www.militaar.net

Sellised lennukid nagu A-50 ei lenda omapäi. Sel korral oli vast väike probleem ajastamisega.

Kui kedagi huvitab, missugune see aparaat-50 seestpoolt välja näeb, siis: http://www.youtube.com/watch?v=vpXXx6KLEi4

http://www.natochannel.tv/

Controlling the skies 2. osa üleval.

Mulle tundub, et Luftwaffe on osad fotod veebist eemaldanud.

Kapten Trumm kirjutas:Mul hoopis olulisem küsimus - miks ei ole neid FAC-sid Eestis väljaõpetatavate jalaväepataljonide juures ja miks selliseid asju ei tehta nt Kevadtormi ajal? Ikka ainult missioonile.

Kuidas me seda NATO taevamannat siis vastu võtma kavatseme hakata, kui pole kedagi, kes taevamanna langemist juhatada mõistaks? Kevadtormil teeme huippu manöövreid ja vastast imiteerib metsavaht. Kogu koostöö õhuväega seisneb telkide maskeeringu kontrollimises.

Üks järjekordne tegemata oluline asi Eesti riigikaitsetuses. Vägisi jääb mulje, et peale NATOsse saamist on kadunud siht silme eest ning käib vaikne ja mõnus vegeteerumine.

Niiet järgmine Kevadtorm sooviks pettunud üldsus näha ka samaaegselt NATO õhumanöövreid koos FAC-de kasutamisega. Ega mõni J-star ka paha ei tee. A4, sa koostööst jutlustaja, kuidas jääb sellega?

Pessimist näeb ka positiivsetes asjades musta.

Minu teada on pikemas perspektiivis plaanis tuletoetusjuhte koolitada tervele operatiivstruktuurile. Millises tempos see saab käima, tuleks küsida nendelt, kes selle asjaga igapäevaselt tegelevad, st pädevatelt kaitseväelastelt. Nagu ka selle kohta, kas ja kuidas plaanitakse järgmistele Kevadtormidele kaasta liitlaste lennuväge.

Iseenesest on igati loogiline ja normaalne, et esimene sats tulejuhte läheb Afganistani - iga normaalne riik saadab uusi võimeid esmajoones sinna, kus seda läheb vaja juba täna, mitte homme. Või kas peaks siis nii tegema, et treime ennem 10 aasta jooksul valmis tulejuhid tervele meie opstruktuurile ja kerjame samal ajal brittidelt Afganistanis ühe paariliikmelise tiimi näol almust?

Vaatamata "väiksusele" (ja efektiivsusele) pole see samas mitte just kõige odavam võime, kui võrrelda nt seda, kui palju raha kulub ühe tuletoetusmeeskonna väljaõppele ja eriti varustusele (side- ja sihtimisseadmed, vändaga telefoniga pole siin midagi teha). Kui siin foorumis on esitatud retooriline küsimus a la mitu haubitsat me oleksime saanud miinijahtijate raha eest, siis mina esitaksin retoorilise küsimuse teistpidi - kui palju tulejuhte oleksime me saanud nt Soome 122mm torude raha eest? Ja kumma võime kasutegur oleks teatud tingimustes suurem, eeldades liitlaste lennuväe pidevat kohalolekut ja õhuülemvõimu?

Ja lõppude lõpuks - tuleks üle saada sellest väärarusaamast, nagu oleks missioonid mingi must auk, kuhu taotakse alla inimesi, kellest polel Eesti kaitsmisel mingit kasu. Vastupidi - antud tulejuhid saavad Afganistanis suurepärase lahingukogemuse (+ lessons learned järgmiste tulejuhtide koolitamise tarbeks), naasevad kuue kuu pärast Eestisse ning pärast seda saab neid vabalt vajadusel kasutada ka Eesti territooriumil läbi viidavate operatsioonide toetamiseks.

Aga mõtle veel mitu tulejuhti oleks saanud me miinijahtijate hinna eest?

uusmario kirjutas:Aga mõtle veel mitu tulejuhti oleks saanud me miinijahtijate hinna eest?

Ja transpordilennuki osaku eest.

Summa summarum võiks rääkida lausa FAC-ide pataljonist?

Vaatamata "väiksusele" (ja efektiivsusele) pole see samas mitte just kõige odavam võime, kui võrrelda nt seda, kui palju raha kulub ühe tuletoetusmeeskonna väljaõppele ja eriti varustusele (side- ja sihtimisseadmed, vändaga telefoniga pole siin midagi teha). Kui siin foorumis on esitatud retooriline küsimus a la mitu haubitsat me oleksime saanud miinijahtijate raha eest, siis mina esitaksin retoorilise küsimuse teistpidi - kui palju tulejuhte oleksime me saanud nt Soome 122mm torude raha eest? Ja kumma võime kasutegur oleks teatud tingimustes suurem, eeldades liitlaste lennuväe pidevat kohalolekut ja õhuülemvõimu? (autor A4)

No see A4 jutt on ju sulaselge demagoogia või rahvakeeli öelduna, möga. Nii meelevaltselt võrdlema hakata seda, mida võrrelda ei tohi. Haubitsad on meile ilmselgelt vajalikud, tulejuhid arvatavalt (kui kriisi korral on ikka keda või mida juhtida) aga need kuradi plastkünad oleksid võinud olemata olla, äärmiselt üks ja kõik.

Haubitsate ja tulejuhtide vahe on milles?

Haubitsad teevad pauku ja tekitavad vaenlasele kahju ka siis, kui NATOt parasjagu pole. Ja Soome haubitsatele võetakse vajadusel moona põlisvaenlase vooridest. Mida Saksa omadele võtta ei saa. 122 mm on venes enimlevinud kaliiber, nii D-30 kui Gvozndika kujul.

Lennuväe tulejuhid on ilma NATO lennukiteta taskupiljardit teha ja vene snaipritele märklauda pakkuda. Selline asjamees on iga snaipri unistus - isegi tähtsam kui kompaniiülem.

naasevad kuue kuu pärast Eestisse ning pärast seda saab neid vabalt vajadusel kasutada ka Eesti territooriumil läbi viidavate operatsioonide toetamiseks.

Asi, mis Eestis ei toimi. Toimib üldjuhul ainult siis, kui mõni mees satub väljaõppel oleva üksuse ülemaks. Süsteemne kogemuste edastamine puudub, kogu toimiv asi on stiihiline ja tutvuste põhine.

Kpt Trummile natuke lugemist OPFOR'i suurtükiväest.

http://www.globalsecurity.org/military/ ... 61/Ch9.htm

Eesti riigikaitse 2 suurimat probleemi:

1. Palju möla, vähe tegusid
2. Palju kulusid, kasinalt tulejõudu.

Kokkuvõtvalt: palju kära, vähe villa

Täiesti offtopic.

Ma arvan, et kpt Trummi poolt kirjeldatud üldmuljele aitab seletuse anda viimases Akadeemias ilmunud artikkel "NATO ja Läänemere julgeolekukeskkonna muutumine" Riina Kaljurandi sulest. Viimase 15 aasta jooksul on olnud meil nii palju nõuaandjaid ja nõuandjate erinevaid hoiakuid Venemaa suhtes, et tulemuseks ongi tegevus nagu "Luik, haug ja vähk" valmis.

Kui puudub üksmeel sõbrameeste seas,
siis nendel kuidagi ei vea
ja rist ning viletsus on nende ettevõte.
Kord Luigel, Vähil, Havil tekkis mõte,
mis koos nad ühistööle viis,
et koormat vedada ja selleks siis
nad kohe kolmekesi rakendusid ette.

Kuid kuis ka püüaksid, ei koormat paigast saa:
Luik tahab pilvi lennata,
Vähk ronib tagurpidi, Havi kisub vette.
Ei meie otsusta, kes nendest süüdi seal,
kuid koorem praegugi on koha peal.

Minu arust aga oleks normaalne, kui valmistutakse mõistlikul viisil ning mõõdukalt halvemaks ning ei kujutata ette mingeid illusioone kõike ja kõiki kaitsvast NATO'st ning 1000 aastasest rahust. Loomulikult on siin kunst, piiri tõmbamiseks, mis on mõistlik ning mis mitte. Kuid olen kindel, et maailmapraktikast leiab piisavalt näiteid kuldsete keskteede ja mõlemate äärmuste kohta...
Näiteks, kaitsekulutuste tase vahemikus 2-3% SKP'st on täiesti normaalne tase keskpärase haldussuutlikuse korral (me võiks aga ennem selle keskpärase haldussuutlikuse taseme saavutada) jne.

Probleemiks pole mitte ainult raha vähesus, vaid olemasoleva raha pressimine vähest või olematut sõjalist võimekust tootvatesse projektidesse.

Tõepoolest pole erilist mõtet vastandada siin haubitsaid ja miinilaevu, sest ega see teadmine enam midagi muuda.

Küll aga rääkides tegelikust lahinguvõimest, siis ühe jalaväe reservpataljoni ühekordne kordusõppe tsükkel (ohvitserid 3 nädalat, allohvitserid 2 nädalat, reakoosseis 1 nädal) maksab ca 8 miljonit krooni. Raha või kurat teab mille puudusel tehakse neid üksainus aastas (Siil). Sellest rahast umbes pool annavad tegelikult reservistidele makstavad tasud ja nendelt makstavad maksud. Sellest edasi tuletades võiks brigaaditaseme harjutus olla vahemikus 30-60 miljonit.

Millist "väärtust" kujutab endast korralikult kordusõpetamata reserv, seda võisime kõik telekast jälgida ja siit lugeda. Pean silmas Gruusiat.

Samas köetakse arutuid summasid kaheldava ideega projektidesse, mida siin ei peagi vast loetlema (kuna siin on küllalt juba meelepaha valatud).

Kodumaa on meile õpetanud, et taktikaline vastane "punane" ei tegutse üldjuhul alla pataljoni suuruse üksusega. Brigaadi kolonn lükatakse raskuspunkti suunas minema ja niikaua pressitakse, kui kuskilt kaitse järgi annab. Või kaitsja ise jalga laseb.

Sellise vastase vastu on efektiivselt võimalik tegutseda üksnes paljude pataljonide koordineeritud tegevusega, mida katab massiivne suurtükituli ja õhutõrje. Tempos, kus me kaks pataljoni üritust (kus omavahelise koostöö ja manöövri element on elematu) aastas (Kevadtorm ja Siil) ei hakka me eales võtma neid soomuskolonne pihtide vahele. Sissid ka seda ei peata, nendele peab jääma tagala.

Nüüd vaatame edasi, palju maksis see pataljoni harjutus? Kommiraha.

Täielikult on vesi peale tõmmatud laiaulatuslikule sissiõppele, selle asemel pannakse põhiaur vajalikule, kuid lõpptulemust vähe mõjutavale vähekasulikule tegevusele nagu konventsionaalsed lahingu liigid väikeüksustega (jao ja rühma tasemel, kompanii tase on juba väga hõre ja pataljoni tase on ainult 1 kord). Ega ometi keegi ei arva, et meil õnnestub vastasega võidelda, kasutades ainult drille "rühm varitsuses" ja "jao ettevalmistamata rünnak". Kulla rahvas, see pole Helmandi provints või Bagdadi turg. Meil on vastane, kes alla pataljoni üldse ei liiguta ja ilma massivse soomustehnika ja raskerelvastuseta ka mitte.

Pole mõtet rääkida Putkineni asjadest, kui selleks puudub laiaulatuslik väljaõpe. Need mõned võitlusgrupid ei tee midagi ära, siin on ikka vaja sadu ja tuhandeid mehi, kes on vastavalt õpetatud-varustatud.

Sellega on üks suht odav eek/heidutuse suhe lastud allavett. Tohutud summad on uputatud tilulilu peale, kuid elementaarne on ikka tegemata.