Rittmeister Jefremovi memuaarid/Balahhovitši staabiülem/

[Reigo]

kol. Ažeružinskile

polkovnik Anton Dzerožinski

Otsustasin oma kolmepäevase puhkuse lõpul juba tagasi Raplasse sõita, kui juhuslikult kohtasin „Kuld Lõwi“ ees kol.Rodzjankot

Siin on midagi viltu. Olemasolevail andmeil jõudis Rodzjanko Kuramaalt Eestisse alles veebruari alguses (meritsi). Rozjanko oli sügisel 1918 liitunud Pihkva korpusega.

Lahingud Tõrva piirkonnas on küll kirja pandud puhtalt mälu järgi ning sisaldavad ebatäpsusi, sündmuste järjekord kah segi. Nt Mikoša ei saanud haavata mitte Tõrva vallutamisel, vaid hiljem Riidaja mõisa all. Sama lugu ratsapatarei õnnetusega, kui see oma mehi tappis - see samuti Riidaja all. Lahingute kohta on kirjeldus minu raamatus.

ritm.Balahhovitsh 2-le (Huvitav R.P.K.)

Josif Bulak-Balahhovitš ehk "batka" noorem vend.

[Reigo]

Karistussalga juht oli Talabski salga ülem (1919 augustis 3. Talabski kütipolk) Boriss Permikin. Muide see salk oli üpris tugev: kaks jalaväepolku, üks ratsapolk, üks patarei, kaks soomusautot, kolm soomusrongi. Tegelikult oli see üheaegselt mõeldud nii Balahhovitši tegevuse lõpetamiseks kui ka Loodearmee Pihkva rinde tugevdamiseks.

Kurioosum: kui batka augusti lõpus Loodearmeest välja heideti, siis jäi Jossif Bulak-Balahhovitš armeesse endiselt edasi ning juhtis vähemalt kuni novembrini Ratsapolku (endine Bulak-Balahhovitši nimeline ratsapolk).