Kui võtta lahti ESTER-kataloog (http://ester.nlib.ee) ning toksida otsingusse "Tartu koonduslaager", siis kohe esimene vaste ütleb, et autor on Kiiver, Valdek.
Aga see on sellesmõttes üllatav leid, sest ESTER-kataloog märgib tavaliselt ära, et tegemist on pseudonüümiga, aga autorile enese viidet ei jäta... paistab, et keegi saab varsti kurja kirja Andmekaitse Inspektsioonilt.
Ilmus raamat Tartu koonduslaagrist
Viimati muutis kanakukk, 01 Okt, 2010 23:12, muudetud 1 kord kokku.
"Me oleme nii lootusetult inimpalge minetanud, et igapäevase kasina leivapalukese pärast anname ära kõik: põhimõtted, oma hinge – kõik võimalused tulevastele põlvedele, et mitte ainult ohustada oma ebakindlat eksistentsi." A. I. Solženitsõn
Kas pead silmas paar aastat tagasi ilmunud ilma autorinime ja muude rekvisiitideta vihku "Metsavennad". Selles üllitises oli küll kirjas erilist jama. Kas ka sama kontori toodang, ei teaArnold kirjutas:On ju ka ilma igasuguse viiteta vihk metsavendadest pikitud jaburustega jne.
Oman vastavaid kohustusi ja piiramatuid õigusi antud ülesannete täitmisel.
Vihiku nimi oli Metsavendlus. Ester annab autoriks kellegi H.Ross'i (Heinrich Ross??). Minu meelest on see stiililt natuke teistsugune ka kui Kiivri toimetatud Hirmus Ants ja see kole unenägu. Kui stiili saab nii üheselt määratelda, sellistel rasketel juhtudel 
Nagu ma aru saan, siis on kaks varianti, mis tulema hakkab.
Variant A- midagi seoses tolle Maalehe artikliga nagu Estoloog viitas ja mida ähmaselt isegi mäletan.
Variant B- midagi seoses Paul Maitlaga..
P.S Estris seoses hirmsa unenäoga, võib-olla selline eksitus, et Kiiver on küll toimetaja aga läks kirja autorina. Kes ta võib-olla ka samas on. Eks selles metsavendluse kohta käivas vihikus pole kah kirjas autorit aga näe - estris on too Ross sees. Olgem ka ausad, kui sa mingit sopakat avaldad ja ei julge nime alla panna, sest muidu tuttavad naeravad ennast ribadeks, no siis ehk isegi mõistan. Kui aga pretendeeritakse tõsiselt võetavale raamatule/ülevaatele, siis peab ka nimi all olema!! Sellised "kagebiidid tulevad kohe tuppa järgi ja lõikavad kõri läbi" stiilis vabandused, nime varjamiseks on ikka puhas jama.
Ikkagi oletan ma, et kaasfoorumlane, kes sama Linnase kohta siit fotot otsis ja Maitla tütre kontaktegi - peaks asjast rohkem teadma. Vaevalt, et ta aga ennast näole annab
Nagu ma aru saan, siis on kaks varianti, mis tulema hakkab.
Variant A- midagi seoses tolle Maalehe artikliga nagu Estoloog viitas ja mida ähmaselt isegi mäletan.
Variant B- midagi seoses Paul Maitlaga..
P.S Estris seoses hirmsa unenäoga, võib-olla selline eksitus, et Kiiver on küll toimetaja aga läks kirja autorina. Kes ta võib-olla ka samas on. Eks selles metsavendluse kohta käivas vihikus pole kah kirjas autorit aga näe - estris on too Ross sees. Olgem ka ausad, kui sa mingit sopakat avaldad ja ei julge nime alla panna, sest muidu tuttavad naeravad ennast ribadeks, no siis ehk isegi mõistan. Kui aga pretendeeritakse tõsiselt võetavale raamatule/ülevaatele, siis peab ka nimi all olema!! Sellised "kagebiidid tulevad kohe tuppa järgi ja lõikavad kõri läbi" stiilis vabandused, nime varjamiseks on ikka puhas jama.
Ikkagi oletan ma, et kaasfoorumlane, kes sama Linnase kohta siit fotot otsis ja Maitla tütre kontaktegi - peaks asjast rohkem teadma. Vaevalt, et ta aga ennast näole annab
Kui ISBNi numbrit küsid ja saad, tekitatakse eelkirje Tallinna Estrisse. Kiiver on kas siis IBSNi küsija kirjastaja või autor. Igatahes on "raamatuke" Tartu toodang, peab kurvastusega nentima 
Eesti Ajalookirjastuse esimene raamat.... Kohe ilmub või ilmunud ka
Autor Surva, Oskar
Pealkiri Jäine meditsiin
Ilmunud Tartu : Eesti Ajalookirjastus, 2010 (Tartu : Bookmill)
Ilmumiskoht Tartumaa
ISBN 9789949213788
Kirjeldus 120 lk. ; 20 cm
Märkused EELKIRJE, RAAMAT ILMUB OKT. 2010
Märksõnad ajalugu
biograafiad
meditsiin
mälestused
tervishoid
Eesti Ajalookirjastuse esimene raamat.... Kohe ilmub või ilmunud ka
Autor Surva, Oskar
Pealkiri Jäine meditsiin
Ilmunud Tartu : Eesti Ajalookirjastus, 2010 (Tartu : Bookmill)
Ilmumiskoht Tartumaa
ISBN 9789949213788
Kirjeldus 120 lk. ; 20 cm
Märkused EELKIRJE, RAAMAT ILMUB OKT. 2010
Märksõnad ajalugu
biograafiad
meditsiin
mälestused
tervishoid
-
Fliegerfaust
- Liige
- Postitusi: 77
- Liitunud: 22 Apr, 2010 13:56
- Asukoht: Reval
- Kontakt:
Tobe on üldse midagi veel kirjutada raamatu kohta, mis teeb kommunist Jalaku lambist sakslaste linnapeaks, aga eraldi teemat ei pea ka vajalikuks algatada. Seega veel paarist kuupäevast. Autor võtab kusagilt, et nõukogude okupatsioonivõimude poolt kokku pandud natsikuritegude uurimise komisjon alustas tööd Tartus 1. oktoobril 1944. Teemaga tõsiselt tööd teinud Riho Västrikul on vastava komisjoni asutamise ajaks hoopis 17. november 1944.
Seda, et komisjoni moodustamise ajaks 17.11.44 olid kõik tööd, mida komisjon pidi läbi viima, ammu lõpetatud, ei maini ka Västrik. (Avastatud hukatute ümbermatmine toimus suure pidulikkusega 19. novembril, millest „Uus Postimees“ teatas 16. novembril: „…kokku maetakse viimsele rahupaigale umbes 12000 kuni 14000 fashistide ja nende järeljooksikute mõrvaohvrit.“). Vilkuva lambitule valgel Västrikus rida ajav „kirjanik“ toob ära ka esmakordse nõukogude allikais hukatute arvu äramärkimise, mis Västrikul on 7. oktoober. Tegemist oli siis ENSV prokuröri asetäitja I. Mardi avaldusega. Millegipärast teatud reservatsiooniga kirjutab Västrik, et mõned päevad varem (05.10.44) oli „Uues Postimehes“ ära toodud sama arv. Isiklikult ei näe mingit põhjust pidada tollast kommunistide häälekandjat mingiks „Nelli Teatajaks“, milles avaldatu võis olla kuidagi juhuslik või vähema kaaluga aseprokuröri tekstist. Muideks, ajalehe „Uus Postimees“ vastutav toimetaja ja natsikuritegusid Tartus uuriva komisjoni esimees oli üks isik – Max Laosson. Ühine nimetaja oli EK(b)P. Ja 5. oktoober ei ole (avalikes) nõukogude allikais esimene kord, kui kirjutatakse Tartu koonduslaagrist ja seal tapetute hulgast! Juba 8. septembri „Uue Postimehe“ juhtkirjas kirjutatakse:
: “Kuid sakslased
ei ole suutnud rahva tähelepanu kõrvale juhtida oma veretöödelt. See, et nad Tartus
„Jalaka liinil“ mõrvasid üle 10.000 inimese, kelle laibad nad kaks aastat hiljem lasid
puruks hakkida ja ära põletada /…/ - seda ei suuda nad ühegi provokatsiooniga
unustama panna. Samuti ei suuda okupantide eestlastest-sabarakud oma valede, laimu
ja sakslaste ees lipitsemise meistriteose „Eesti rahva kannatuste aastaga“ välja juurida
ühegi ausa eestlase mälust meie ajaloo suurima vabadusaasta – nõukogude aasta helget
mälestust.“.
Ja 11. septembril lausa „olukirjeldus“ pealkirja all „Mida räägib rahwas „Jalaka liinist““.
Jääb vaid meenutada, et neil kuupäevadel ei tegeletud Tartu külje all mitte väljakaevamiste vaid ikka sissekaevumistega ja ülimalt informeeritud „ajakirjanikud“ asusid nende lugude ilmumise ajal paremal juhul Võrus. Seega tuleks 12000 küpsetamise lugu otsida hoopis teistest ja varasematest dokumentidest, kui seda on komisjoni raport 44-da lõpust! Siis oli kõik ammu paika pandud, jäi üle ainult tänada lolle sakslasi, kes olid osa laipu hävitanud ja andsid seega piiramatud võimalused numbritega žongleerimiseks. Kuigi mulle ei tundu 50 juudi likvideerimine kuidagi vähemkuritegelik kui 150 teise ilma saatmine, siis järgnev ajalugu on näidanud, et suurus siiski on esmase tähtsusega ja tegelikkus ei ole parimal juhul oluline, halvemal juhul…
Omaette kummaline on lugeda sellest viimase suure humanisti tsitaatidega ilustatud pulpfiktsioonist etteheidet, et Tartu koonduslaager ja selle ohvrid on maha vaikitud ja kohad tähistamata!?!
Alustada tasuks ikka sellest, et miks nõukogude okupandid selle musta lehekülje ajaloost sama hästi kui välja rebisid? Aeg-ajalt siiski kusagilt paberikorvist jälle välja otsides, aga siiski ülima skisoidsusega (või musta südametunnistusega – viimast ei tuleks vist siiski tõsiselt kaaluda?) seda teemat üldiselt vältides.
Seda, et komisjoni moodustamise ajaks 17.11.44 olid kõik tööd, mida komisjon pidi läbi viima, ammu lõpetatud, ei maini ka Västrik. (Avastatud hukatute ümbermatmine toimus suure pidulikkusega 19. novembril, millest „Uus Postimees“ teatas 16. novembril: „…kokku maetakse viimsele rahupaigale umbes 12000 kuni 14000 fashistide ja nende järeljooksikute mõrvaohvrit.“). Vilkuva lambitule valgel Västrikus rida ajav „kirjanik“ toob ära ka esmakordse nõukogude allikais hukatute arvu äramärkimise, mis Västrikul on 7. oktoober. Tegemist oli siis ENSV prokuröri asetäitja I. Mardi avaldusega. Millegipärast teatud reservatsiooniga kirjutab Västrik, et mõned päevad varem (05.10.44) oli „Uues Postimehes“ ära toodud sama arv. Isiklikult ei näe mingit põhjust pidada tollast kommunistide häälekandjat mingiks „Nelli Teatajaks“, milles avaldatu võis olla kuidagi juhuslik või vähema kaaluga aseprokuröri tekstist. Muideks, ajalehe „Uus Postimees“ vastutav toimetaja ja natsikuritegusid Tartus uuriva komisjoni esimees oli üks isik – Max Laosson. Ühine nimetaja oli EK(b)P. Ja 5. oktoober ei ole (avalikes) nõukogude allikais esimene kord, kui kirjutatakse Tartu koonduslaagrist ja seal tapetute hulgast! Juba 8. septembri „Uue Postimehe“ juhtkirjas kirjutatakse:
: “Kuid sakslased
ei ole suutnud rahva tähelepanu kõrvale juhtida oma veretöödelt. See, et nad Tartus
„Jalaka liinil“ mõrvasid üle 10.000 inimese, kelle laibad nad kaks aastat hiljem lasid
puruks hakkida ja ära põletada /…/ - seda ei suuda nad ühegi provokatsiooniga
unustama panna. Samuti ei suuda okupantide eestlastest-sabarakud oma valede, laimu
ja sakslaste ees lipitsemise meistriteose „Eesti rahva kannatuste aastaga“ välja juurida
ühegi ausa eestlase mälust meie ajaloo suurima vabadusaasta – nõukogude aasta helget
mälestust.“.
Ja 11. septembril lausa „olukirjeldus“ pealkirja all „Mida räägib rahwas „Jalaka liinist““.
Jääb vaid meenutada, et neil kuupäevadel ei tegeletud Tartu külje all mitte väljakaevamiste vaid ikka sissekaevumistega ja ülimalt informeeritud „ajakirjanikud“ asusid nende lugude ilmumise ajal paremal juhul Võrus. Seega tuleks 12000 küpsetamise lugu otsida hoopis teistest ja varasematest dokumentidest, kui seda on komisjoni raport 44-da lõpust! Siis oli kõik ammu paika pandud, jäi üle ainult tänada lolle sakslasi, kes olid osa laipu hävitanud ja andsid seega piiramatud võimalused numbritega žongleerimiseks. Kuigi mulle ei tundu 50 juudi likvideerimine kuidagi vähemkuritegelik kui 150 teise ilma saatmine, siis järgnev ajalugu on näidanud, et suurus siiski on esmase tähtsusega ja tegelikkus ei ole parimal juhul oluline, halvemal juhul…
Omaette kummaline on lugeda sellest viimase suure humanisti tsitaatidega ilustatud pulpfiktsioonist etteheidet, et Tartu koonduslaager ja selle ohvrid on maha vaikitud ja kohad tähistamata!?!
Alustada tasuks ikka sellest, et miks nõukogude okupandid selle musta lehekülje ajaloost sama hästi kui välja rebisid? Aeg-ajalt siiski kusagilt paberikorvist jälle välja otsides, aga siiski ülima skisoidsusega (või musta südametunnistusega – viimast ei tuleks vist siiski tõsiselt kaaluda?) seda teemat üldiselt vältides.
Tartu koonduslaager
Vägisi tükib pähe mõte, et antud üllitis on kellegi tellimustoode?
Tellimuse puhul oleks ehk võimalik tekstist tuvastada "pilliloo" tellija muusikalist maitset? See asi aga on mingi kell kaks öösel rajoonikeskuse restorani süldipundilt tellitud popurrii a´la "valgre-boney m - rammstein - kalinka"! Pigem peegeldab see jama konkreetse isiku abituse ja ambitsioonikuse vastikut segu.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline