www.militaar.net

tere härrased!

Olen siin uus postitaja (lugenud ja uurinud juba kuid) ja tunnen huvi vanade sündmuste ja paikade vastu. Kas asjatundjad kes juba pikemalt tegelevad võtavad mõnele avastusretkele ka uusi huvilisi kaasa või tegemist pigem "siseringiga"?

Est

Eks see selline igamehe oma hobi ole ja eriti just väiksematesse (ja seda parematesse ) kohtadesse naljalt võõraid kaasa ei võeta. Auvere all ja V-Emajõe joonel muidugi kaevavad kõik kel vähegi huvi asja vastu. Pigem proovi ise mõni huvitav koht välja pakkuda ja satudki "siseringi".

estnisher
kui sul hea labidas ja jõudu kõvasti siis ühele retkele võtaks küll .aga seal väga palju vaja labitat liigutada ja maa väga savine.tee kodus proovi kas 4x4 meetrise augu 2 m sügavusele jõuad tühjaks visata.anna teada kaua läheb.

Kõige lihtsam viis pääseda siseringi on moodustada omaenda ring
Lahungupaikadega on nii, et 90 % raamatute- arvuti taga ja 10 % välitöid. Muidugi võib ka lihtsalt suva metsatukast midagi leida.

Mina vaidleks Taawetile vastu: 30% kirjandust, 50% kirjanduse järgset välitööd kohalikega ja 20% lihtsat õnne . Eriti väiksemate lahingute kohta polegi enam muud allikat kui külameeste jutud. Heaks allikaks on olnud külapoe külastamine, sel liigub info ja istuvad taadid kes teavad. Võtke vaid kannatust lugusid kuulata. Puhtalt raamatute põhjal võid minna tegelikult vaid kolme kohta: Sinimäed ja Auvere ümbrus; V-Emajõe joon ja Sõrve säär. Kõik kohad 100 korda läbi tuhnitud ja peale lõhkekehade sealt suurt ei leia.

Ei saa eelkõnelejatega nõustuda. 99,9 % tööd arhiivide ja kirjandusega ning natuke lõbusat viibimist looduses. Vähemalt tagantjärgi mõõtes on see nii. Kõik teisiti midagi leidnud - on lihtsalt kogemata kohale sattunud. Tagantjärgi hakka siis otsima, et mida ma leidsin ja kellele võis kuuluda.

terv
o

Minu praktika on näidanud, et kõige paremad leiud tulevad suht juhuslikult kohast kus neid nagu oodata ei oskagi, eks need teada tuntud lahingupaigad on aastakümnetega suht üle kammitud ja puhtad samas paned sealt kuskilt mingit rada pidi ajama ja leiad koha kus näiteks seniajani kiivrid ja muu kola vedeleb lahtiselt metsa all, võta ja nopi. Muidugi ülimõistlik on kohalikud vanemad inimesed, vanad metsavahid, kohalikud jahimehed ja teised üle küsitleda kas kuskil näiteks mingit plekikolu metsa all vedelemas nähtud. Samuti abiks hankida omale tolleaegsed kaardid, enamus liikumisi käis ikka sihte pidi ja teid pidi ja need võivad tänapäevaks oluliselt muutunud olla.

Ja kirjanduse puhul ei tasuks võtta aluseks Laari ja Mengeli teoseid.Muidu võib veel väga mööda panna.Eriti mis puudutab Lõuna Eesti kanti.Raamatutest saad üldinfo ja detaolid selguvad siiski kohapeal,kohalike inimestega konsulteerides.Külapoodide juures saab ka igasugu lugusid kuulda.Mõned jutuvestjad töötavad ainult Bocki pealt.Kindlasti kuuled lugusid Tiigritest mis siin ja seal pärast sõda vedelesid ja saksa automaatidest mida kindlasti lausa kastide viisi vedeles.

See soomusplaat on pärit siit http://data3.primeportal.net/tanks/dmit ... of_158.jpg ja need muud jubinad mis seal on ka .

Külapoe taatidest jah palju palju kasu on...Ise järele testitud, küsid otse, vaadatakse poe poole, tood mõne õlle ja infot tuleb...ole ise mees ja väljenda end selgelt!