Postitatud: 02 Juul, 2008 12:42
Siin on veel üks Saksa tekst. Pärineb Riigiarhiivist, kuid on 1970. aastail ka ajakirjanduses avaldatud.
Vana hea Eesti aeg
ERA 4969-1-61 l. 54-55.
Vastus Moskva käsul Eesti ajaloo võltsijaile.
Okupeeritud Eestis on Moskav kultuuri-politrukkide käsul lõpule viidud “marksistlik-leninistliku historiograafia” kohane Eesti ajaloo suur-võltsimine, milline töö kestis a. 1955-72 ja selle tulemuseks on kolmeköiteline raamat. Traagiline dokument meie rahvale ja alanduse lisamine võidetu alandusele.
Eestlastele pole see sisuliselt mingisugune eriline uudis. Seda tuleb võtta kui järjekordset võltsimise lainet lisaks eelolnuile ja ka vastavalt reageerida.
Eesti ajalugu nihkus rahvusvahelise teaduse huvi tulipunkti 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alul. Lisaks Krantzi, Johannes Magni, Micraeliuse, Otto F. v. Wrageli j. t. töödele 15-18. sajandini eestlasi esitati kui muistse Euroopa suurrahva viimaseid järglasi, kellega võrreldes algupärased venelasedki olnud vaid väike täpe (Rask, v. Schlözer, v. Adelung, Sjögren, Lehrberg, Eesti alalt Kruse, v. Luce j. t.). Need olid ausalt tehtud uurimused ja toetusid klassikaliste allikate analüüsile.
Muudatus ja sellega kaasuv eesti ajaloo esimene võltsimislaine toimusid 19. sajandi neljakümnendail aastail, kui panslavism ja pan-germanism kujunesid ideoloogias ja ka teaduses tooniandvaiks. Vene akadeemia rahade toetusel soomlane Castrén kuulutas finno-ugrilased mongolite sugulasteks, püstitati eestlaste ja soomlaste Siberist tuleku võltsteooria jne. Nii vene kui ka osa balti teadlaste poolt Eesti 1. aastatuhande ajalugu jäeti lihtsalt välja, ja “barbaarsete” eestlaste õhtumaa tsivilisatsioonile võitmine algas sellega, kui piiskop Albert maabus Düüna jõe ääres. Sellele järgnes teine võltsimislaine 19. sajandi teisel poolel, kui panslavism asus likvideerima balti sakslaste prvilegeeritud positsiooni, selleks aitasid kaasa alla-keskpärasust seisvaid eestlasigi (Bornhöhe, Jakobson, Kõrv, Grenzstein j. t.). Et eestlasi ajada riidu baltlastega, leiutati uued lööklaused, nagu “700 aastane orjapõli”, “esimese öö õigus”, “viha parunitele” jne. Vastavalt ka eesti ajalogu kohendati sentimentaalitsevas ja samal ajal eesti rahvast haletsevas ja alandavas vaimus. Kuigi ausalt mõtlevad, kuid piiratud teadmistega kampmann, Reimann, j. t. kooli-ajaloo autorid polnud suutelised tõe eest seisma, ega vastupanu avaldama. Too sentimentaalitsev ajalugu, kus “vene suurema venna abi” motiiv oli juba üsna märgatav, ulatus ka eesti iseseisvuse jaa esimesse dekaadi. Nagu pärijad surija juures, rootslased kustutasid oma ajaloost kõik need peatükid, kus nende oma peapiiskop Johannes Magni kirjeldas, kuidas Eesti viikingid neid alatasa nuhtlesid ja ajuti nende maagi vallutasid. Pan-svealikus vaimus rootslased kirjeldasid end nüüd Eesti maa-alade viikingi-aegsete vallutajatena, lätlased tegid kuralased omaks, soomlased tunnistasid end “vanemaks vennaks” (kuigi olid tegelikult nooremad), leedulased võtsid üle aestid ja asusid seda kui muistset leedu nime populariseerima jne.
Iseseisvas eestis ajaloo küsimustes tooniandvaks kujunenud marksist Hans Kruus jätkas sama eesti rahva eneseteadvust allasuruvat ja hävitavat joont. Tekkis küll teatud opositsioon, J. Uluots, J. Vasar, P. Johansen, H. Sepp j. t., kuid Eesti iseseisvus lõppes enne, kui suudeti Eesti ajaloo ideoloogilisel pinnal ja orientatsiooni osas reformi läbi viia. K.-ü. “Looduse” “Eesti rahva ajalugu” oli nende püüdluste töö-tulemuseks. N. Vene okupatsioon tõi nüüd kolmanda võltsimise laine, mis eitab isegi Eesti Vabariigi olemasolu ja nimetab seda lääneriikide sõjalise interventsiooni perioodiks N. Liidu vastu.
Taskaalustavaks teguriks tuleb lugeda asjaolu, et 30 viimase aasta jooksul on Eesti ajaloo uurimine paguluses kui ka teiste rahvaste juures saavutanud olulisi edusamme ja selle resultaadid on rahvusvahelisel foorumil tuntud ning elimineerivad ning naeruvääristavad N. Vene propaganda-”teaduse” lapsikult läbipaistvad valed. Eriti on selles osas väljatõstetavad arheoloogia põhilised seisukohad, mis näitavad, et muistsed finno-ugrilased, incl. Eestlased, kujundasid juba mesoliitikumist peale Põhja-Euroopa nn. metsavööndi elanikkonna (Childe, Äyräpää, Indreko, Ella kivikoski, j. t.). Sellega on ühtlasi tühistatud Siberist tuleku teooriad ja Castréni n. n. “Siberi liin” finno-ugroloogias.
Meie omas avalikus aevamises on nüüd juba konsoliderunud, et “700 aastase orjaaja müüt” on täieline umbmeelsus, et on väär eesti rahva ajalugu käsitleda selle alumise kihi, moonakate, seisukohast. On tekkinud rida uusi kontsepte. Rüssov kirjeldas ja nimetas rahuperioodi 1495-1560 “vana hea Liivi aeg” ja tal oli selleks põhjus. Ordumeister v. Plettenberg kindlustas rahvale õitsengu, kui ta koos eesti üksustega lõi hävitavalt venelasi. Ülikoolgi oli tollal asutamise veere peal. Kui Rootsi lõvi purustas vene invasiooni, siis a. 1600-60 järgnesid “vana hea Rootsi aeg” ja Tartu ülikool. Praegu okupeeritud Eestis kutsutakse üldiselt iseseisvuse perioodi “vana hea Eesti aeg”. Sovjettide propaganda ei suuda iialgi neid kontsepte eesti rahva teadvusest kustutada. On harjutud nüüd sellegi faktiga, et eesti renessanss, 1832-60, oli tihedas seoses Tartu ülikooliga ja nimelt see tõstis eesti rahva omaaegse euroopa tasemele.
Meie praegune tähtsam ülesanne, peale Eesti Vabariigi de jure tunnustuse seisundi hoidmise, peaks seisma vastukaaluna N. Vene võlts-propaganda laviinile, ajakõrgusel seisva Eesti ajaloo, eesti ja inglise keeles, vaäljaandmine Õpetatud eesti Seltsi (N. Y.) kontrolli all, ja levitamine kogu maailma ülikooli raamatukogudesse, kas või gratis. See kannaks väärtuslikke protsente tulevaste generatsionide vältel.
Eesti päevade ülejägid peaksid moodustama sekke aktsiooni algkapitali. See oleks vabade eestlaste vastus N. Vene võlts-ajaloole.
Praegu on Eestil vaja mehi, kes julgevad tuleliinil püsti seista, ja tegusid, mis ulatavad üle kohaliku politiseerimise ja kestavad läbi generatsioonide.
Vana hea Eesti aeg
ERA 4969-1-61 l. 54-55.
Vastus Moskva käsul Eesti ajaloo võltsijaile.
Okupeeritud Eestis on Moskav kultuuri-politrukkide käsul lõpule viidud “marksistlik-leninistliku historiograafia” kohane Eesti ajaloo suur-võltsimine, milline töö kestis a. 1955-72 ja selle tulemuseks on kolmeköiteline raamat. Traagiline dokument meie rahvale ja alanduse lisamine võidetu alandusele.
Eestlastele pole see sisuliselt mingisugune eriline uudis. Seda tuleb võtta kui järjekordset võltsimise lainet lisaks eelolnuile ja ka vastavalt reageerida.
Eesti ajalugu nihkus rahvusvahelise teaduse huvi tulipunkti 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alul. Lisaks Krantzi, Johannes Magni, Micraeliuse, Otto F. v. Wrageli j. t. töödele 15-18. sajandini eestlasi esitati kui muistse Euroopa suurrahva viimaseid järglasi, kellega võrreldes algupärased venelasedki olnud vaid väike täpe (Rask, v. Schlözer, v. Adelung, Sjögren, Lehrberg, Eesti alalt Kruse, v. Luce j. t.). Need olid ausalt tehtud uurimused ja toetusid klassikaliste allikate analüüsile.
Muudatus ja sellega kaasuv eesti ajaloo esimene võltsimislaine toimusid 19. sajandi neljakümnendail aastail, kui panslavism ja pan-germanism kujunesid ideoloogias ja ka teaduses tooniandvaiks. Vene akadeemia rahade toetusel soomlane Castrén kuulutas finno-ugrilased mongolite sugulasteks, püstitati eestlaste ja soomlaste Siberist tuleku võltsteooria jne. Nii vene kui ka osa balti teadlaste poolt Eesti 1. aastatuhande ajalugu jäeti lihtsalt välja, ja “barbaarsete” eestlaste õhtumaa tsivilisatsioonile võitmine algas sellega, kui piiskop Albert maabus Düüna jõe ääres. Sellele järgnes teine võltsimislaine 19. sajandi teisel poolel, kui panslavism asus likvideerima balti sakslaste prvilegeeritud positsiooni, selleks aitasid kaasa alla-keskpärasust seisvaid eestlasigi (Bornhöhe, Jakobson, Kõrv, Grenzstein j. t.). Et eestlasi ajada riidu baltlastega, leiutati uued lööklaused, nagu “700 aastane orjapõli”, “esimese öö õigus”, “viha parunitele” jne. Vastavalt ka eesti ajalogu kohendati sentimentaalitsevas ja samal ajal eesti rahvast haletsevas ja alandavas vaimus. Kuigi ausalt mõtlevad, kuid piiratud teadmistega kampmann, Reimann, j. t. kooli-ajaloo autorid polnud suutelised tõe eest seisma, ega vastupanu avaldama. Too sentimentaalitsev ajalugu, kus “vene suurema venna abi” motiiv oli juba üsna märgatav, ulatus ka eesti iseseisvuse jaa esimesse dekaadi. Nagu pärijad surija juures, rootslased kustutasid oma ajaloost kõik need peatükid, kus nende oma peapiiskop Johannes Magni kirjeldas, kuidas Eesti viikingid neid alatasa nuhtlesid ja ajuti nende maagi vallutasid. Pan-svealikus vaimus rootslased kirjeldasid end nüüd Eesti maa-alade viikingi-aegsete vallutajatena, lätlased tegid kuralased omaks, soomlased tunnistasid end “vanemaks vennaks” (kuigi olid tegelikult nooremad), leedulased võtsid üle aestid ja asusid seda kui muistset leedu nime populariseerima jne.
Iseseisvas eestis ajaloo küsimustes tooniandvaks kujunenud marksist Hans Kruus jätkas sama eesti rahva eneseteadvust allasuruvat ja hävitavat joont. Tekkis küll teatud opositsioon, J. Uluots, J. Vasar, P. Johansen, H. Sepp j. t., kuid Eesti iseseisvus lõppes enne, kui suudeti Eesti ajaloo ideoloogilisel pinnal ja orientatsiooni osas reformi läbi viia. K.-ü. “Looduse” “Eesti rahva ajalugu” oli nende püüdluste töö-tulemuseks. N. Vene okupatsioon tõi nüüd kolmanda võltsimise laine, mis eitab isegi Eesti Vabariigi olemasolu ja nimetab seda lääneriikide sõjalise interventsiooni perioodiks N. Liidu vastu.
Taskaalustavaks teguriks tuleb lugeda asjaolu, et 30 viimase aasta jooksul on Eesti ajaloo uurimine paguluses kui ka teiste rahvaste juures saavutanud olulisi edusamme ja selle resultaadid on rahvusvahelisel foorumil tuntud ning elimineerivad ning naeruvääristavad N. Vene propaganda-”teaduse” lapsikult läbipaistvad valed. Eriti on selles osas väljatõstetavad arheoloogia põhilised seisukohad, mis näitavad, et muistsed finno-ugrilased, incl. Eestlased, kujundasid juba mesoliitikumist peale Põhja-Euroopa nn. metsavööndi elanikkonna (Childe, Äyräpää, Indreko, Ella kivikoski, j. t.). Sellega on ühtlasi tühistatud Siberist tuleku teooriad ja Castréni n. n. “Siberi liin” finno-ugroloogias.
Meie omas avalikus aevamises on nüüd juba konsoliderunud, et “700 aastase orjaaja müüt” on täieline umbmeelsus, et on väär eesti rahva ajalugu käsitleda selle alumise kihi, moonakate, seisukohast. On tekkinud rida uusi kontsepte. Rüssov kirjeldas ja nimetas rahuperioodi 1495-1560 “vana hea Liivi aeg” ja tal oli selleks põhjus. Ordumeister v. Plettenberg kindlustas rahvale õitsengu, kui ta koos eesti üksustega lõi hävitavalt venelasi. Ülikoolgi oli tollal asutamise veere peal. Kui Rootsi lõvi purustas vene invasiooni, siis a. 1600-60 järgnesid “vana hea Rootsi aeg” ja Tartu ülikool. Praegu okupeeritud Eestis kutsutakse üldiselt iseseisvuse perioodi “vana hea Eesti aeg”. Sovjettide propaganda ei suuda iialgi neid kontsepte eesti rahva teadvusest kustutada. On harjutud nüüd sellegi faktiga, et eesti renessanss, 1832-60, oli tihedas seoses Tartu ülikooliga ja nimelt see tõstis eesti rahva omaaegse euroopa tasemele.
Meie praegune tähtsam ülesanne, peale Eesti Vabariigi de jure tunnustuse seisundi hoidmise, peaks seisma vastukaaluna N. Vene võlts-propaganda laviinile, ajakõrgusel seisva Eesti ajaloo, eesti ja inglise keeles, vaäljaandmine Õpetatud eesti Seltsi (N. Y.) kontrolli all, ja levitamine kogu maailma ülikooli raamatukogudesse, kas või gratis. See kannaks väärtuslikke protsente tulevaste generatsionide vältel.
Eesti päevade ülejägid peaksid moodustama sekke aktsiooni algkapitali. See oleks vabade eestlaste vastus N. Vene võlts-ajaloole.
Praegu on Eestil vaja mehi, kes julgevad tuleliinil püsti seista, ja tegusid, mis ulatavad üle kohaliku politiseerimise ja kestavad läbi generatsioonide.
