepead tunduvalt täiustatud ning ka suunamistäpsus on parem“
„Kuid Iisraelil pole seda pommi rea asjaolude tõttu lihtne kasutada. Ainus kohaletoimetamise vahend- hävitaja F-15I- saab kanda vaid ühte pommi, seetõttu on operatsiooni läbiviimiseks vaja suurt arvu lennukeid, aga samuti toetusjõude, kaasa arvatud tankurlennukeid, mida Iisraelil vajalikus koguses pole,“ märgib ekspert, „Märki tuleb tabada suhteliselt lähedalt, see aga tähendab, et Iisraeli lennukitel tuleb end nii teel sihtmärkide poole kui ka tagasiteel end Iraani lennuväe eest kaitsta,“ osutab Robert Houston.
Eksperdi sõnul „…tuleb selleks, et GBU-28 tüüpi pommi võimalikult efektiivselt kasutada, omada täpseid andmeid objektist, kuna efektiivsus pole määratud mitte üksnes pommi enda tehnilis-taktikaliste andmetega“.
Seni pole veel kindel, kuivõrd efektiivseks osutub see pomm hävitamaks uraanirikastustehaseid Natanzes ja Fordos. Nagu osutab Robert Houston, on GBU-28 „efektiivne suvalise kindlustatud või maa-aluse objekti vastu, kuid seda vaid teatud astmeni“.
„GBU-28 läbitungimisvõime sõltub kiirusest ja langemisnurgast, nii et ideaalne oleks visata see alla suurelt kõrguselt maksimaalkiirusel, mille korral tabaks pomm objekti täisnurga all,“ seletab ekspert, „Seda on aga raske saavutada, kui jutt käib kurust või mäenõlvast, seal on see pomm märksa vähem efektiivne, kuigi loomulikult siiski märksa efektiivsem kui ükskõik millised teised vahendid“.
Tõepoolest, nagu märgib Douglas Barry, võib ühest relvastusliigist jääda väheks „Võib proovida läbi tungida, kasutades mitut erinevat tüüpi relva, mis tungivad läbi pinnase, kaljupõhja ja betooni. Või võib proovida hävitada ligipääsuteed objektile, lõhkudes ühendustunnelid,“ märkis ta, „Peale selle, kuna kõik need objektid nõuavad väga palju elektrienergiat, siis võib purustada energiavarustuse.
Millised on veel Iisraeli valikud?
Siiani arutasime vaid Iisraeli löögijõu teadaolevaid elemente, peamiselt USAst ostetud sõjalennukeid ja relvastust. Kuid Iisraelil on ka oma eesrindlik lennundus- ja kosmosetööstus, samuti arenenud elektroonika, tänu millele ilmusid Iraanile löögi andmiseks hädavajalikud süsteemid. Nagu Douglas Barry vestluses Iisraeli sõjaliste võimaluste kohta osundab, ei tea maailm paljutki Iisraeli sõjalistest võimalustest, eriti tehnoloogiate valdkonnas.
„Iisraeli UAVsid „Heron“ ja „Eitan“ saab kasutada antud löökidega tekitatud purustuste hindamiseks, aga on ka täiesti võimalik, et nende abil saab viia segadusse Iraani õhutõrjesüsteeme,“ lisab ta, „Tegelikuses saab ilmselt nimelt sedasorti vaenlase eksitamine või küberrünnak sõjalise operatsiooni lahutamatuks osaks, eesmärgiga viia rivist välja radarid või tekitada väärarusaam sellest, mis toimub tegelikuses.“
Kuidas Iraan kaitseb oma õhuruumi
Iraani relvastuseks on põhiliselt vene õhutõrjesüsteemid, mis on Iisraeli lenduritele hästi tuntud. Siiski kasutab Teheran samuti ka USA süsteeme „Hawk“, mis on ostetud veel Iraani šahhi aegadel, s.t. enne 1979 aastat, mil Iraan kuulutati islamivabariigiks. Efektiivseimaks loetakse nõukogude päritolu õhutõrjekomplekse С-200 (NATO klassifikatsiooni järgi SA-5) mis on suutelised tabama sihtmärke suurel kõrgusel, samas kui madalate kõrguste jaoks kasutatakse mobiilseid süsteeme Тор-M1/SA-15. Venemaa on korduvalt keeldunud Iraanile müümast uusi komplekse С-300, kuid iraanlased väidavad siiski, et on suutnud hankida mõned patareid.
Kuigi Iraani „maa-õhk“ klassi raketid on mõnevõrra vananenud, kujutavad nad endast siiski tõsist ohtu. Piisab meeldetuletusest, palju jõupingutusi nõudis eelmisel aastal USAl ja NATOl analoogsete süsteemide mahasurumine Liibüas. Iisraelil ei saa olema ei aega ega ressursse pikaajalise õhusõja pidamiseks ja seetõttu on kõige järgi otsustades Iraani PVO elektroonika mahasurumine vähemalt samatähtis kui õhulöök ise.
Selles operatsioonis võib eriline roll kuuluda Iisraeli allveelaevadele. Douglas Barry sõnul „…võib oletada, et Iisraelil on võimekus lasta tiibrakette oma „Delfin“ klassi allveelaevadelt. Need võivad leida kasutust vanemate C-200 õhutõrjekomplekside hävitamiseks nagu ka suuremate radarite tabamiseks“. Siiski täheldab ta ka, et „merel asuva komponendi kaasamine raskendab iga sõjalise operatsiooni koordineerimist“
Teheranil on mõned ameerika hävitajad F-14 „Tomcat“ ning suur kogus võrdlemisi uusi vene MiG-29 tüüpi hävitajaid. Ekspertide arvates ei kannata Iraani õhujõud siiski välja mingit võrdlust Iisraeli omadega. Kuid potentsiaalne oht Iraani õhujõudude poolt võib muuta keerukamaks Iisraeli operatsiooni planeerivate ekspertide töö, õhulahing aga nõuab Iisraeli lennukite täiendavat õhus tankimist.
Kas Iisraelil on šansse eduks? Suurem osa eksperte on jõudnud üksmeelele, et Iisrael on suuteline tabama mitmeid objekte Iraanis ning tekitama märkimisväärset kahju Iraani tuumaprogrammile. Siiski märgivad nad, et see kahju on väiksem, kui oleks USA poolt kõigi Washingtoni käsutuses olevate vahenditega antav löök. Iisrael teguteks oma võimaluste piiril. „Kui nad sellele lähevad,“ teatab Douglas Barry, saab see olema muljetavaldav ja võimas löök raskelttabatavate ja hajutatud sihtmärkide pihta. Vähesed maailma õhujõududest on suutelised taolist operatsiooni läbi viima“. Kuid samas rõhutab ta:
„Isegi kui operatsioon osutub edukaks, suudab see siiski sisuliselt vaid vaid mõneks ajaks Iraani tuumaprogrammi pidurdada“. Temaga nõustub ka Robert Houston:
„Iisraelil pole piisavalt jõude ning samuti ei anna Teheran talle piisavalt vabadust tegevuseks, mis on vajalik Iraani tuumakompleksi täielikuks purustamiseks. Kui objektid ja seadmed asuvad sügaval maa all, siis osa neist säilub igal juhul. Iisraeli löök võib vaid mõningaid neist kahjustada, mis, väga võimalik, ei pidurda iraanlasi nende tuumapüüdlustes üldse. Löök saab aga omama suuri globaalseid tagajärgi. Ma ei näe selles mingeid positiivseid tulemusi.“
Nimelt sellist vaatenurka näikse toetavat ka Iisraeli peamine liitlane USA. Hiljuti teatas USA Staabiülemate Ühendkomitee esimees kindral Martin Dempsy, et Iisraeli poolt löögi andmine Iisraeli pihta on ebaotstarbekas. „Taoline kallaletung,“ lisas ta, „omab destabiliseerivat mõju ja ei taga pikaajaliste eesmärkide täitmist“. Juutidel aga on kõige järgi otsustades teine arvamus ning ainult aeg näitab, lähevad nad, teades kõiki sellega kaasnevaid raskusi ja tunnetades oma võimaluste piire, selle operatsiooni peale välja või mitte.
.
Источник -
http://oko-planet.su/politik/politikarm ... uspeh.html