www.militaar.net

Hmmm....., no skleroos vist kallal - tüki aega lappasin ja otsisin, aga seni ei ole kahjuks leidnud Usun et võis olla vene keeles ja mitte otseselt memuaarid vaid mingis lahingu käigu kirjelduses viide nendele.
Üldjoontes kirjeldati momenti jaapanlaste kaitseliinidel, kuhu oli jäänud peale venelaste rünnakut nende kas BA-3 või BA-6 tüüpi töökorras soomuk. Kuna see asus mingi väikese välisuurtüki positsiooni ligidal (võimalik et mainiti ka tüüpi, kuid pead ei anna), siis suurtükiväelased võtsid nõuks venelaste kahurist proovilaskmist teha. Ja seepeale toodigi ära suurtükiväelaste üllatus eelkirjeldatud momendi osas - igal juhul ei olnud tegemist tankitõrjekahurite võrdleva katsetusega.
Tundub et lugupeetud Un' Recluta on jaapanlaste pauguraudadega päris hästi kursis - kas tollal kasutuses olnute seas võis olla mõni, mis sellise kirjeldusega võiks sobida?

Jõudu!

Kui tegemist oli soomukiga, pakuks välja hoopis BA-20. Halhin-Golil võis mälestuste järgi näha tõepoolest igasugu kummalist tehnikat, mainiks kasvõi pika puust pära/kabuuriga Mauserit või leegiheitjaga HT-26.

Samas vaevab mind kange kahtlus, et see kirjeldus võib olla vene keelde tulnud läbi inglise keele ja keegi ekspert on "line of fire" sõna-sõnalt ära tõlkinud. No ei tea. Ära nüüd sellepärast rohkem otsima hakka!

Širokoradi raamat ütleb nt sedamoodi:

"Nõukogude tankide soomust läbistasid ühtemoodi hästi nii 37mm tankitõrjekahurid tüüp 94 kui 70mm jalaväehaubitsad tüüp 92" (Russko-Japonskije voinõ, lk 545). Samas on teadjad mehed väitnud, et jaapanlastel seal seda teist tüüpi polnudki, nii et millest jutt, jääb saladuseks.

Tänud, jõudu ikka tarvis

No pakkumine on küll hea, aga BA-20 ei ole ju kahurit, ainult kuuliprits , BA-3 ja BA-6 kasutati üsna massiliselt.
Selle loo täpsema kirjelduse jään hetkel võlgu - momendil rohkem otsima ei hakka, aga kui peaks ette juhtuma, annan teada.
Näiteks sellel "tüüp 92" 70 millisel haubitsal on küll nii lühike torujupats, et lust vaadata ja arvata võib et HG all ta kasutusel ka oli - "Frontovaja Illustratsija" HG teemal toob ära foto, kus nõuka kahurväelased uudistavad seda "jaapani imet", taamal paistmas veel terve rodu trofeetorusid. Katsun vähe uurida, millise hooga sealt mürsk võis lendu panna.

Täpsemalt väljendudes on kamm selles, et jaapanlastel polnudki haubitsat tüüp 92, vähemalt selle kaliibriga mitte. Kui me ikka samast fotost räägime, siis sealt on näha ka, et nende trofeetorude raudadel on hoopis teine nurk kui haubitsal. Kahjuks on mu skänneril mingi jama, muidu paneks pildi juurde.

See asjandus seal fotol sarnaneb hoopis rohkem 70 mm tüüp 92 jalaväekahurile, mida igal jalaväepataljonil oli vähemalt kaks tükki. HG all tehtud vene fotod on hea näide sellest, et kõike, mida kirjutatakse, ei tasu uskuda. Kondratjevi Halhin-Gol -- voina v vozduhhe (2002) toob selle kohta veel mitu päris naljakat näidet. Üks paremaid on need "Mitsubishi A5M", mida HG all samuti ei kasutatud.

Odot, kohe vaatan järgi..., jaaa, mööda panin - ilmselt inertsist kirjutasin et "haubits", pildi all on jutt siiski jalaväekahurist , kuigi ega see antud juhul probleemi olemust muuda - kui suur võis olla selle kökatsi mürsu algkiirus?

No ei tea, kas raua pikkus on ikka ainus näitaja, mille järgi suurtüki efektiivsust hinnata? Mul tuleb kohe meelde Saksa 7,5-cm leichtes Infanteriegeschütz 18, mis on ilmselt sama filosoofia järgi ehitatud ega näe sugugi elegantsem välja. Boforsi 75 mm mudel 1934 on ka üsna veider riistapuu, eriti lahtivõetud olekus. Usu mind, eespoolt lähenedes on suurtüki juures muudki, mida vaadata.

Kui jutt juba tüüp 92 peale läks, siis tooksin ära kaks arvamust, kumbki jaapanlaste vastaspoolelt. Esiteks seesama Širokorad, kes on ka täitsa põhjaliku vene suurtükiajaloo autor:

„/Tüüp 92/ 70 mm 3,83 kg kild-fugassmürsk sisaldas 600 g lõhkeainet, mida oli niisama palju kui nõukogude 76 mm kild-fugassmürsul OF-350, mida kasutati polgu ja diviisisuurtükkide laskemoonana. 70 mm haubits (sic) oli üsnagi efektiivne relv, mis RKKA-l täielikult puudus. See kahur näitas end heast küljest nii Teises maailmasõjas kui Korea sõjas. Hiina RV armee relvastusest võeti tüüp 90 maha alles 1950. aastate lõpus.”

Ja teine tsitaat raamatust WW II: the Directory of Weapons (2000), kust muide reeglina ühegi Jaapani relva kohta midagi head ei leia:

„The little 70-mm Battalion Gun Type 92 was one of the most successful infantry support weapons of World War II, despite of its rather odd appearance. It was issued to every Japanese infantry battalion and could be used in several ways, as a battery weapon or, more frequently, as an individual weapon to produce harassing fire.

Despite its odd appearance the Type 92 was a thoroughly modern design…” (jätaksin lafetti puutuvad detailid välja ja jätaksin taktika kohalt):

„Its direct or plunging fire could be very effective, in both defence and attack, and some Allied reports speak of the Type 92 being used in the same manner as a mortar. A single gun could keep large bodies of Allied soldiers awake and alert by such simple tactics. On target the HE projectiles were very effective in breaking up massed infantry attacks such as sometimes used by the Chinese army.

Type 92 was a small artillery piece but it often had an effect on its enemies that was quite out of proportion to its size, range and projectile weight. Many are still prized as museum pieces.”

Muide, oled sa ikka kindel, et see vend, kellest sina kirjutasid, mõtles just seda kahurit?

Kui HG legendidest rääkida, siis üks neist on seotud niisama kuulsa fotoga, kus "Bõkovi ühendsalga tankistid ja suurtükiväelased lükkavad 1936. aasta 76 mm kahurit F-22". Kui seda fotot natuke lähemalt uurida, selgub, et tegemist on 39. aasta 76 mm suurtükiga USV.

Ehei, ma pidasin raua lühidust märkides silmas ikkagi võimalikku algkiirust, kuna küsimus oli mürsu lennujoone võimaliku visuaalse jälgimise kohta.

Aga siin äratoodu eest suur tänu - päris õpetlik oli, kuigi ise suurtükkide vastu otsest huvi ei tunne, kuid detailset iseloomustust mitme eri nurga alt on hea lugeda.

Leidsin netist sellise lehe, puht japside oma: http://www3.plala.or.jp/takihome/inf-gun.htm#92 , siin on kenasti ära toodud ka algkiirus: 197 m/s, kui nüüd teooriat edasi panna, et kas sellise kiirusega lendava mürsu lennujoont on võimalik "silmaga näha"?

Mis puutub fotode alla trükitusse, siis siin on sul õigus - kohtab igasuguseid veidrusi, alates autori puudulikest teadmistest ja lõpetades sihiliku võltsimisega, viimase poolest on kurikuulus näiteks Mihhail Svirin.
Ajakiri, milles olevale fotole viitasin, ei ole seni veel sarnaste patustamistega silma paistnud, vastukaaluks sarnasele üllitisele nagu "Vojennaja Letopisj", kus fotode all võib hulgaliselt kõiksugu "pärleid" leida
Kas ma olen kindel? Ei, ei ole, vähemalt seni, kuni pole leidnud allikat üles.

Akira Takizawa, kellele see leht kuulub, on kahtlemata kõva tegija, aga tema eriala on siiski tankid ja eriüksused. Kui veel uurida, võib näha, et kahurite lõigu inf on hoopis kellegi teise oma.

Mul on täiesti juhuslikult selline raamat nagu Sissejuhatus Jaapani keiserliku suurtükiväe relvastusse (Taiho Nyumon, autor Sajama Jiro, Kojinsha NF 1999). Seal on sama suurtüki fugassmürsu algkiiruseks antud samuti 197 m/s, aga kumulatiivlaenguga tankitõrjemürsul juba 220 m/s. Viimast nummert kinnitab ka USA NavTech Missioni raport S-09-1 (lk 56), mis annab tankitõrjemürsu algkiiruseks 725fps.

See on kahtlemata tõsi, et trajektoorist ja nägija enda asukohast sõltub üsna palju. Samas, kui tead, kuhu vaadata, ei peaks kuuli ja mürsu kiiruse vahel selles suhtes erilist tähtsust olema. Need North Carolina fotol nähaolevad mürsud lendavad umbes 700-800 m/s, nii et "kriitilise kiiruse" teooria kohaselt ei tohiks ka neid näha olla.

välihall kirjutas:Oma silmaga lendamas iseenda välja lastud kuuli?

Aga mina olen näinud inimest, kes on näinud enda välja lastud kuuli...

Hea silmanägemise korral pidi päiksevalguse käes olema tõesti näha (läbi püssi optilise sihiku) hetkelise välgatusena kuuli lendu. Tegu on enamasti .22LR laskemoonaga.

ProPatria

Kuuli mitte... Galil AR kuuli lennujoont küll ajateenistuses selge ilmaga korduvalt. Niisugune omapärane "Matrixi" efekt tekkis - nagu ringjooned õhus. Õhuniiskuse ja valguse kokkumängu puhul olla mingitel tingimustel võimalik. Täpsemalt ei mäleta.

fossiil kirjutas:Mis puutub fotode alla trükitusse, siis siin on sul õigus - kohtab igasuguseid veidrusi, alates autori puudulikest teadmistest ja lõpetades sihiliku võltsimisega, viimase poolest on kurikuulus näiteks Mihhail Svirin.

täpsustad äkki ? ma olen ikka svirinit pidanud idanaabri autoritest üheks usaldusväärsemaks (vähemalt nõukogude tehnika osas)

No ikka täpsustan, ehk on sul käepärast Armada poolt välja antud "Tanki IS"? Võis siis selle hilisem Eksprindi kloon? Kui on siis otsi sealt foto (Armaada lk. 13, Eksprint lk. 15), sellel on, kui allkirja uskuda, "üks esimesi Ukrainas piht saanud IS-85"... Niiviisi, vaatame nüüd vasakpoolset fotot lähemalt - pistsin võrdluse mõttes pildid siia:
http://www.pilt.ee/photo/553586/13802523/ foto ülemises nurgas on templijäljend, et oleks just nagu "päris" , peale selle on tanki tornil tume plekike ja nooleke mis ilmselt peaks tähistama pihtasaamise kohta. Peale selle lõppeb tanki toru foto ülaservaga, no just nagu olekski IS-85 (IS-1).
Nüüd võrdleme kõike seda kenadust parempoolse fotoga ja katsume leida erinevusi - ja oh imet - neid on täpselt kolm:
1. Ei mingit templijäljendit,
2. Tornil puudub nii tabamus kui ka sellele osutav nooleke,
3. Foto on pikem ja sellele mahub ka varajast tüüpi IS-122(IS-2) "Tiigri tüüpi" suudmepidur...
Kõik ülejäänu on identne, mis sa arvad et Svirinit siis ilmaasjata "skazotšnikuks" kutsutakse Samasuguseid näiteid on veelgi, nagu näiteks palju kära tekitanud "keevitatud pirukaga" T-34-57 foto. No ja tema "käskkirjade mainimise lembus", sellessamas Armadas/Eksprindis on kah viide mingile saladuslikule "käskkirjale", mille alusel olevat signalisatsiooniluugid IS-2 -del kaotatud 44 aasta alguse..., kuigi juba IS-1 manuaalis ei ole sellest enam lõhnagi

Jah, antud raamat on olemas, lisaks ka "kollaste polkovnikute" IS-tankide raamatud. Kas Kolomiets'i (on vist tema nimi, silm täpselt ei seleta) süüks ei anna seda pildi muutmist ajada ? Pildi üleval servas on kirjas 'kolomietsi kollektsioonist'. Ja käskkirjade kohta: siin on ta ise süüdi, oleks viite kaasa andnud, saaksid teised kontrollida, kas selline on olemas.

ps. mina olen vargust tähele pannud tema ferdinandi- ja pantriraamatus (1.trükk), seal on ta Doyle jooniseid natuke mudinud ja oma nime alla kirjutanud, aga infot pidasin seni usaldusväärseks.

Ei, seda küll mitte - Kolomiets on Sviriniga võrreldes soliidne tegelane, tema nii madalale ei lasku et hakkab photoshop -is fotosid "täiendama", see viide teise kollektsioonile ongi tähelepanu kõrvalejuhtimiseks. Eks Svirini kohta ütleb üht-teist ka ajakirja "poligon" lugu - usun et on sulgi mõni number - Svirin andis seda välja mõned aastad ja siis, teades ette et edaspidi tulevad raskused, ei kõssanud sellest kellelegi ja pani pillid kotti, unustamata muidugi etetellimiste raha kokku korjamast , vähemalt vene ajaloofoorumis oli tollal rahvas maruvihane. Mis sellest asjast edasi sai - ei tea, pole enam huvi tundnud.
Samuti lugu Minenräumer -i joonistega ajakirjas M-H, tundub igati soliidne ja korralik graafika, aga kui üks sell mõõdulindiga selle imeasja Kubinkas üle käis, tuli välja et joonisel ei ole MITTE ÜHTEGI õiget mõõtu ega proportsiooni, kui härrakesele esitati vastavasisuline küsimus, siis ta kirjutas üsna ülbelt vastuseks, et tahtsite ju jooniseid, võtsin tikutoosi etiketi suuruse määrimisskeemi, suurendasin ja töötlesin graafiliselt..., ah et mis, mõõdud ei klapi? - no teiesugustele käib niisugune kah....
Nii et Svirini poolt kirjutatusse ja eriti joonestatusse tuleks suhtuda umbusklikult - näiteks sama IS-2 graafika - puder ja kapsad, kuna UZTM -i kerele on joonistatud Tehas No 200 torn, mis oli sisuliselt võimatu, porilaudadele on joonistatud rihveldus - samuti fantaasia - žalusiile võrk, mis ilmus alles tükk aega pärast sõda, j.n.e.
Antud käskkirja, millest eelnevalt juttu oli, ei saanud olemaski olla, kuna juba IS-1 torni tagaosas ei olnud enam signalisatsiooniluuki, ammugi siis veel IS-2 -l. Signalisatsiooniluugid olid veel KV-85 katsemasinatel (milledest üks asub Avtovos), kuid seeriasse läinud tornidel neid enam ei olnud.
Seepärast ongi tema kirjutatut ebameeldiv lugeda, kunagi ei tea, millal ta juttu uskuda, millal mitte, justnagu omaaegne "pravda". Vargused on idapiiri tagustes väljaannetes üsna levinud asi, kuid faktide moonutamine on siiski midagi muud.