www.militaar.net

Enne "punaarmeesse" minekut jäi aastake vahele ilma mingisugusegi sportliku tegevusega. Eks ta raske algul oli. Kui igahommikuse jooksuga sai vabalt hakkama (ca 3km) siis utsebkas igapäevane "fizo" võttis ikka tõsiselt läbi. Eriti see tobe kükakilkõnd
Oli meil üks lõunaeesti poiss V.Heinar. Ma täpselt ei tea kui palju ta kaalus aga sõjaväe piletis oli tempel ja kirjad sees, et "Gotov k sluzbe v SA" ja "Ne gotov k strojevoi sluzbe". No ta ikka kaalus. Saapad ei läinud jalga sest sääremarjad olid nii jämedad. Tehti spetstellimusel saapad talle. Aga raadiotehnikas oli mees ülikõva. Käis parandas ohvedel terves sõjaväeringkonnas koduelektroonikat (telekaid ja raadioid ja makke).
Aga vaatamata templile sõjaväepiletis aeti mees ikkagi iga hommik jooksma ja ka fizod (fizitseskaja botkotovka) pidi igapäev tegema. Kui teised tõmbasid lõuga siis mehel lubati kangi küljes lihtsalt niikaua rippuda, kui teised lõuga tõmbasid. Ja ka see oli talle üliraske. Paari kuuga võttis mees niipalju alla, et näonahk jäi lotendama ja vorm oli nigu kartulikott seljas. Eks tal oli ikka väga väga raske.
.....
Noh enamus olid kõvad suitsumehed. Iga väiksemgi vaba hetk tormati kurilkasse. Oli meil väeosa staabis üks sportlasest prappor, mingite järkude ja tiitlitega maratonijooksja. Sellele ei mahtunud kunagi pähe, kuda noored mehed suitsetavad ja sporti ei jaksa teha. Ükskord oli ta siis dezurnõi po tsasti. Peksis meie roodu öösel pea täisvarustuses platsile rivvi (kiivrit ja relva ei olnud, muu modru aga küll). Noh algul kõik mõtlesid, et järjekordne tavaline nöökimine (meil ikka vahel peksti ootamatult üles ja rivvi aja peale). Aga seekord läks teisiti. Begom marsh! Prappor läks ees ja kogu rood kribinal järgi. Tol ööl jooksime kusagil 20-25 km (osalt maastikul, osalt mööda teed) umbes kahe poole (parimad); kolme-kolme poole (halvemad) ja viie tunniga (seerud) Eluks ajaks jääb meelde. Kusagil alates seitsmendast km-ist muutus jooks automaatseks. Ei mõelnud enam. Paljud praktiseerisisd laialt jalarättide mähkimise asemel nn "kiirvarianti" kus jalarätt tõmmati sirgu kirsasääre peale ja jalg torgati lihtsalt koos sellega sisse. See oli küll kiire ja tavaolukorras võis kasutada aga vaesed poisid kes selliste jalarättidega jooksma pidid. Neil olid ikka jalad puhta p******.
Kusagil kolmveerand maapeal tegime 5 minutilise seisaku. Anti rivitult ja üritasime seerusid järgi oodata. Siis osad vennad mähkisid jalarätid ümber. Prappor arvas, et teeb pulli ja ütles "perekur". Umbes kolmveerand jooksjatest aga panid plärud ette Prappor pööritas silmi ja röökis: Võ zveeri a ne ljuudi!

Muidu sportlane ma ei olnud (3 aastat maadlust põhikoolis), aga kõik kehalise normid olid viied, ning enamiku testidest (Cooperi test, kätekõverdused, lõuatõmme) panin klassi siseselt kinni ka.

Ise läksin teenima kohe pärast gümnaasiumi. 12-s klassis aga väänasin hüppeliigese välja nii, et terveks aastaks vabastus. Vorm langes nii, et kui lõpuks julgesin proovida, siis ei jaksanud isegi 25 meetrit joosta. Hakkasin siis kuu aega enne teenistust iga õhtu trenni tegema, lõpuks jaksasin järjest ca 5 km joosta. Sõjaväkke sattudes oli pettumuseks sisseleamine, mis ilmselt veidi vormi langetas, käisin suitsetajatega koos suitsetama ja tagasi jooksmas, et mingisugustki koormust saada (ma ei olnud ainuke taoline). Lõpuks kui tehti kehaline test, sain mingi 280+ punkti ja olin ühe ujuja järel 120-e noore seas teine Seega ütleks ma küll, et üldine tase oli päris nõrk.
Aasta siis oli 2003

jackpuuk kirjutas:Noh, peale poolteist aastat teenimist marsh-brosok 10 kilometrov na "Pris Krasnoi Zvezdõ" aeg 45.46. Olin kuues, eks see näitab asjassepühendatutele natu.

'

super aeg

mäletan et meil oli roodu aeg 50,2 viimase mehe järgi

Kõvad poisid olid teil siis , pull selles, et meil joosti "kollektiivselt", lonte pidid kaasas tarima, alles viimasel kilomeetril tohtisid täiega panna. Ma täpselt ei mäleta, aga viimasele kolmele oli ohvitseride poolt mingi "väga mõnus" karistus välja mõeldud, sellest see viimasel kilomeetril antud vabad käed, muidu pidi gruppi kaasa vedama.

Meil pandi alguses (duhhi ajal) jooksule kõva rõhku. Ega muud polekski suurt teha olnud, sest spordivahenditest olid territooriumil üks vaibakloppimispuu taoline lõuatõmbamiskang ja mäletamist mööda ka rööbaspuud. Mitte sellised nagu spordisaalis vaid lihtsad - armeiskije - kahest veetorust tehtud. Selle kangi peal vahest ikka keegi rippus, aga rööbaspuudest käidi kaarega mööda. See konstruktsioon oli vist kellegi kunagine demblitöö ja vääääga kahtlaste tugevusarvutustega tehtud.

Jooksmine oli see-eest korralikult läbi mõeldud. Üks taktikaline võte oli hommikune "söökla ründamine" : start oli sõjaväelinnaku Nevski tänava poolsest KPP-st, joosti ca 2-3 km poolring ümber linnaku ja läheneti teisest küljest. Seal oli ka värav, aga ilma valveta ja lahti tehti seda vist ainult kaks korda aastas kui raketshikud oma tehnikat väliõppustele viisid. Värav ise oli sileda plekiga raudvärav, nii kaks või natuke rohkem meetrit kõrge. Igatahes hüpates ulatus ilusti ülemisest servast kinni haarama.
Tempo hoidmiseks oli stardiaeg KPP-st täpselt kindlaks määratud. Jooks oli nagu ikka, siis värava ületamine ja spurt joonelt sööklasse. Teoorias oli niimoodi, et kes väravast üle ei saanud pidi jooksma veel veerand ringi ja lähenema sööklale hoopis tagalast kus linnakul üldse aeda ees ei olnud. Taoline käik tähendas endale hommikusöögiks ainult must leib ja teevesi määrata. (no kui oli mingit eriti vastikut putru tehtud, siis mõne laudkonna jääkidest võis ka seda saada) Aga isegi väravast ülesaamisega oli kiire, sest nobedamad mehed tegid suhkru, saia ja võiga täieliku "obsosi" Ei mäleta küll, et keegi oleks värava taha jäänud, sest tegelikkuses ubiti jõuetumaid altpoolt ja mõni aktivist kes värava otsa oli roninud, ulatas sealt abikäe. Lihtsalt trügimist ja sagimist oli nii et tapab ja õhk oli lendavatest matij 'dest paks.

Tavaliselt korraldasid selliseid jookse venelastest seerud, pikakasvulised, tugevad, heas vormis ja neil polnud mingit probleemi väravast linnutiivul üle tuisata. Jooksjad olid ka valged inimesed. Tsusmekkide eshelon oli tulnud paar-kolm nädalat varem ja neil oli vandetõotus juba antud. Hommikused füüsilise tegemised käisid seerude vahel külakorda ja usbekid olid ka "sööklajooksudest" kuulnud. Ükskord mõtlesid , et ega nemadki venelastest kehvemad pole ja start KPP-st oli kõigi reeglite järgi. Jamaks läks nende jaoks asi siis kui värav ette tuli, sest hüppa oma 160 cm kasvuga kuidas tahad, no ei ulata ülemisest servast haarama. Ja ega ülevalt keegi neile päästvat kätt ka ei sirutanud. Asi läks juba kriitiliseks, sest duhhid pudenesid üksteise järel robinal teiselpool aeda maha ja lippasid hommikusöögile. Kõrbepoegadest seersandid otsustasid väeosa territooriumile imbuda läbi tehnopargi ja tormasid paar-kolmsada meetrit tagasi - KTP väravaid saabastega kolkima. Pargi KTP toimkond tegi värava lahti , aga see oli ainult pool võitu. Põhimõtteliselt oli tehnopark sel kellaajal veel valve all ja veel üks lukustatud aed lahutas neid sööklast ja võiportsust. Viimase aia võti oli tunnimehe taskus. "Põhimõtteliselt valve all" tähendas seda, et tunnimees võis olla kus iganes. Võib-olla mõtles kuskil varjulises nurgas omi mõtteid, võib-olla magas mõnes autokabiinis, võib-olla oli sigalasse põiganud ja jõi seal teed. Igatahes kaotasid nad tol korral initsiatiivi ja kohutaval kombel ajas. Puhas oma lollus, vist seetõttu oli ka konstanteering sööklasse jõudes (kus juba lõpetama hakati) üsnagi leebe "eeee... duhi, ohujeli...bljaat, salabonõ, ...eeeee...)

Usbekkidest seerudega me rohkem sööklajookse ei teinud. Jooksime küll, aga sööklaesisel ringil ja toidust eriti kaugele ei läinud.