NL meresuurtükkide lasketäpsus?

Laevad, lennukid, tankid... Kõik sõjatehnikast.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 44020
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

hummel kirjutas:Natuke kahtlen, kas rannakaitsekahureid ja laevakahureid ikka sihiti sel ajal tsentraalselt. Komandopunktist või juhtimiskeskusest tulid vast numbrid ja selle järgi keerati tornid õige nurga alla.
Sihiti küll. Konkreetsel Kirovil lasid isegi midship-is olevad 100 mm õhutõrje tornid vastavalt laskearvutile. Memuaaridest jookseb mitmes kohas läbi, et sõja esimestel päevadel põmmutas Kirovi õhukaitse lennukite seljataha, sest laskeandmetes ei olnud arvestatud nii suure kiirusega.

Samuti olid Kirovil individuaalsed kaugusmõõtjad igas tornis selleks puhuks, kui pealisehitusel olev peakaugusmõõtja puruks lastakse.

Samuti juhatati 45 mm poolautomaatide (hilisemate 37 mm automaatide) tuld keskpostist, kuid sihtimine käis silma järgi, lihtsalt keskpostist öeldi telefoni teel, kus poole nüüd lasta.

Kui iga vend põmmutab isemoodi, siis ei tuleks asjast midagi välja, lahingut peab juhtima keegi, kes omab asjast paremat ülevaadet kui üks kahuri sihtur, samuti kes jagaks ära ründaja taktika, et see kahurimehi outi ei mängiks.
Kasutaja avatar
paharet
Liige
Postitusi: 531
Liitunud: 14 Jaan, 2005 11:53
Asukoht: Tamsalu
Kontakt:

Postitus Postitas paharet »

Kapten Trumm kirjutas:Suurte sõjalaevade kahuritornid on stabiliseeritud, muidu ei saaks ju üldse tulistada. :shock:
See käib küll suurte sõjalaevade kohta lahingulaevad ja ristlejad ning osa hävitajaid.Süsteem võeti kasutusele alles 20 saj.esimesel poolel.Aga siiani pole aru saanud mis moodi need tornid on stabiliseeritud.Tankide süsteemist olen aru saanud aga mismoodi see sõjalaevadel on lahendatud.Niipalju kui ma laevakahureid olen näinud ei ole ma seal mingit eraldi süsteemi näinud.Aga need olid väiksemad kahurid.76mm ja 85mm universaalkahurid pooltornides.
Kasutaja avatar
paharet
Liige
Postitusi: 531
Liitunud: 14 Jaan, 2005 11:53
Asukoht: Tamsalu
Kontakt:

Postitus Postitas paharet »

Sihiti küll. Konkreetsel Kirovil lasid isegi midship-is olevad 100 mm õhutõrje tornid vastavalt laskearvutile. Memuaaridest jookseb mitmes kohas läbi, et sõja esimestel päevadel põmmutas Kirovi õhukaitse lennukite seljataha, sest laskeandmetes ei olnud arvestatud nii suure kiirusega.
Samuti olid Kirovil individuaalsed kaugusmõõtjad igas tornis selleks puhuks, kui pealisehitusel olev peakaugusmõõtja puruks lastakse.
Samuti juhatati 45 mm poolautomaatide (hilisemate 37 mm automaatide) tuld keskpostist, kuid sihtimine käis silma järgi, lihtsalt keskpostist öeldi telefoni teel, kus poole nüüd lasta.
Aga sellised süsteemid olid olemas ainult Kirovi tüüpi ristlejatel ning võibolla ka lahingulaevadel ning uuematel hävitajatel.Väiksematel laevadel ja rannakaitses mässati ikka tulejuhtimisabinõude ja kaardiga.Tulejuhtimisarvutid võisid küll jõuda 180 mm tornpatareide varustusse aga väiksema kaliibriga patareides vaevalt,et neid oli.
Kasutaja avatar
hummel
Liige
Postitusi: 2079
Liitunud: 18 Apr, 2004 12:55
Kontakt:

Postitus Postitas hummel »

See on absoluutselt loogiline, et lahingutegevus ja ka tulistamine peab toimuma tsentraliseeritult, kuid esialgu on raske ilma veenva materjalita uskuda, et sel ajal tulejuhtimiskeskuses suurtükke ka s i h i t i.

Normaalne on (näit 180 mm puhul), et laskeandmete arvesti edastab suuna ja tõstenurga (sihiku väärtused) tornidesse ja sihtur (sihturid) siis vajutavad kange ning torn pöörab ja torud kerkivad ette antud tõstenurgale. Samal ajal teine osa tegelasi organiseerb mürsud ja laengud elevaatoritest rauda. Kui mõlemad osapooled on valmis saanud, kantakse juhtimiskeskusse ette (kõne või signaallamp) ja sealt tuleb ükskord (no kui kõik valmis) käsklus tuld, mille peale teatud vend vajutab elektrilist päästikunuppu. See viimane tegevus võis siis juba elektriliselt otse juhtimiskeskusest ka tulla tegelikult... Igas suures kahuritornis oli loomulikult ka oma stereosihik, millega sai kaugusi mõõta ja sihtida. Olemasolust annavad märku väikesed "kõrvad" torni tagaosa külgedel.

100 mm universaalkahurite kohta ei oska öelda, kuid arvan, et sihikuparandus tuli juhitimiskeskusest ja kas keerati tornis peale või läks elektriliselt ise paika. Sihturid kerisid sihikuristi lennukile järele ja laadurid muudkui laadisid. Peale sõda pandi Kirovile 100 mm asemele aga uuemad kahurid ja need võisid juba olla küll täisautomaatsed.

Usutav on jutt, et venelaste arvestis polnudki selliseid kiirusi olemas, mis saksa lennukid tegelikult välja arendasid. :)
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3172
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

hummel kirjutas: Usutav on jutt, et venelaste arvestis polnudki selliseid kiirusi olemas, mis saksa lennukid tegelikult välja arendasid. :)
See on tegelikult üllatav, sest olid ju venelastel olemas kõigi saksa uuemate lennukite näidised, mis nad enne sõda Saksamaalt ostsid. Seega teadsid nad täpselt, kui suurt kiirust need suudaksid arendada. Arvatavasti on see vabandus tagantjärele välja mõeldud, et oma õhutõrje halba tööd kuidagi õigustada.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
paharet
Liige
Postitusi: 531
Liitunud: 14 Jaan, 2005 11:53
Asukoht: Tamsalu
Kontakt:

Postitus Postitas paharet »

Normaalne on (näit 180 mm puhul), et laskeandmete arvesti edastab suuna ja tõstenurga (sihiku väärtused) tornidesse ja sihtur (sihturid) siis vajutavad kange ning torn pöörab ja torud kerkivad ette antud tõstenurgale. Samal ajal teine osa tegelasi organiseerb mürsud ja laengud elevaatoritest rauda. Kui mõlemad osapooled on valmis saanud, kantakse juhtimiskeskusse ette (kõne või signaallamp) ja sealt tuleb ükskord (no kui kõik valmis) käsklus tuld, mille peale teatud vend vajutab elektrilist päästikunuppu. See viimane tegevus võis siis juba elektriliselt otse juhtimiskeskusest ka tulla tegelikult... Igas suures kahuritornis oli loomulikult ka oma stereosihik, millega sai kaugusi mõõta ja sihtida. Olemasolust annavad märku väikesed "kõrvad" torni tagaosa külgedel.
Suuremalt osalt see niimoodi toimiski.Aga tulejuhtimisarvutid ilmusid vahetult enne 2.maailamasõda.Varem tehti juhtimispunktis kõik arvutused erinevate abinõudega ja laskeandmed edastati elektriliste skaalade abil tornidesse.Kui tulejuhtimisarvuti tuli siis ühendati kahurid ikka sellega.Olen kordusõppusel olnud 57mm õhutõrjepatareis ja seal oli küll nii,et kui pandi automaatika peale siis keerasid kahurid ennast ise vastavalt arvutist tulevale korraldusele.Sihturitel jäi üle korralduse peale vaid vajutada päästiku pedaalile.Loomulikult oli olemas ka käsijuhtimise võimalus.
Kasutaja avatar
hummel
Liige
Postitusi: 2079
Liitunud: 18 Apr, 2004 12:55
Kontakt:

Postitus Postitas hummel »

troll kirjutas: See on tegelikult üllatav, sest olid ju venelastel olemas kõigi saksa uuemate lennukite näidised, mis nad enne sõda Saksamaalt ostsid. ... Arvatavasti on see vabandus tagantjärele välja mõeldud, et oma õhutõrje halba tööd kuidagi õigustada.
No jaa... hädavalet (et varjata tulejuhtide nõrka taset vms) ei saa otseselt välistada. :roll:
Kirov, kui moodne ristleja, ehitati 1938. Ajavahes 1938-1941 lennukite kiirused aga kindlasti kasvasid (sel teemal võib keegi spetsialist sõna võtta...). Ja sõltub muidugi, millised sakslaste joonised venelastel olid ning mis aastast need pärinesid.
Omaette faktor on nõukogudelik-totalitaristlik korralagedus, kus arvestite täiustamise vajadust ehk mingil tasemel peatselt ka taibati, kuid need võisid jääda lihtsalt kas subjektiivsetel või organisatsioonilistel põhjustel vägedesse õigel ajal tellimata / saabumata.
andrus
Liige
Postitusi: 4735
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Re: NL meresuurtükkide lasketäpsus?

Postitus Postitas andrus »

Kapten Trumm kirjutas:Sama ka uuemate sõjalaevade kohta - venelastel oli sõja alguses siin kaks moodsat kergeristlejat (M. Õun nimetab neid raskeristlejateks - tollal oli kergeristleja kuni 10 000 tonni ja 6-tollise peakaliibriga - Kirov oli 9400 tonni ja 180 mm - rohkem siiski kergeristleja), millel oli päris moodne tulejuhtimissüsteem, räägitakse Ferranti seadmetest Itaaliast jne - kuid pihta ei saadud millelegi.
algse küsimuse juurde tagasi tulles, kust pärineb see väide, et pihta ei saadud millelegi ? A. V. Platonov kirjutab ajakirjas Tsitadell 1/1996 ("Nõukogude hävitajad Riia lahes"), et nõukogude lahingulaevad ja ristlejad ei tulistanud kordagi vaenlase laevade pihta ja hävitajad (eskaadrimiinilaevad) tulistasid kaatritest suuremaid laevu (nii sõja- kui transpordilaevu) oma peakaliibri suurtükkidest kogu sõja jooksul ainult 5 (viiel) korral, nendest 3 (kolmel) korral Riia lahes 1941.a. Minu meelest on see natuke liiga väike hulk, et selle põhjal hakata arutama suurtükkide täpsuse üle :)
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 44020
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Meresuurtükiväe alla kuulub minu ettekujutuses ka rannakaitse, seal ju mereväe mundrites mehed :roll:

Sõrve 180 mm patarei põrutas korduvalt Riiga minevate konvoide pihta, põhjustades tühiseid kaotusi ja see ei mõjutanud kuidagi merevedusid.

Hiljem on eri allikates kirjeldatud ka põmmutamisi natuke tummisemate laevade pihta nagu Kriegsmarine kergeristlejad, kuid seal andmed tabamustest puuduvad sootuks.

See hävitajatelt 1941 tehtud põmmutamine lõppes sellega, et konvoi kattelaevad lasid ühe hävitaja põhja.

Saatuse tahtel sai selle hävitaja lõunamaa pojast komandör hiljem Põhjalaevastikus tähtsaks ninaks, nimi ei tule meelde... aga Kuuba kriisi aegsetest raamatutest jookseb see kodanik admirali auastmes uuesti läbi :shock:
Kasutaja avatar
ugandiklubi
Liige
Postitusi: 1156
Liitunud: 10 Juun, 2004 15:02
Asukoht: Tartu või Sinimäe
Kontakt:

Postitus Postitas ugandiklubi »

Ega sa juhslikult ei mõlnud 2 järgu kaptenit G . Abasvilit .
Un' Recluta
Liige
Postitusi: 147
Liitunud: 27 Sept, 2005 13:51
Asukoht: Ida-Virumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Un' Recluta »

troll kirjutas:
See on tegelikult üllatav, sest olid ju venelastel olemas kõigi saksa uuemate lennukite näidised, mis nad enne sõda Saksamaalt ostsid. Seega teadsid nad täpselt, kui suurt kiirust need suudaksid arendada. Arvatavasti on see vabandus tagantjärele välja mõeldud, et oma õhutõrje halba tööd kuidagi õigustada.
Päris nii see nüüd ka polnud -- Ju 87 venelased ei tahtnud (peeti liiga vanaks!) ja Ju 88 polnud selleks ajaks veel saadaval. Ka need lennukid, mis saadi, läksid NL lennuväe kätte, kes ka kõigi katsetustega tegeles. Kui nende Luftwaffe lennukite fotosid vaadata, siis suuremal osal on isegi katsetaja, s.t lennuväe tempel näha.

See, kui kiiresti lennukid vahepeal lendama olid hakanud, oli enamikule mereriikidele suureks üllatuseks. Mul on Prantsuse Le Prieuri tulejuhtimisseadme andmed, mida 1940. a loeti kogu maailmas kümne parima hulka. Maksimaalseks lennuki kiiruseks, mida sellega jälgida sai, oli ette nähtud 85 sõlme (157 km/h), maksimaalseks laeks 6900 m ja keskmiseks tabavusprotsendiks 0,9%. No comments! :lol:

Inglise laevastiku ettevalmistustest võitluseks lennuväega on juttu siin:

http://www.navweaps.com/index_tech/tech-066.htm

ja sellest, kuidas USA laevastikus enne sõda õhutõrjet treeniti siin:

http://www.navweaps.com/index_inro/INRO ... ery_p2.htm

Samas on kahtlemata õige, et venelased oleks võinud '41. a suveks üht-teist teiste kogemustest õppida. :evil:
El Ejercito de los Borbones
Kasutaja avatar
paharet
Liige
Postitusi: 531
Liitunud: 14 Jaan, 2005 11:53
Asukoht: Tamsalu
Kontakt:

Postitus Postitas paharet »

Väidetavalt sai NL Suurbritanniast ja USA-st lendliisiga oma laevastiku jaoks tulejuhtimisarvuteid ja radareid.Palju see lasketäpsusele mõjus raske öelda.Vene sõjalaevad praktiliselt merelahingutes ei osalenud.Üksikuid erandeid oli Põhja Jäämerel konvoide kaitsel ja Mustal merel.Põhiliselt tulistati ju kaldamärke ja lennukeid.
Un' Recluta
Liige
Postitusi: 147
Liitunud: 27 Sept, 2005 13:51
Asukoht: Ida-Virumaa
Kontakt:

Postitus Postitas Un' Recluta »

Tõsi ta on. Toosama Platonov, keda siin korra mainiti, on kirjutanud Entsiklopedija sovetskihh nadvodnõhh korablei 1941-1945 (Poligon 2002), kus on venelaste endi tulejuhtimisest päris põhjalikult räägitud. Lisaks lend-lease värgile müüs USA Sperry Co. neile juba enne sõda paar täitsa korralikku sisteemi, rääkimata juba itaallastest.

Sõja ajal laenati NLile veel too Royal Sovereign, mille peal sai kõiki neid uusi asju treenida. Kui võrrelda nt seda kraami, mis Royal Sovereigni peal 1944. a seisuga oli ja mida venelased kavatsesid oma Sovetski Sojuzidele enne sõda peale panna, jääb ikka suu lahti küll. :roll:
El Ejercito de los Borbones
Kasutaja avatar
MadMan
Liige
Postitusi: 2177
Liitunud: 23 Veebr, 2005 19:33
Asukoht: Tartu
Kontakt:

Postitus Postitas MadMan »

Lugesin Un recluta antud lingid läbi - päris hariv.
USA lähenes asjale õigesti ja töötas välja tulejuhtimiseks analoogarvuti, mis arvutas kolmes mõõtmes ning seadis sütikud automaatselt. Siiski on lahingulaeva õhukaitse üsna auklik nagu näitasid hilisemad lahingud. NAVY jäi hätta kamikazerünnakute ja kiirelt lendavate tiibrakettide (jaapanlaste inimjuhitav V1) tõrjumisega, inglaste laevad lasti lihtsalt jaapanlaste poolt põhja.
Vihkad Eestit? Vali Reformierakond.
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3172
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

Un' Recluta kirjutas:
troll kirjutas:
See on tegelikult üllatav, sest olid ju venelastel olemas kõigi saksa uuemate lennukite näidised, mis nad enne sõda Saksamaalt ostsid. Seega teadsid nad täpselt, kui suurt kiirust need suudaksid arendada. Arvatavasti on see vabandus tagantjärele välja mõeldud, et oma õhutõrje halba tööd kuidagi õigustada.
Päris nii see nüüd ka polnud -- Ju 87 venelased ei tahtnud (peeti liiga vanaks!) ja Ju 88 polnud selleks ajaks veel saadaval. :
Minu andmetel osteti venelaste poolt nii JU-87 kui ka JU-88A mudeleid, isegi üks sel ajal veel eksperimentaalstaadiumis olev JU-88B mudel! Peale selle saadi vähemalt üks JU-87 lennuk Hispaaniast trofeeks.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist