Minu nägemusel on ajateenija piirvanus juba praegu väga kõrge. 28 on ikka päris palju võrreldes 18-aastasena ja kui ta sebib end veel sügisesse satsi, siis satub teda kamandama 18-19 a vana hilisteismeline ja pilt ei pruugi olla üldse iga kord hea. Mina jätaks ülempiiriks 25. Loomulikult on 28-astasel juba ka olmeprobleemid ja pereprobleemid ning selle ajaga peaks ta jõudma hea tahte korral endale muuhulgas 2 last soetada, millega minu mäletamist mööda samuti vabaks sai. Ühesõnaga ma nimetaks seda 28-30 a vana inimese veel ajateenistusse ootamist pigem agoonia pikenduseks, kui reaalselt kasu toovaks variandiks.
Ajateeniajte arvu kannataks ka praegu suurendada, kui proovida vähendada ajapikendust või vabastust andvaid põhjusi ning parandada meditsiinilist kontrolli.
Med kontroll on üks üsna huvitav teema. Mul ei ole peas, palju see protsent oli, kes ajateenistuse jooksul tervisehädadega reservi arvatakse, kuid minuarust oli see võrdlemisi märkimisväärne ja ma arvan, et kui see nr panna arvudesse, siis minimaalselt 1/2 sellest on arvukuselt ka neid, kes on med komisjonis lihtsalt ära viilinud.
Veel. Kus abi kõige lähem, seal häda kõige suurem (või oli vastupidi
). Eks siis tuleb korvata meesterahvaste ajutist puudust priitahtlike naisterahvastega, kes vist ka uue seaduse järele vastava võimaluse saavad. Minu nägemusel oleks ainus tingimus peale tervisekontrolli ja krimipuhta mineviku, et soovijad tütarlapsed sooritaksid enne ajateenistusse võtmist kaitseväelase ÜFT nr 1 180+ p ja seda meeste normide järgi. Vastasel korral nad ei ole suutelised rasketes tingimustes noormeestega sammu pidama ja armee allüksuste lahinguline suutlikkus hakkab vähenema. Lisaks on naiste ja meeste erinevad tingimused sama ametiseisundi puhul vastuolus seadusega. Aga neid tütarlapsi peaks jaguma küll, kes selle normi ära teevad. Iseasi, et kaitseväes puuduvad sageli infrastruktuurilised tingimused kahe soo koos pidamiseks ja seega on vaja esmalt täpselt välja selgitada ja kindlaks määrata kohtade arv, palju neid üldse saab võtta. Miski rühmajagu võiks olla reaalne.
Tähtajaline tegevteenistusleping on minuarust sinisilmne ämber. Samuti on riigikaitsestruktuuride kohta sinisilmne väide, et "õige hõlma ei hakka keegi".
Et tähtaja möödudes inimesi lahti laskma hakatakse, on üsna kindel. See võib olla muidugi objektiivne, aga praegu ei suuda keski ega miski takistada ka subjektiivsust. KV-s ja KL-is on selleks liiga palju intriige ja klanne. Tuleneb osalt ka asjaolust, et aastaid on puudunud juhtide selektsioon. Seda osalt kaadrivoolavuse, osalt paigast ära personalipüramiidi tõttu, mille tulemusena on saanud juhtivatele positsioonidele paljud isikud, kes vb parema selektsiooni korral sinna poleks pääsenud. Iseenesest oleks õige, et kaadrikaitseväelane peaks teenistusse tulles alustama katseajaga. Näiteks vb esmalt 2, siis 5, siis 10 ja 20 a vms.
Täna ei suudeta eriti tagada sedagi, et erialase hariduse saanud ohvitser-allohvitser teeniks oma eriala ametikohal - lihtsalt sebib end mugavama geograafilise asukohaga ("ostsin endale korteri tallinna ja tahaks kodu lähedal tööl käia"
) väeossa. Vahepeal vist Roosimägi isegi üritas seda "ühesuunalist sebimisrotatsiooni" asjaosaliste lahtilaskmisega lõpetada, kuid jah... Samas, kui riik alias KV soovib, et inimene töötaks ja elaks kusagil pärapõrgus, peaks ta tagama ka tingimused näiteks normaalse ametikorteri näol.
Edasi on küsimus, et miks ei ole siis eelnevat katseaega ohvitserikooli ja vanemallohvitserikooli õppuritele? Ei julgeks väita, et kõik KVÜÕA-st üksustesse laekunud ohvitserid on isiksustena ennast väärt. Lahti neid aga kah lasta ei saa, sest papp on juba kulutatud.
Et üksuse ülemas tekib tõsine kindlustunne, kui ta teab, et tema alluvuses olev spetsialist peab veel mitu aastat teenima ja ei kao kuhugi, on naljakas mõte. Küll ta ikka läheb või leiab põhjuse, kui väga vaja on, aga kui talle pannakse juba tööle võttes ette selline ränkade piirangutega leping, võib vist hakata kohe otsima uut kergeusklikku või pigem patriooti, kes sinna alla kirjutab.
Senised erinevad EV normatiivaktid aga taolist nn. käteväänamise poliitikat just väljendavadki, et üritavad kõikvõimalike vahenditega (ka ilmselt eabaausatega) SUNDIDA kodanikke milleksi. Just-kui oma riigi kaitse ei olekski riigi kodaniku iseenesestmõistetav ülesanne ja selleks võimalikult parem valmistumine samuti.