www.militaar.net

Illarti jutu kohta paar sõna.
Kui võrrelda nõukaaaegset kroonut praegusega, on ju oluline vahe sees. Ja kui kirjutada mälestusi,tasub loomulikult jääda objektiivseks,vältimaks üleliia suuri üldistusi.Selge on see, et igas seltskonnas, ka sõjaväes, võib olla kõikvõimalike iseloomudega persoone, ning inimene on ju ennekõike enda moodi, mitte süsteemi sümbol.
Meie oma sõjavägi pole okupatsiooniarmee.
Teiseks aeg oli teine ja kord on ju vene sõjaväes selline nagu ta on ka tänapäeval.
Kui keegi sai nõukogude sõjaväest üldiselt positiivse kogemuse, siis selest ei saa teha ilmatu suurt üldistust. Ja vastupidi.
Paljud mainivad , et vene kroonust hoiti eemale mugavuse pärast, aga eriti sageli osutus pelutavaks kindlasti hoopis paljudes sõjaväeosades lokkav kuritegevus, mida ei suvatsetud likvideerida. Ja selles see vahe eeldatavasti erineski. Nagu teada on sellest siin lehekülgedel ka palju juttu.

Hillartiga absoluutselt mittenõus. See et EKV-st jalga lastakse ja mullikesi aetakse, see on tõesti sigadus....see ju meie OMA riigi armee. A see et okupanti teenima minna ei tahtnud-siin ei näe kl midagi laiduväärset. Endal sidemeid pold ja läksin, oleks võimalus old-poleks läinud.

karrvik kirjutas:Hillartiga absoluutselt mittenõus. See et EKV-st jalga lastakse ja mullikesi aetakse, see on tõesti sigadus....see ju meie OMA riigi armee. A see et okupanti teenima minna ei tahtnud-siin ei näe kl midagi laiduväärset. Endal sidemeid pold ja läksin, oleks võimalus old-poleks läinud.

Jah kuid ma arvan, et tõelised põhjused miks sõjaväest kõrvale hoiti siis ja hoitakse praegu, pole sugugi muutunud.
Ehk siis lihtsalt nahahoidmine

Karuke kirjutas:

karrvik kirjutas:Hillartiga absoluutselt mittenõus. See et EKV-st jalga lastakse ja mullikesi aetakse, see on tõesti sigadus....see ju meie OMA riigi armee. A see et okupanti teenima minna ei tahtnud-siin ei näe kl midagi laiduväärset. Endal sidemeid pold ja läksin, oleks võimalus old-poleks läinud.

Jah kuid ma arvan, et tõelised põhjused miks sõjaväest kõrvale hoiti siis ja hoitakse praegu, pole sugugi muutunud.
Ehk siis lihtsalt nahahoidmine

Eks ole nii seda kui teist.
Ma ei näe samuti midagi laiduväärset selles, kui okupandi armees põhimõtete pärast teenida ei tahetud. Teades enda trotslikku meelt oleks minust ilmselt vähemalt kõva sabotöör saanud . EKV-sse läksin aga vabatahtlikult, s.t. enneaegselt.
Või selline näide - soomepoisid ei tahtnud sakslaste eest sõdida - pagesid selle asemel Soome, et koos soomlastega sõdida.

Shiim kirjutas: Eks ole nii seda kui teist.
Ma ei näe samuti midagi laiduväärset selles, kui okupandi armees põhimõtete pärast teenida ei tahetud.

Ma julgen arvata, et kaheksakümnendate keskel oli "põhimõttelisi" ikka väga vähe.
Ma mõtlen nii, ausalt, sest kellele muule kui iseendale me siin foormis anonüümsena ikka valetame?
Mina näiteks ei tea ühtegi inimest oma tutvusringkonnast kes oleks tol ajal põhimõtte pärast teenistusest kõrvale hoidnud.
Loomulikult ei pea ma silmas avalikku keeldumist, vaid tutvuse kaudu või altkäemaksu eest ostetud vabastust.
Otsiti võimalust lihtsalt hirmu pärast.
Hirmu pärast afgaani sattuda, hirmu pärast, et lähed kodust kaugele, hirmu pärast dedovšina ees, aga kõige rohkem hirmu pärast, et tuleb tervelt kaks aastat olla ise enda eest väljas ja teha mitte ainult seda mida tahaks.
Ja see on põhiline.
Kuna töötab tänapäevalgi täpselt sama hästi.
Ülejäänud põhjuseid ju enam justkui pole?

Enda kohta võin öelda ausalt, et kui oleks mul olnud piisavalt raha, et altkäemaksu anda - siis oleks andnud.

Kuid paluda, manguda seda raha esivanematelt või saada valge pilet allakusemise eest ja siis selle "kusiku" oreooliga hoobelda?
Ma olin selles vanuses sihuke idealistlik ja hirmus uhke ja poleks sellega miski hinna eest nõustunud

Põhimõttelisi oli vähe aga neid ikka oli. Üks mu klassikaaslane oli selline mees kes koolis ei tahtnud isegi vene keele tundi tulla. See lõppes talle kolme aastaga Murmanskis. Ära ei põgenenud - kuhu sa pääsed allveelaevast.
Kõrvalevingerdamiseks oli peale äraostmise veel muid võimalusi ka . Veel üks tuttav läks Dvigateli treialiks - see oli koht kust sõjaväkke ei võetud. Maal hoidsid kolhoosid-sovhoosid häid spetsialiste. Kui juba üle küla kombainer või traktorist olid, siis tegeles teemaga enda või vanemate asemel kolhoos. Meie kolhoosist osteti 2 meest ma ei mäleta mitme tihu palkide eest vabaks.
Mulle ei tulnud mõttessegi sõjaväest ära hiilida - hoopis vastupidi kooli ajal mõtisklesin isegi sõjakoolist. Üks suguvõsas olnud polkovnikupagunitega taat utsitaks ka takka.
Aga kui autobati hoovile maha visati siis vaatasin, et sh..t, kuhu ma NÜÜD olen sattunud? Ja läkski isu üle. Oleks mõni normaalne väeosa sattunud, oleks võib-olla elu hoopis teisiti läinud.

Küsimus on ka psühholoogilisies omapäras: ühel on seda kroonuvaimu lapsest saadik, teisel mitte.Kolmandatel hakkab sõjaväes meeldima.Või vastupidi. Mõni on ka oma olemuselt sportlane, aga teine hoopis nohik. Ma ei mõistaks viimase üle kohut. Ja kujutage ette, kui keegi oli nõukaajal ennekõike religioosne, mis asja tal seal kroonus teha oli.Ja paljud ajasid oma kindlat rida, mis kroonueesmärkidega üldse ei kattunud.Ja kui see värk ikka absoluutselt huvi ei pakkunud. Mitmed probleemitsesid vande andmise pärast. Jehhoova Tunnistajad olevat sõjaväeteenistsuest loobunud.
Mitmeid pelutas tõik, et ei saanud paar aastat eriti liikuda, pidid olema mingis kindlas punktis.
Aga mis seal salata- hirm muidugi. 18.- aastasel ju täiesti harjumata minna kusagile pärapõrgusse, kus oled võib- olla ainuke eestlane, keda 2 aastat jobannõi fashistiks sõimatakse.Liiga palju uut, mille jaoks polnud midagi teada, mille tarvis poldud ettevalmistatud. Nii et keskkoolipingist kohe kroonusse. Paljud tulid karastatuma tagasi, aga oli ka vaimset invaliidistumist.
Aga vene kroonu võis anda loomulikult palju huvitavat: kokkupuuteid erinevate paikade ja rahvustega, infot, teadmisi, oskusi, suhtlemiskogemusi, militaarset ettevalmistust, sportlikku trenni, muud väärtusliku.
Mitmete puhul on kroonuskäimatust näha ka halvas mõttes: distsipliinitunde ja ajataju pudumine, vedel ja süsteemitu hoiak jne.
Iseloom iseloomuks, aga kodumaa kaitsmine on teine teema. Nõukaajal tekkis küsimus, et kellede huvide eest ma sõdin. Praegu on lugu teadaolevalt teine. Eeldatavasti tänapäeval arvestatakse sõjaliste ametite puhul ka natuke kutselause eripäraga.

Olin ainuke eestlane polgus. Fašistiks ei sõimatud. Dedovsinat polnud. Au väeosasiseselt, peale rivistuste ei antud – oleks kõigi arust, alates reamehest kõrgete ohvitserideni välja imelikuks peetud. Ära ei põgenenud meil keegi ja ise sellest ei mõelnudki. Vist tänu sellele, et keegi ei olnud kunagi kuhugi põgenenud, lasti meid suusõnalise loa alusel erariietes väljapoole väeosa. Võibolla olen natuke ära pööranud mõnede arvates aga mul tekkis seal suht kodune tunne oma meeskonnaga ja oli isegi veidi kahju lahku minna. Igatahes ei kahetse.

Aga põgenemine tol ajal omas mõtet ainult siis, kui oli kindel kava teisele poole raudset eesriiet jõuda. Ja eks ajalugu teab ka selliseid juhtumeid.

Ei ütleks et KÕIK samal põhjuse proovisid-prooviksid kõrvale viilida. Oleks olnud valida poleks üldse läinud kuna pidin minema siis ise palusin end võimalusel dessantägedesse määrata. Jällegi lihtsal põhjusel..kui vaenlaseraiska peab orjama siis teha seda nii et sealt ka maksimumi saaks...et ehk kord kulub ära. Ja arvan et selliseid ol paju.

Shiim kommenteeris seda Hillarti ja Karukese loba väga tabavalt.

Väga jabur on minu arust arvata, et kes ei tahtnud minna vene kroonusse, oleks kõrvale hoidnud ka meie omast.
Tänapäeval ongi sõjavägi sisuliselt vabatahtlik sest kõrvalehoidmine on sedavõrd lihtne. Kõrvale hoitakse mugave pärast aga õnneks mitte väga massiliselt. Enamus ikka lähevad, kui muidugi kutsutakse ja viimastel aastatel on paljude mure mitte selles, kuidas ära pääseda vaid selles, kuidas sõjaväkke pääseda.

Julgen arvata, et kui CA-s olnuks kõrvalehoidmine sama lihtne nagu tänapäeval, siis oleks sinnaminejate arv sedavõrd väike, et Hillart oleks siin siin rubriigis üks väheseid kui mitte ainus kirjutaja.
Minu arust on küll see kõrvalehoidmise põhjuste puhul paralleeli tõmbamine CA ja EKV selgelt näpu ja t...a võrdllemine.

Saaremaal Karujärve ääres Dejevo õhutõrjeväeosas oli üks seersant (venelane, teise aasta mees) läinud "mustadega" tülli, mispeale viimased lubasid ta öösel "ära lõigata".
Oli siis seersant väeosast põgenenud ja end nädalajagu metsas kuuse all varjanud, kuna Saaremaa oli piiritsoon ja sadamas kontrollis piirivalve kõiki ning ka küladesse ei julgenud ta minna.
Lõpuks olid piirivalvurid ta koeraga üles leidnud. Mis edasi sai, ei tea.

karrvik kirjutas:Ei ütleks et KÕIK samal põhjuse proovisid-prooviksid kõrvale viilida. Oleks olnud valida poleks üldse läinud kuna pidin minema siis ise palusin end võimalusel dessantägedesse määrata. Jällegi lihtsal põhjusel..kui vaenlaseraiska peab orjama siis teha seda nii et sealt ka maksimumi saaks...et ehk kord kulub ära. Ja arvan et selliseid ol paju.

Täpselt sama siin, käisin veel ALMAVÜ all enne kroonu minekut langevarjurite kursustel ja tegin 3 hüpet.
Eks enamik põgenemistest oli ikkagi dedovshina süü ja alati ei lõppenud sellised asjad mitte põgenemisega vaid 6-7-8 laibaga. Ei saanudki tshurkad ilusa demblivormiga kodus uhkeldada.

põhimõtteliselt tsurkadele kulus see ära ,pärast nende niitmist olid kindlasti palju taltsamad

aga ega sellist dedovshinaga mõnitamist ei esinenudki lahinguolukorras olevatel väeosadel kus kõik igapäev relvis ringi käisid -ju kartsid omade käest lahingolukorras tina saada

aga rahvaste sõprus oli nõukogude liidus piiritu ja veel praegugi veel allergia igasuguste tahmanägude ja pilusilmade vastu

niipalju siis rahvaste sõpusest ja internatsionaalsest kasvatusest

kalleb kirjutas:põhimõtteliselt tsurkadele kulus see ära ,pärast nende niitmist olid kindlasti palju taltsamad

aga ega sellist dedovshinaga mõnitamist ei esinenudki lahinguolukorras olevatel väeosadel kus kõik igapäev relvis ringi käisid -ju kartsid omade käest lahingolukorras tina saada

aga rahvaste sõprus oli nõukogude liidus piiritu ja veel praegugi veel allergia igasuguste tahmanägude ja pilusilmade vastu

niipalju siis rahvaste sõpusest ja internatsionaalsest kasvatusest

Eks sellega oligi nii ja naa, egas poiss ise kah niipea koju pääsenud, rääkimata uhkeldamisest
Niipalju kui mina olen oma silmaga näinud ja teiste suust kuulnud, siis võib sinu jutuga nõus olla. Labidaga on kümme tshurokit maha lüüa on raske- kui mitte võimatu, AK-ga pole see probleemiks. Eks see distsiplineeris ikka väheke seda ahvikarja. Kord kuus nädal aega teravaga laskmised + minimaalselt paar karauuli kuus, isegi tshurka saab aru, et vabalt võib õnnetus juhtuda.

Põgenenud ise ei ole, küll aga õnnestus teenistuses tutvuda mitme balti vabariikide mehega, kes seda tegid. Oli 1989a. ning põhimõttelisi vene armees teenistuses keeldujaid ja kojukippujaid oli palju. Põgenemislood ja üleelamised on kindlasti võrreldavad sõjaaegsete põnevamate seiklustega.
Sõjaväevormis põgenemine oli eriti keeruline, kuid ka seda tehti. Hangitud erariided ei olnud tihti õiges mõõdus, reetlikud olid vanus, rahvus ja pöetud pea. Raudtee ja bussijaamade kasutamine olid võimatud, sest väga palju liikus nii sõjaväe- kui miilitsapatrulle. Puudus tihti raha (söögi ja piletite ostmiseks ), polnud vajalikke kaarte teadmaks kuhu edasi liikuda. Kaugekõnesid eestisse abi kutsumiseks ei saanud pealtkuulamise ja paljastamisohu tõttu teha. Jälitajad on kannul ka, mingeid reetlikke samme söögi-, öömaja-, erariiete-, transpordi jms. hankimisel ei saanud asukoha reetmise ohus teha.
Ka eestisse jõudes oli varjamine raske. Sugulaste - tuttavatega ei saanud ühendust võtta, enese varjamine ja söögi hankimine igapäevaselt oli keeruline. Ajapikku hakkas selline põgenikuelu ajudele. Usun, et need mehed võpatavad siiani sõjaväewillise mootorihääle ja pidurikrigina peale.