www.militaar.net

Asutuses, kus peale kooli autojuhina töötasin oli miskiks tsiiviilkaitse vennikeseks endine, sõjaväepensioni välja teeninud piirivalvevägede ülem. Ükskord, tehes talle väikese teene, küsis tüüp, et kas piirivalves tahad teenida, kui kroonu minek peaks kätte jõudma ja oli mind lahkelt nõus sokutama tema asemiku autojuhiks.
Aasta oli 1984, sügis ja kätte jõudis päev hakata teenima "suurt kodumaad". Sõit läks koos 19-ne eesti poisiga Lasnamäelt Kingiseppa (Kuressaare) piirivalve õppekeskusesse. Peale seda pidin asuma Tallinasse, eestis asuvate piirivalvevägede ülema autojuhi kohale. kõik aga ei läinud päris nii nagu oli "plaanitud". Kuna utšebka polnud eriti mokkamööda koht, nihverdasime end (neli eesti poissi) san.tsasti, sealt saadeti meid Kingissepa linnas asuvasse CA vägede hospidali "uuringutele". Sealne kapteni kuppudega arst jagas hetkega välja, et tegemist on ehtsate simulantidega ja pakkus variandi, et kui me nende hospidalis 2-3 nädalat remonditöödega tegeleme siis kirjutab meid hospidali sisse. Noh, lõime muidugi käed.
Aga "pe**se" läks hea plaan, väeosas ei oldud nähtavasti antud hospidali ravitulemustega rahul ja saadeti meid Kaunasesse, Baltikumi piirivalvevägede hospidali, tõhusale ravile... No ja simuleerisimegi seal üle kuu. Kuna mul soe koht oli soolas siis sai ka hospidalis pakutud autojuhi "leib" ära öeldud. Vot see oleks tõeliselt soe koht olnud, kogu hospidali peale neli autojuhtidest ajateenijat, elu nagu kuninga kassil...
Lõpuks suvatseti meile väeosast järgi tulla, kohale jõudes oli utšebka läbi, kõik olid laiali saadetud, kuna ma sel ajal "kuurordis pleesitasin", kui oli aeg soe koht vastu võtta, sai selle keegi teine.
Nii ma siis sattusingi ühte Saaremaa väikesesse zastaavasse, kus esimesed pool aastat ei kuulnud eestikeelset piuksugi.

meie väeosas oli ka üks eesti poiss kes pärast hospidali sattumist kadus pooleks aastaks ja tagasi tuli alles siis kui zampoliit teda oli näinud Kaliningradi linna peal hospidaliülema autojuhina

no läks sinna ja lubas armee staapi kaevata ning kirjutatigi tüüp päevapealt välja

üldiselt olid mitesugused raviasutused suht soojad kohad ja sealt niisama lihtsalt ära ei lastud kui tundusid neile vajalik mees olema (oskasid mingit tööd vms.)

on endalgi kogemusi...

Ei mina seda arvata võinud, et oma teenistusaega maakera teisel poolel mööda saatma hakkan. Eks ta esialgu masendust põhjustas, kuid nüüd mõtlen, et krt, poleks ju muidu kunagi lausa tasuta selliseid kohti külastada saanud, kui sellisel kombel.
Kamtšatka, Kuriilid, jne., jne.

no kõige eest oli ju makstud sinu tasuta 2 või 3 aastase kroonuorjusega

Shiim kirjutas:Mina käisin EKV-s. Ehkki läksin 17-aastasena vabatahtlikult, enam valida ei saanud, kuna ainuke väeosa, kus vabu kohti veel jätkus, oli Kalevi pataljon Jägalas (selleks hetkeks oli jäänud vist seitse kohta). Lõppkokkuvõttes ei kahetse, et nii läks.

kuidas see vabatahtlikult minek välja näeb? Väga huvitatud peale keskkooli lõppu minna, mis on kohe-kohe tulemas.
(vastuseid oodates)

Mazz, ikka vastavasse ametkonda pöördudes, nii keeruline see ongi

Ise vana kalevlane ja ei arva mitte, et see pataljon kehva oli (nagu sellest lausest just-kui võiks pisut aimata). Nostalgias meenutan neid aastaid, missugused seal mööda saatetud sai. Krt, need ajateenijad pidid küll mõnikord mind lausa hauda ajama, kuid ... kui nüüd olen mõnikord mõnega neist kokku saanud, siis on vaid head meelde tuletada.
Väljaõppe seisukohalt väga soodsa asukohaga ja ka kaader oli enam-vähem kinnistunud, karjääriohvitseridest läbijooksikuid oli suhteliselt vähe.

P.S.
Meenub üks kommunistide ässituslendleht enne 1924. aasta detsembrimässu, kus ajateenijaid kutsuti üles oma ohvitseridele, kui kodanlikele vereimejatele vastu hakkama. Räägiti, et need eesti töölisklassist pärinevaid poisse spetsiaalselt "kaugetesse" paikadesse teenima saadavad, et need kodugatsusest piinleks ja muud sarnast. Noh, et Tallinna poiss saadeti Tartu ja Pärnu oma Valka.
Kui naeruväärne tundub see hilisema NSVL ajaga võrreldes. Kas või mu enda ajateenistuse odüsseiat meelde tuletades. Tallinn - Odessa - Simferoopol - Sevastoopol - Vladivostok - Petropavlovsk-Kamtsatskii - Kuriilid jne.,jne.
Ja nüüd võime sageli samalaadset halamist erinevates meie oma Eesti Vabariigi kommentaariumides kohata. (NB! Mitte meie foorumis muidugi) Muigama võtab.

hillart kirjutas:

Kood: Vali kõik

... enam valida ei saanud, kuna ainuke väeosa, kus vabu kohti veel jätkus, oli Kalevi pataljon Jägalas ...

Ise vana kalevlane ja ei arva mitte, et see pataljon kehva oli (nagu sellest lausest just-kui võiks pisut aimata).

Üldsegi mitte. Pealegi - inimene, kes pole enne üheski väosas teeninud, ei oskagi midagi arvata - kui, siis ainult kuulujuttude põhjal.

Räägiti, et need eesti töölisklassist pärinevaid poisse spetsiaalselt "kaugetesse" paikadesse teenima saadavad, et need kodugatsusest piinleks ja muud sarnast. Noh, et Tallinna poiss saadeti Tartu ja Pärnu oma Valka.
Kui naeruväärne tundub see hilisema NSVL ajaga võrreldes. Kas või mu enda ajateenistuse odüsseiat meelde tuletades. Tallinn - Odessa - Simferoopol - Sevastoopol - Vladivostok - Petropavlovsk-Kamtsatskii - Kuriilid jne.,jne.

Heh, tuli meelde, kuidas kümnekonna aasta eest Maneezhi tänaval RKO-s (oli vist selline nimetus-Riigikaitseosakond?), kuuldes, et lähen teenima Tapale, küsisin, et kas kodule lähemale ei saa. Ohvitseril kerkisid kulmud juusteni ja kus alles ärritus: mina teenisin Sahhalinidel, sulle on, kurat, Tapa liiga kauge!
Eks ta arusaadav ole, oleksin ise ka küllap tema asemel vihastanud. Ega ma muidugi ei arva, et Tapa Tallinnast liiga kaugel on aga tundus lihtsalt mugavam kodule lähemal aega teenida. Hiljem siiski samas asutuses töötanud sugulase tuttava kaudu praktiliselt kodu kõrvale teenima pääsesingi.

Minnes ei teadnud enne, kui "Tšaika" - rongi peale pisteti, et minek Minski kanti. Kuigi kuulusin ülikoolist võetute hulka 1983 ei arvestatud meie tegelikku eriala (raadiotehnika) karvavõrdki. Mitu grupivenda satus tanki peale, mõni Saksa DV-sse. Üsna mitmekesi olime aga suurtükimehed.
Hiljem, kui läks vägedesse saatmiseks saadeti üllatavalt suur osa eestlastest Balti ringkonda, enamus neist jäi küll Kaliningradi oblastisse.

Mäletan, et arvutasime sihtpunkti kaugist päevaraha järgi.
Kuna Talinas anti ühe päeva raha, siis oli arvata, et lõpp on ühe ööpäeva rongisõidu kaugusel.
Nojah. Riiast sõitsime Kaliningradini tegelikult teise öö veel

Meile öeldi Tallinnas kohe ära, et teisel pool maakera on koht, mis teid ootab... Rongiga Moskvasse ja sealt lennukile ... Vahemaandumisega Norilskis

terv
o

Tegelt oli seal Lasnamäe jaotuspunktis üks paras pardakk.Oli ju mehi,kes seal päevade viisi vedeles ja lõpuks ikka koju saadeti sõnumiga,et tuled poole aasta pärast jälle.
Mul endal õnnestus suht kohe minema saada.Tarku nõuandjaid oli seal ju küll.Kui rivistatakse ja miskit küsitakse,siis tehke nii ja naa.Aga ei ühtigi.Algul peksti arsti juure ja vaadati kas ikka kogu arsenal kaasas.Sai veel viimast korda õrnal naisekäel end katsuda lasta.Ega äkki songa pole!
Muidugist Tallinna-poistel olid ka pruudid teispool planku piilumas ja mõnigi mehepoeg sai läbi prao tulivett veel manustada.Aga eks me seal kõik poolsurnud olime.saadikad olid ju see aeg ägedad.Kõik see vald oli kokku aetud,kihelkond kokku kutsutud...
Aga minekust.Hõigati nimepidi välja ja kompsud kokku ja bussi.Sõit Balti jaama ja õhtusele Lenska rongile.Rongisõit oli ka äge.Sattusin mitme oma endise koolivennaga koos minema ja eks siis sai ka tehnikumiaegsed nipid kasutusele võetud.Raha oli ja restoranvagun ka toimis.Nii,et lauluga idas poole.Üks vanemleitnant oli ainult väeosast meile järgi tulnud(lennuväe värk),egas ta meil kõigil jõudnud silma peal hoida.Hommikul pohmas peaga marssisime linnalähi elektritškale ja Sõit edasi Sestroretski linna.Soome piirini jäi veel pisut.
Mõtlesime küll,et kenasti kodu ligidal ja puha.Aga tegu oli ainult utšepkaga ja peale poolt aastat uuesti ratastele.Ja terve selle poole aasta jooksul käis üks ajude komposteerimine,et Põhja-Jäämere äärde Amderma piirkonda on teil dolbajoobidel kindel sõit.

Mina teadsin küll, et peaksin Eestisse jääma. Isa oli mingit närukaela vabariiklikus sõjakomissariaadis Leineri tänaval portfellitäie konjakiga määrinud. Aga kuhu täpselt, sellest polnud küll halli aimugi. Isa vist oli küsinud piirivalvet, aga sattusin hoopistükkis PVO õhutõrjesse koos paarikümne eestlasest saatusekaaslasega. Kui ükskord karantiinis kartuleid poleerides üksteiselt küsima hakkasime, kas siin pundis ka mõni mees juhuslikult on, siis vaid üks mees arvas, et tema võib-olla on...

jamade tõttu KGB-ga taheti mind saata Afganistani. kadunud isal õnnestus see tuttava sõjakomissaari abiga muuta mereväkke minekuks. kolm aastat, kuid eluga tagasi. tõsi küll, seda sain teada alles pärast kroonust tulekut.