www.militaar.net

Samas on seadusesse lisatud punkt, mille alusel saaks karistada paljusid muuseume ja eraisikutest kogujaid. Tuleks ka esitada noot Soome Vabariigile, kus toimub sarnane kuritegu oksjoni vormis

§ 67. Riikliku teenetemärgi ostmine, müümine, vahetamine ja muu tasuline üleandmine
(1) Riikliku teenetemärgi ostmise, müümise, vahetamise või muu tasulise üleandmise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 30 000 krooni.

Väga iseloomulik näide, kuidas kirjutatakse seaduseid, aru saamata regulatsioonide jaburusest, samas kavatsematagi iial kehtestatud seaduse kinnipidamist kontrollida!

Kaitseliidu Valgerist ei ole riiklik teenetemärk.

Parandus: Nägin, et Arnold on seda juba eelmisel lehel öelnud.

Arnold kirjutas:Samas on seadusesse lisatud punkt, mille alusel saaks karistada paljusid muuseume ja eraisikutest kogujaid. Tuleks ka esitada noot Soome Vabariigile, kus toimub sarnane kuritegu oksjoni vormis

Noodi võib ju esitada, kuid meie seadused õnneks seal ei kehti. Seda on meie armas idanaaber korra juba teinud - nõudnud vene autasude kõrvaldamist ühelt Soome oksjonilt. Seega Eesti teenetemärkide omandamine välismaalt on ainuke legaalne tee nende kogumiseks. Seadusega pole keelatud nende omamine rääkimata nende tagastamisest sel juhul riigile.

Fa-fa

See on legaalseks vormistatud ebalegaalne ja mis kõige tähtsam EBAEETILINE tegevus. Kõik, mis pole keelatud on lubatud vaid neile, kes ei adu eetilist tausta. Loomulikult pole paljud asjad karistatavad, kuid paljud neist vaid seetõttu, et tegu on eetiliselt väära teoga, samas juriidilelt võib asi olla JOKK.

Wrangel kirjutas:Fa-fa

See on legaalseks vormistatud ebalegaalne ja mis kõige tähtsam EBAEETILINE tegevus. Kõik, mis pole keelatud on lubatud vaid neile, kes ei adu eetilist tausta. Loomulikult pole paljud asjad karistatavad, kuid paljud neist vaid seetõttu, et tegu on eetiliselt väära teoga, samas juriidilelt võib asi olla JOKK.

Ei maksa eetikaga üle pakkuda, nagu ka ei maksa fetišeerida medaliga märgistatud preemiat eduka või hoolsa tegevuse eest.
Autasustamine faktina jääb ja au ei kao koos metallitükiga.
Kas teate näiteks levinud praktikat Tsaari-Venemaa ajaloost- kõrgete, briljantidega kaunistatud ordenite kavalerid koukisid vääriskivid aumärkidest välja, asendasid lihvitud klaasiga ning müüsid briljandid maha.
Esimesed autasud oli mündid, mis siis vastavalt soovile kas augustati kandmiseks või kasutati rahana.

Herr Wrangler, mul tekkis võibolla täitsa põhjendamatult selline küsimus, et kuskohast selline mõte üldse pähe tuli??? Päris tõsiselt tahaks teada!
Et kui näiteks mõnele mehele anti maad, siis peale tema surma oleks tulnud ka see ehk riigile tagastada?
Mis mõte on siis postuumselt antud ja antavatel autasudel ... riik annab need iseendale?

Päris karmiks on arenenud see teema siin.
Aga tänud kõigile, kes vastasid.

Esiteks võiks TigeSiil mu nime õigekirja selgeks õppida.

Medaleid ja teenetemärke ei antud vaid annetati inimesele. Maad jagati teistel alustel.

Postuumsetel medalitel ei olegi mingit mõtet, tegelikult on see isegi narrimine, sest isikut, kes seda kanda saaks enam pole. Samahästi võiks kätetute klubi jagada liikmetele sõrmuseid. See on lihtsalt rudiment mingist n-aegsest arusaamast. Postuumselt annab riik nagu iseendale medaleid? Nii on see ka igal teisel juhul, sest medal ei vaheta omanikku.

Siit ka see, et inimesed ei tohi medalit müüa, rentida jne.

Wrangel kirjutas:Fa-fa

See on legaalseks vormistatud ebalegaalne ja mis kõige tähtsam EBAEETILINE tegevus. Kõik, mis pole keelatud on lubatud vaid neile, kes ei adu eetilist tausta. Loomulikult pole paljud asjad karistatavad, kuid paljud neist vaid seetõttu, et tegu on eetiliselt väära teoga, samas juriidilelt võib asi olla JOKK.

Milles seisneb see ebaeetilisus? Kas kõik teenete- ja aumärke koguvad kollektsionäärid üle maailma on mõttetud ja põhimõttelagedad tüübid? Kus on see piir mida on eetiline korjata ja mitte? Mis puutub JOKKi siis meie riik ei saa kaasa rääkida meie teenetemärkide müümisest teistes riikides. Vastasel juhul oleks see oma nina toppimine teiste siseasjadesse nagu seda tegid venelased. Oma arusaamist mööda olen välismaalt Eesti teenetemärke tagasi tuues käitunud õigesti. Tänu tagasitoomisele on erakogudes asju, mis puuduvad paljudest muuseumitest. Pole kohanud ühelgi oksjonil või messil Eesti riigi esindajaid, kas see näitab siis riigi suhtumist oma teenetemärkidesse? Tänu kollektsionääridele on talletatud ka meie ajalugu. Mis juhtus Eesti okupeerimise järel 1940? Paljude muuseumite varad tassiti laiali või hävitati. Sellises situatsioonis on rohkem lootust, et me suudame säilitada oma ajalugu, kui on erakogusid ja muuseume. Kindlasti peaks riiklikes muuseumites olema kõik riiklikud teenetemärgid, kuid kust muuseumid selle raha võtavad, et neid osta? Samas küsiks, kas see, et ma nõuka ajal neid ostsin ja kogusin oli ka ebaeetiline või oleks olnud eetilisem need viia KUHU VAJA? Siis oli ju nende kogumine seotud teiste riskidega. Pigem tõstis see huvi oma ajaloo vastu ja aitas seda säilitada.

Minuarust on ebaeetiline koguda pooleks murtud "laibaraudu", inimese vasakuid kõrvu kuivatatult (USA-s pop asi), juutide põletamisel tekkinud tuhka, jne.

Kui muuseumidel ka oleks raha ei ole neil õigust osta medaleid ja teenetemärke, isegi mitte 100 kr tk.

Wrangel kirjutas:Minuarust on ebaeetiline koguda pooleks murtud "laibaraudu", inimese vasakuid kõrvu kuivatatult (USA-s pop asi), juutide põletamisel tekkinud tuhka, jne.

Vahi kurram, kuhu patta meid nüüd pandi... oleks seda teadnud, poleks autasusid koguma hakanudki.

Ja ägestuda pole mõtet. Niipalju, kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid arvamusi. Ka selliseid natuke segaseid...



Aga nõustun, et lahinguväljadelt välja kaevatud ja hukkunute juurest leitud autasude ( või ka varustuse ) kogumine ja endale jätmine on taunitav tegevus.

tossom kirjutas:Aga nõustun, et lahinguväljadelt välja kaevatud ja hukkunute juurest leitud autasude ( või ka varustuse ) kogumine ja endale jätmine on taunitav tegevus.

Sellega olen samuti nõus.
Vabandan hr Wrangel ees nime valesti kirjutamise pärast, aga muus osas oled küll veidi

Vabandust alateema looja ees teema risustamise pärast, palju kisa suht mõttetu teema ümber

Kas Nugiseks on "rüütliristi omanik" või "kandja"?

Wrangel kirjutas:Kas Nugiseks on "rüütliristi omanik" või "kandja"?

Vaadake palun http://www.postimees.ee/180107/esileht/ ... 239789.php

Seal kirjutatakse nõnda:

Teil kui Rüütliristi kandjal oleks võinud vangis üsna kehvasti minna?

Ma olen ilmselt õnnesärgis sündinud, mul on elus nii palju vedanud. See tšehh, kes mu kinni võttis, oli vist purjus. Kiskus mul Rüütliristi kaelast ja viskas pori sisse – ta ei teadnudki, mis asi see on! Oleks teadnud, oleks mulle kohe üheksa grammi pannud – põmm!

Kas Saksamaa andis teile nüüd uue Rüütliristi kadunud risti asemele?

Rüütliristi kohta käib selline kord, et kui kellelgi on rist kadunud, siis teine Rüütliristi kandja võib talle enda oma surres pärandada. Eks kuidagi läks see jutt Saksamaal laiali, et mult võeti rist Tšehhi põrgus ära. Ja siis üks sakslane, kes põdes vähki, tegi testamendi, et tema Rüütlirist tuleb viia Eestisse ja anda mulle üle.