Judenitš ei puutu üleüldse asjasse. Asjasse puutuvad need, kes pärast valgete võitu Venemaal võimul oleks olnud.Judeniš kui veendunud monarhist poleks päris kindlasti sallinud mingit separatismi.
Mis puutub sellesse, kas võit/saavutus oli suur või mitte, siis täna sai Tartu linnamuuseumis järgmine teemakohane ettekanne tehtud.
Eesti Vabadussõja mõjud naabermaadele
Võib-olla eksin, kuid mulle on jäänud mulje, et laiema avalikkuse jaoks tähendab Eesti Vabadussõda midagi sellist, mis oli küll olulise tähendusega Eesti Vabariigi saatusele, kuid tegemist oli ikkagi pigem kohaliku sekeldamisega, mis otsapidi ulatus küll ka Lätisse. Sellise pildi kujunemisele on vast muuhulgas kaasa aidanud väide, et Vabadussõja sõjategevuse iseloom vastas pigem sissi- või partisanisõjale. Hakkamata siinkohal seda väidet kinnitama või ümber lükkama, loodan, et nõustute kui leian, et selline väide mõjutab samuti Vabadussõjale vaatama kui ikkagi mingisuguele kohaliku tähtsusega väikesele sõjale.
Tegelikult võib kindlasti öelda, et sündmused aastatel 1918-1920 Eestis, mida tunneme Eesti Vabadussõja nimetuse all, ei olnud ainult kohaliku tähtsusega, vaid mängisid rolli ka mõne lähema ja võib-olla veidi kaugemagi naabri saatuse kujundamisel. Mõne naabri puhul oli see roll suurem, teiste puhul mitte niivõrd tähtis, aga siiski.
Kõigepealt olgu aga mainitud naabermaad, kellele Eesti Vabadussõja sündmused olulist mõju ilmselt ei avaldanud. Nendeks olid Soome ja Rootsi. Jah, Soomest saabus küll ligi 4000 vabatahtlikku Eestisse ning relvastust ja laskemoona, ent kõik see Soome riigi ja rahva käekäigule samal ajal erilist mõju ei avaldanud. Soome oli samuti Nõukogude Venemaaga sõjaseisukorras (rahu sõlmiti alles 1920. aasta oktoobris Tartus), kuid aktiivset sõjategevust Soome ja Nõukogude Venemaa vahel olulisel määral ei toimunud. Kumbki pool seisis passiivselt oma positsioonidel. Eesti Vabadussõja sündmused küll mõjutasid Soome ja Nõukogude Venemaa rinnet niipalju, et Punaarmee väejuhatus oli sunnitud mõnevõrra vägesid Soome vastast ära tooma Eesti vastu, aga seda asjaolu ei saa lugeda Soome seisukohalt oluliseks, sest teadaolevalt enamlased (bolševikud) omal algatusel tollal mingit pealetungi Soome vastu ette võtta ei kavatsenud.
Rääkides nüüd meist lõuna poole jäävatest maadest – Lätist, Leedust, aga ka Saksamaast, siis eriti just Läti saatusele oli Eesti Vabadussõjal suur mõju, aga päriselt ei saa välistada, et ka Leedu ja Saksamaa omale. Siin on vaadeldavad kaks olulisemat momenti: esiteks Eesti vägede 1919. aasta jaanuarikuise vastupealetungi tulemused ning teiseks Eesti vägede tegevus 1919. aasta kevadel ja suvel Läti territooriumil.
Küllap teate Vabadussõja ajaloost vähemalt niipalju, et sõda algas Eesti Vabariigile ebaõnnestumistega, 1919. aasta jaanuari alguseks oldi sunnitud vaenlasele ehk Punaarmeele loovutama peaaegu pool Eesti alast. Ent 1919. aasta jaanuari alguses suutsid Eesti väed üle minna vastupealetungile, mille tulemusena sunniti Punaarmee veebruarikuu alguseks taanduma Eesti piiridele. Eesti vägede vastupealetungi ajal oli Punaarmee väejuhatus toonud Eesti rindele üha uusi vägesid, lootuses, et ehk õnnestub eestlaste vastupealetung peatada. Punaarmee probleemiks oli aga, et Baltikumis ja Loode-Venemaal puudusid tal piisavad reservid, mistõttu vägesid Eesti vastu oldi sunnitud tooma ka teistest rindelõikudest. Üksikud väeosad toodi ära ühtlasi Soome vastast. Meie lõunanaabrite käekäigu puhul oli aga eriti oluline see, et tervelt ümmarguselt kaks kolmandikku või isegi kolmveerand läti punastest küttidest oldi sunnitud suunama Eesti vägede vastu. Esialgu oli Punaarmee juhatus kavatsenud kõiki neid läti kütte kasutada Läti territooriumi hõivamiseks, kuid reaalsuses kujunes olukord selliseks, et jaanuarikuus tungis Lätis Kuramaa suunas peale vaid kolm nõrka läti kütipolku koos paari-kolme suurtükipatareiga. Ülejäänud läti kütid olid samas Eesti rindele paisatud. Jaanuari lõpus olid punaväed sunnitud pealetungi Kuramaal katkestama, sest selgus, et neil pole jõudu vallutada Saksa ja Läti Vabariigi vägedelt viimast tükikest Kuramaast Liepaja linna ümbruses. Neid Saksa ja Läti Vabariigi vägesid oli seal jaanuari lõpus umbes paartuhat võitlusvõimelist meest, kuid nende vastas olevaid läti kütte polnud oluliselt rohkem. Võib aga oletada, et kui kõiki läti punakütte oleks saadud kasutada pealetungiks Kuramaa suunal, siis poleks Läti Vabariigi ja Saksa väed suutnud Liepajat enda käes hoida. Väga võimalik, et see avaldanuks mõju ka sõjategevuse käigule Leedus, kus tegelikkuses seisid 1919. aasta alguses vastamisi nõrgad Saksa ja Punaarmee väeosad. Kui Punaarmee oleks pärast Läti ja Leedu vallutamist jõudnud Ida-Preisimaa piirile, siis oleks enamlased saavutanud otsese kontakti Saksamaaga ning võinuks tõhusamalt abistada seal parajasti mässavaid Saksa kommuniste. Saksamaa linnades, eriti Berliinis toimusid 1919. aastal teatavasti lausa verised tänavalahingud kommunistide pooldajate ning nende vastaste vahel. Eesti vägede vastupealetung 1919. aasta jaanuaris garanteeris niisiis vähemalt selle, et Läti Vabariigi ja Saksa väed jäid Kuramaale püsima, kust nad märtsis vastupealetungile asusid.
Mis puutub Eesti vägede tegevusse Läti territooriumil 1919. aasta kevadel ja suvel, siis on siinkohal märksõnaks Landeswehri sõda. Hakkamata selle sõja sündmusi siinkohal ümber jutustama, olgu osutatud, et juunis-juulis aset leidnud Landeswehri sõja tulemusena kindlustati Lätis läti rahvuslaste võim. Läti Vabariik sai jalad alla just tänu Eesti toetusele. On keeruline oletada, milliseks oleks kujunenud Läti saatus ilma Landeswehri sõjata, kuid üks on kindel: Landeswehri sõja tulemusel oli Läti Vabariigi käekäigule suur mõju. Mis puutub nn. Bermondti sõtta 1919. aasta oktoobris-novembris, mil Bermondti saksa vabatahtlikest ja vene valgekaartlastest koosnev armee ründas Läti Vabariiki, siis selle sõja võitmine oli ikkagi lätlaste eneste saavutus. Eesti kaks soomusrongi, mis lätlastele ajutiselt appi saadeti võib-olla (olgu rõhutatud, et just nimelt võib-olla) küll aitasid kaasa sellele, et pool Riiat jäi sõja alguses Läti vägede kätte, ent muud olulist mõju neil polnud.
Jäänud on veel üks naaber ehk Venemaa. Eesti Vabadussõjal oli oma mõju ka Vene kodusõja arengutele. Eesti rinne hoidis kinni Punaarmee lahingujõude, mida enamlased oleks saanud muidu kasutada Vene valgete vägede vastu. Näiteks 1919. aasta kevadtalvel hoidis Punaarmee Eesti vastas umbes 6–8 protsenti oma rindevägedest. Puuduvad andmed, kui suure osa täpselt moodustasid Eesti väed samal ajal Punaarmee vastu tegutsevatest vägedest, ent üpris kindlasti vähem kui 6–8 protsenti. Teine oluline aspekt, kuidas Eesti Vabadussõda mõjutas Vene kodusõda, oli Loodearmee toetamine Eesti poolt. Ilma Eesti toetuseta Loode-Venemaa valgetele poleks siin tõenäoliselt tekkinud ka mingit olulisemat Vene valget rinnet. See Vene kodusõja Petrogradi rinne ei olnud küll nii tähtis kui näiteks Denikini rinne lõunas või Koltšaki oma Siberis, ent ometi valmistas enamlastele suurt muret.
Kokkuvõttes võib niisiis öelda, et Eesti riigi juhtkond, rahvas ja sõjavägi Eesti Vabadussõjas ei olnud kõigest kohaliku tähtsusega pusijad vaid arvestatavad rahvusvahelisel tasemel tegijad.
