www.militaar.net

Kus on nüüd kuulsa Dragoni firma tootearendajad?

Nad tuleks kättpidi arvuti ette vedada, et nad ise veenduksid, milliste probleemide ette suvaline mudelist satub, kui nende asju kokku paneb!

Kvaliteet on nii kiiva kiskunud, et enam ei piisa koostamiseks enam liimist.
Appi tuleb võtta poldid ja mutrid.

Ettejõudvalt päriks, kas alla tuleb Friuli lint, või originaal?
Kui viimane, siis seisab ehk ees titaanlik töö lülidesse aukude puurimisel ja viimaste lindipoltidega varustamisel?

mis puutub dragoni toodete kvaliteeti siis võiks ka väga kõva hääle ropendada. Mul Me 262 mistel ja 262B1. ja jube.. pahtlit läheb rohkem kui liimi. Tiivad kohe mitte ei sobi kere alla

Noojaahhh, eks me hakkame pikkamööda ka järjest nõudlikumaks muutuma...., sest eks Dragoni värk on (vähemalt enamjaolt) ikka tavaliselt kõvasti üle keskmise.
Aga olgu, vahepeal punnitasin torni kallal edasi, kuna sellist "rootsuga" torni teeb ainult Italeri, ent sellel on hulk pisiprobleeme (esiteks ei ole ta asümmeetriline). Aga tavalist torni ei tahtnud kah nagu paika panna, kuigi selline variant oli täiesti olemas - kui juba sai väike näperdamine ette võetud, siis olgu juba täiega...

Niisiis: kõigepealt tuli torni kere õigetest pooltest kokku liimida: karbis on kaks valikut, nii et tuleb mõte terav hoida. Seejärel torni ette ja taha õige kõrgusega toed, et saaks ikka kriipsu ette tõmmata. Tugede kõrguse valisin oma "rismuse" tsentri kõrguse järgi:



Ja niiviisi saingi sirged kriipsud, mille järgi sai liigne maha nüsitud. Ahjaa, toed liimisin superliimiga, plastiku jaoks mõeldu sulatab pinna liimimise kohas ära, mistõttu oleks pärast tugede küljest võtmist tulnud neid kohti töödelda. Aga superliimi murdsin lihtsalt lahti ja pärast pisukest kaabitsemist oligi kõik ühel pool.
Edasi juba puurmasinasse frees ja torni lae jaoks aste sisse:



Siis kahuri maski liikuv osa paigale ja algse torni lae kallale: selle esimene serv fikseerib maski ära. Seetõttu lõikasin tolle serva koos keevisõmblusega maha ja liimisin paika. Pärast neid operatsioone sai uus sirge lagi valmis lõigatud ja siin on esimene tõsisem passitamine:



Nüüd juba kahurit kokku panema: tükk aega tuli materjalosa uurida, sest valikuid karbis jagub - kahuri maski esiplaate on juba kolm varianti, nii et avastamisrõõmust puudu ei tulnud. Seejärel tegelesin inkrusteerimisega - algsel lael laadija luuk ja komandotorn välja ning uuele sisse, tulemus jäi midagi sellist:



Kokkutulekul tekkis küsimus, et miks ma laadija luugist ainult raami ei kasutanud, et milleks sihuke suur tükk??? Eks see ole rohkem maitse asi - muidugi oleks võinud ka raami eraldi alt siledaks lõigata, aga siis oleks rihtiajamine jälle veidi keerulisem olnud, nii et seekord sai niiviisi tehtud. Ainus, mida juba varasemast teadsin: selliseid liitekohti ei või tavalise pahtliga pahteldada, ajapikku tõmbab kahanemise tõttu vaod sisse. Nii et faasisin servad ära ja kõigepealt täitsin vahe Super Attack geeli ja Tamiya pahtli seguga, misjärel sai konarused siledaks lõigatud ja tavalise pahtliga õrnalt järele aidatud.
Edasi sai rootsu segmendid valmis lõigatud-nühitud, sellel fotol on need veel lahtiselt torni lael:



Järgmise korrani.

Urmas.

Nii, tõstke nüüd kõik käsi üles, kes jäid teema algul Urmase juttu uskuma, et see tuleb otse karbist projekt!!!
Minu meelest on meid siin haledalt ninapidi veetud ja kogu kambaga kõrgemale pilotaažile kaasa haaratud. Meenub kusagilt loetud-kuuldud pea analoogne jutt, kus keegi kiirusekartlik kodanik istus kuulsa võidusõitja kõrvalistmel, et koos rajal "väike ring teha". Boksi tagasi jõudes kuulis ta, et nad olid just koos uue rajarekordi püstitanud!

Kõiki torniga toimunud tööprotsesse võib kokku võtta sõnadega: lihtne kuid geniaalne.
Selline lahendus tornile lõikeserva joonistamiseks on idee, mille peale ainult Fossiil võib tulla. Kõrgem pilotaaz!
Kurb muidugi, et enamusel mudelistidest puudub freesiga puurpink, mille abil saab tornikülgedele astmelisi servi sisse lasta. Nii et õiged tööriistad õppinud meistri käes ja tulemusi näeme me kõik!

Kas võib eeldada, et masin nüüd juba üsna värvimisküps või on veel üllatusi tulemas?

Tänan, aga vaevalt et ma siin mingi teerajaja olen, muidu oleks ju rismus siiamaani leiutamata...
Aga selle "puurmasina" koha pealt väljendusin ilmselt valesti - astme freesisin sisse sihukese käeshoitava riistapuuga, no nagu Proxxon. Kuigi hetkel on viimane rakises ja operatsiooni viisin läbi lihtlabase Hiina päritolu mõnesajakroonise analoogiga.

Kas võib eeldada, et masin nüüd juba üsna värvimisküps või on veel üllatusi tulemas?

Üllatusi tuli järgnevalt minu jaoks küll: osutus, et sedasorti rootsuga tornil, mida ma siis hetkel nikerdan, oli üsna isesugune komandotorni luuk. Karbis on kaasas jällegi selline eriline, auk keskel ja puha ja sealt saab siis käärpikksilma välja torgata. Mis on samuti täiesti olemas. On ka suletud keskmise luugikesega luuk. Ent kummalisel kombel avaneb selle variandi Porsche Tiigril komandotorni luuk taha. Kõik see värk ei sobi kohe kuidagi minu plaanidega, esiteks peaks komandototornil olema samasugune luuk, nagu üleüldse kõige esimesel V1 tiigril, ilma vedrukompensaatorita. Ja avanema peaks ta nagu "tavaliselt" - 110 kraadi ulatuses laadija luugi suunas.
See laadija luugi suunas avanemine oligi põhjuseks, miks hiljem, valatud komandotorni juures, mindi üle vertikaalselt tõusva ja seejärel kõrvalepööratava luugi kasutamisele. Sõjaväelased kaebasid nimelt, et avatud asendis ümmargune luuk esiteks demaskeerib masinat ja teiseks suunab kõik juhuslikud kuulid rikošetiga laadija luugist sisse...

Nii et olin lausa hädas, ent siis aitas välja sõber: tal on too hirmdefitsiitne Dragoni varajane tiiger täiesti olemas ja ta lubas lahkelt luuki kloonida. Nii et igavust selle projekti juures veel tundnud ei ole. Ning roomikutega tõotab samuti tulla üksjagu "meeldivat" ajaviidet. Aga kõigest aja jooksul, too luuk on nüüd kloonitud ja paigas, vedrukompensaatori jätsin lihtsalt ära, aga pilte veel ei ole - katsun lähipäevil klõpsida, seda enam et ilm on vahepeal kenasti valgeks läinud.

Urmas.

Assaaa....
No sellise mõnusa nikerdamise peale tuleb kohe endal ka isu Tiigri karp ette võtta, kes teab, äkki pöördun selle teema pärast jälle roomikutega täidetud maailma. Jõudu ja edu, tasemel tööd oled sa alati teinud ja ususn, et ega lõpptulemus ka erand pole.

Tohoh - no kui see teema suudab sind tõesti tankide juurde tagasi meelitada, siis pärast sinupoolse järgmise tankiteema alustamist võin vist küll uhkelt rinna kummi ajada...

Aga eks näis, seniks eelmise jutumulli juurde mõni pilt kah: kaks parempoolset luuki on karbis kaasas, vasakul ülemises reas originaal ja alumises reas selle kloon juba komandotornile sätituna. Luugi keskkohast lõikasin kompensaatori liuguri kinnituskoha maha. No ja näpukesed kibelesid niikaua, kuni lõpuks liigendid läbi puurisin:



Sama sai ette võetud ka laadija luugiga, nii et nüüd liiguvad mõlemad. Kuna interjöörist on kaasas peale kahuri laadimisosa vaid komandöri ja laadija iste pluss komandotorni läbipaistvad klaaspaketid, siis võtsin ette ja värvisin need kah ära. Ainult et fotodel seda näidata ei õnnestu.

Siin on torn keevitamise protsessis: vasakus servas on veel aste näha, mille uuristasin lae serva, et õmblus korralikult ära mahuks, parempoolsega on asi juba ühel pool:



No ja "selgroog" on ka juba lõplikult fikseeritud.

Urmas.

Otse karbist, otse karbist õpetas siil põõsa tagant kalevipoega ja valas aga usinasti epot

Aga tegelikult on see vist omajagu verstapost, esimene kus sa hakkad sisu peale mõtlema ? Esialgu küll siis torniosa, egas muidu ju luuke poleks mõtet avanevana teha. On nii?

Igastahes nauditav protsess ja kuidagi mängeldes tekivad uued keevised, luugikesed ja veel 100 pisiasja veel mis mudelile "elu" annavad. Vägev.

Levar

Eeeeiiiii, ei ja ei, no ei taha tegelikult sisu peale mõelda. Kuigi jah, seekord sai nagu pisike flirt juba ette võetud. Aga eks kunagi nagunii tuleb: mul ju päris mitu masinat lahtise interjööriga (kõiksugu Marderid), nii et ega mul pikemas perspektiivis pääsu nagunii ei ole...

Aga olgu, katsun siis teemat veidi edasi ajada, kuna täna vennas juba helistas ja küsis, et mida ma sunnik laisklen...
Tegelikult väga ei laisklegi: lihtsalt olen omadega täiega sees, kohe kaelast saadik. No oli mul muidugi kõva "äriplaan" nende roomikutega, no et panen aga paljukiidetud "Magic Track" -id alla, muidugi enne lõikan kahelt poolt veidi kitsamaks ja voila! Lõikamine niisma noa või lõikurite ja viili abil oleks olnud paras sunnitöö, selle peale oskasin ma kuidagimoodi kohe tulla. Seepärast sügasin veidi kukalt, võtsin erinevaid plastiku profiile ja kombineerisin väikese treipingi külge midagi liuguriga järkamissae raami sarnast, selle plaadile lüli jaoks fiksaatorid külge ja protsess läks käima:


Seejärel lüli teistpidi ja teiselt poolt samuti kärtsti jupp otsast maha:



Miks? Aga sel põhjusel, et kuna võtsin ette veidi varasema masina, kui karbis olev versioon, siis pidin leppima tõdemusega, et esimesel üheksal masinal oli roomiku laiuseks 600 mm. Kõikidel järgmistel juba 640 mm. Kui olin kõik lülid parajaks jupitanud ja lootsin et hullem on möödas, alles siis adusin, millise p--a sisse olin sumatanud. Nagu juba ütlesin: kaelast saadik.
Lülid näevad pärast parajaks lõikamist välja sellised:



Nagu näha on igal lülil neli tõukuri jälge. Pooltel lülidel ulatuvad nad pinnast kõrgemale, pooltel on peaaegu tasa või siis veidi madalamad. Ühesõnaga kaheksasada ja veelgi enam jälge töödelda. Seda esiteks, järgnev operatsioon on otste puhastamine ja õhemaks lõikamine, seejärel augud kinni panna ja uuesti puhastada. Neid siis üle neljasaja korduva operatsiooni. Fantastika!, ütleks iga sado-maso spetsialist.
Siin on siis võrdluseks algne ja "kohendatud" lüli:



Aga peale kõige muu on varajastel roomikutel KÕIK lülid hambaga, ent komplektis olevatel vaid pooled... Nii et lõikasin ühe hamba näidiseks küljest ära, kloonisin kuus korda ja tegin uue vormi. Nüüd siis valan hambaid ja sätin järjest ilma hambata lülidele külge, sihuke siis paistab jupp uute hammastega valmis roomikut:



Nonii. Päris vägev nutulaul sai. Aga ega need sado-maso mõnud pole isegi siis lõppenud, kui ükskord kõik lülid töödeldud ja hammastatud ja mida kõike veel tehtud saan, fotodel on näha, et kuna kitsa roomiku kõrvad on lühikesed, paistavad lindipoltide pead eriti selgesti välja. Nii et ilmselt tuleb neid kah veel külge aretama hakata...
Tagantjärele tarkusega arvan, et kui mul oleks olnud kohe oidu kogu seda kammaijaad ette kujutada, oleksin ilmselt teinud paraja koguse mastereid ja valanud EPO -st roomikud. Kindel värk, et aega (ja närve) oleks tugevalt kokku hoidnud. Aga nüüd on asi nii kaugel, et poole sõidu pealt enam hobuseid vahetama ei hakka..(miski tsitaat).

Urmas.

Kustkohast Sa selliseid karpe võtad, millest otse koostades nii roppu vaeva peab nägema? Ma vist pean Sulle mõne karbi samast poest tooma millest ise ostan, siis on kindel, et saab ka otse karbist kokku.
Tulemus muidugi on suurepärane.

Toomas

Tegelikult on see imekspandav visadus, suvalise karbiga alustades jõuab fossiil alati eponi. Sõltuvus? Kus on perearsti silmad

Aga edaspidi panen ma nüüd pöidla suhu ja lihtsalt naudin ilusat tööd.

Levar

Käisin täna isiklikult kohapeal kontrollimas ega tegu mingi pettusega pole. Et fototöötlus või muud säärast. Olidki kõik need lülid oma tõukurijälgede, aukude ja puuduvate hammastega. Samuti oli suur osa sellest meeletusest juba tehtud. Kummardan maani selle mehe meelekindluse ees. Tehke väike test ja öelge kõva selge häälega sõna auk 800 korda järjest. Urmas on nõuks võtnud need 800 auku korrektselt ära täita ja lüli pinna siledaks lihvida. Üks kummardus veel Sulle, ülejäänud 798 teen tulevaste aegade jooksul vähehaaval.
Labida eest ka suur tänu.
Kui keegi leiab Kullo maja eest lumest 110cm vene sõjaväelabida võib selle endale jätta, mina sain täna Urmase käest uue. Ah jaa, peaaegu unustasin mainida, see on 1/35 mõõtkavas.

Toomas

Ah jaa, peaaegu unustasin mainida, see on 1/35 mõõtkavas.
Ülejäänud kiiksubande käib metsas, Tsiknat!

Kuradi ilusasti tehtud ikka! Kustkohast sa muidu seda valget plastikut võtad,millest lisajuppe lõikad ja mis materjalist kahuri toru on tehtud?