Elamistingimused naaberriigi armees

[alax]

Olen seda ka varem välja öelnud, kuid oma teenistuse jooksul ei näinud ma mitte ühtegi joodikust mittemidagitegevat ohvitseri või lipnikku. Mitte kordagi ei värvinud muru või teinud miskit muud mõtetut, mis seniste enamuse kirjelduste alusel just-kui vene kroonu elunormiks olnud.

Mina küll olen ühte näinud, oma esimest rühmakomandöri. Oli üks põhjajoonud kapten, kes püüdis kuidagi demblini väljavenitada.
Tollastel aegadel (1970-1972) polnud see taadikultus veel saavutanud seda, mis oli NSVL lõpuaastail. Aga õppeväeosadets tulijad rääkisid imelugusid, mis korda saadeti. Hambaherjaga trepi pesemised jne. Need väeosad, kus oli tegevust, seal oli aega lollusteks vähem. Mäletan perioodi, kui sai üle päeva vahtkonnas käidud, siis oli päris normaalne elu. Vanakestel polnud aega noortega "tegelemiseks"

Aga teemasse. Kindlasti toimuvad ka muutused Vene sõjaväe olmes. Vaikselt tõuseb elanikkonna kultuuritase ja koos sellega muutused sõjaväes.

[ruger]

Lõuna-Osseetias oleva üksusega on selge, et sinna on värsket raha sisse viidud. Üldiselt on Venemaa asunud uuendama suures mahus oma üksuste elamistingimusi. Kindlasti on prioriteetseks piirkonnaks Kaukaasia piirkond. Seda nii Tšetšeenia, kui Gruusia tõttu. Oma liitlasele L-O-le peavad nad ühteteist kinni taguma, olenemata sellest või seoses sellega, et tegu on Gruusia(Georgia) okupeeritud aladega. See pole, aga selle teema arutlusele käiv temaatika.

Kindlasti on seal ka käimas mainekujunduskampaania, sest mis sul muud teha on, kui suhteliselt suur osa noori poisse, kes peaksid teenistusse tulema, on jooksus. Ja see number ei ole Venemaa suhtes sugugi väike. Samas peab aru saama ka nende tegevusest, et sellist suurt armeed ei suuda ka suuremamahulisel vähendamisel viia kohe nn. lääne tasemele elamistingimusteni.
Siit küsimus, kas need nn. lääne tingimused ongi liiga head. Sõjavägi muutub turismilaagriks-sanatooriumiks, mida mainiti ka antud temaatikas olnud linkide kommentaarides. Sama asi, et demokraatia ja inimõigused. Nagu eelpool mainitud Eesti Kaitseväe paraadi läbiviimine -12 ja ei tohi läbi viia. Ehk siis lääne ühiskond on muutunud selliseks, kui õigused pole tagatud siis ka ei tehta midagi. Kas see on Venemaal just kõige suuremas au sees? Et küsimus tekib, mis maani annab selle õiguste värgiga minna? Meil ka siin paljud, kes peaksid ajateenistusse tulema hakkavad jonnima, et pole seda-pole toda. Et, kui hakata veidi nõudma siis kaebame peainspektorile ära või avaldame ajakirjanduses artikli. Hakkab meenutama veel varsti revolutsiooniliste madruste komiteesid, kes hakkavad ülemaid paika panema jne... Et kaugele annab minna selle demokraatiaga?

Pakasuuhha Vene armees kindlasti on veel, kuid kindlasti ei saa seda väita ise kohal käimata ainult nende piltide alusel. Joomine käib naaberriigi inimestega ikka käsikäes, kuid kindlasti väiksemas mahus, kui eelmise riigi korra ajal. Peale on kasvanud uus põlvkond. Alahinnata seda riiki ja armeed on lollus. Kindlasti on väga häid väeosasid, keskmike ning nõrgemaid. Kuhu satuksime meie oma tingimustega? Kas tingimused on liiga ära hellitanud meie ajateenijad(kaadri)? Tingimused võivad meil paremad olla, kui Venemaal, kuid kas meie üksused ka väljaõppes samal tasemel on? Kas ja kuidas mõjutab tingimuste paranemine väljaõpet? Või hakkab seda mingil hetkel allapoole viima?
Kas kõrgtehnoloogiline sõjavägi(EKV) ei ole liiga haavatav, muutudes tehnika ning mugavuse ohvriks? Vene sõjavägi liigub külmast olenemata edasi. Prikas jest prikas.
Piltide kohal tekkis küsimus nende tubade suuruse peale ca 5-6 voodit eraldi toas. Kas tegu on kaadrikaitseväelaste ruumidega või ajateenijate omadega? Kui optimaalne see on?
Kadunud on osadest kohtadest mitmekordsed narid ja ilmunud viisakad voodid. Ehk siis ruumi ülejäägid on näha. Kadunud on ruumides valitsenud kitsikus. Euronormid ka neil

[krijgsvolk]

Kamraad Hillart, palun, ära siiski nii kategooriline ole oma väidetes.
Oli neid joodikutest ohvitsere ikka küll ja polnud mingi ime aidata autosse ja koju vedada "väsinud" komandöre, alates leitnandist lõpetades polkovnikuga. Olen seda ise oma hellade kätega piisavalt teinud.
Ja medteenistuse kapten, kes kaine seisis täpselt nii kaua kuni uus piiritusepartii saabus...
Kõike oli.
Ma ei alahinda naabrimehe armeed absoluutselt ja selge, et ka nendel on sellest kirjeldamatust bardakist kõrini ja alustatud on põhjalikku korraloomist. Sellest kirjutab naabrimehe press iga päev juba.
Kuid on ka selge, et videoklippidel kujutatud tasemele viidud väeosade arv esilagu suur ei saa olla, kuna tõsine korraloomine pole veel kuigi kaua kestnud.
Tahtmise korral saavad nad oma armee uuendamisega kahtlemata hakkama ja ma arvan, et meile see nüüd küll kasulik ei ole.
Ah, jaa, meil tõepoolest muru ei värvitud nagu mõnes teises väeosas, kuid enne proverkat värviti asfalti mustaks küll... ja aeti noored puude otsa sügisesi lehti alla raputama, kui saabumas oli okrugi poliitvalitsuse ülem, kindralpolkovnik Novikov.
Ja muruplatsidel võililli ei niidetud, vaid aeti noored taskutesse õienuppe korjama, isegi sai head kümned taskutäied korjatud!
Nii, et jah, tõepoolest kõike oli ja igatmoodi oli.

[hillart]

Kamraad Hillart, palun, ära siiski nii kategooriline ole oma väidetes.

Olen ikka kategooriline, sest ma räägin ikka sellest, mida ise oma ihusilmaga näinud ja mida oma kere peal kogenud. Ja kui nii ütlesin, siis just nii seda ka nägin.
Mitte ainumastki joodikust kaadrit. Uskumatu, kuid tõsi.
Ja tõsi see oli, et mitte kellegil polnud aegagi tobedustega tegelda.
negatiivne külg asja juures oli aga, et tänu sellisele usinusele teenistuses ei saanud pea-aegu ükski ajateenija puhkustki, sest - asjad oli tarvis ära teha.

[TTA]

Kamraad Hillart, palun, ära siiski nii kategooriline ole oma väidetes.

Olen ikka kategooriline, sest ma räägin ikka sellest, mida ise oma ihusilmaga näinud ja mida oma kere peal kogenud. Ja kui nii ütlesin, siis just nii seda ka nägin.
Mitte ainumastki joodikust kaadrit. Uskumatu, kuid tõsi.
Ja tõsi see oli, et mitte kellegil polnud aegagi tobedustega tegelda.
negatiivne külg asja juures oli aga, et tänu sellisele usinusele teenistuses ei saanud pea-aegu ükski ajateenija puhkustki, sest - asjad oli tarvis ära teha.

Ehk nõustud et nõukogude armee oli suur ja lai ning leida sealt võis kõike, suur osa sellest jäi ju sinu silmaulatusest välja?

[vk1]

Kamraad Hillart, palun, ära siiski nii kategooriline ole oma väidetes.

Olen ikka kategooriline, sest ma räägin ikka sellest, mida ise oma ihusilmaga näinud ja mida oma kere peal kogenud. Ja kui nii ütlesin, siis just nii seda ka nägin.
Mitte ainumastki joodikust kaadrit. Uskumatu, kuid tõsi.
Ja tõsi see oli, et mitte kellegil polnud aegagi tobedustega tegelda.
negatiivne külg asja juures oli aga, et tänu sellisele usinusele teenistuses ei saanud pea-aegu ükski ajateenija puhkustki, sest - asjad oli tarvis ära teha.

kas ma mäletan valesti, aga kuskilt on meelde jäänud, et Hillart sa olid merejalaväelane, mitte armeelane. eliitüksused olid ja on ikka teistmoodi.

[hillart]

Ehk nõustud et nõukogude armee oli suur ja lai ning leida sealt võis kõike, suur osa sellest jäi ju sinu silmaulatusest välja?

Nii see on. Ei väidagi vastu. Ja rahvajutte ei levita. Räägin ikka vaid sellest, mida ise näinud ja käega katsunud.

kas ma mäletan valesti, aga kuskilt on meelde jäänud, et Hillart sa olid merejalaväelane, mitte armeelane. eliitüksused olid ja on ikka teistmoodi.

Samuti tõsi. Polnud selles väeliigis kah kõik mitte nii ELIIT, kui eemalt vaadatates paista võis. Või kes seda teab? Ega tõesti palju teisi näinud.

[vk1]

aga lugedes siin foorumis mälestusi, tuleb küll mulle tunne, et kõrgelt hindavad oma üksuste taset, valmisolekut, mundriau siin 2 merejalaväelast ja 2(?) õhudessantväelast. muude meeste mälestused on .....värvikamad

[kalleb]

aga proovige Venemaal viibides käia ära mõnes väeosas ,no täiesti suvalises siis veendute ise

(ega ma ei ütleks et nöiteks meie raketidivisjonil elanustingimused oleks kehvad olnud , maas oli tammeparkett -1 korruselised voodid , lõpupoole oli sööklas isegi kandikutega iseteenendussüsteem , see parjaadok oli ainult väline)

vaatame kas 7 osakonna mehed viivad teid käeraudades miilitsasse spioneerimise päras

vanasti olid kõik väeosad suletud ala ja eraisikud seal liikuda ei tohtinud (peale mõne eraisikust katsegari ja muu töötaja)

muidugi sõltus täiesti väeosa salastatuse astmest

muidugi väikese boonuse eest saab kindlasti seda ka teha kui kõrgeid ülemusi majas pole

ma arvan et 20 aastaga on muutunud ainult see et sirpi ja vasarat nii rohkelt ei eksponeerita

[Wrangel]

aga lugedes siin foorumis mälestusi, tuleb küll mulle tunne, et kõrgelt hindavad oma üksuste taset, valmisolekut, mundriau siin 2 merejalaväelast ja 2(?) õhudessantväelast. muude meeste mälestused on .....värvikamad

Ma olin teenistusaja jooksul kokku viies väeosas ja nende juurest komandeeritud veel nelja juurde. Näha sai ikka igasugust asja seinast-seina. Vahe oli "aega teenivate" väeosade ja lahingväeosade vahel ikka väga suur. Isegi samas sööklas olid sõduritel erinevad võiportsud.

Üks kentsakas seiklus oli kui hommikul läks sööklasse 30 alapolkovnikust koosnev kolmene kolonn ning neile rivitult (paarikaupa) vastu lonkivad sõdurid ei mõelnud hetkekski isegi sellest, et peaks oma vestluse katkestama. Tegu oli meditsiiniala reserviga.

Ma olin komandeeritud õppekeskuse staabiroodu juurde. Mul polnud juriidiliselt õigust olla seal korrapidaja. Kuna seersante oli vähe siis ma vahest ikka olin sellel kohal, ma tihti niikuinii ei teinud päevade viisi mitte midagi. Ükskord siis õppuste ajal (VDV 2 polku vs soomusbrigaad + 2 jalaväepolku) olin korrapidaja. Kasarmu oli sisuliselt tühi, ööbis vaid 3 ..5 meest. Samasse kasarmusse (küll eri ruumi aga sama korrapidaja alluvusse) majutati nagu alati ka õppustele tulnud "meie" ohvitserid. Meie kindralil (sõjaväeringkonna ülem) oli 8 asetäitjat, nelja ma neist tundsin. Istume siis taktikaülemaga (polkovnik) ja mängime malet. Mul kaelus lahti ja üldse selline vaba olek. Tuleb kõne, et sõitku ma kiiresti linna (minu üksus oli 45 km eemal). Küsisin, et milles asi? Vastati, et minu teeneid vajatakse õppuste korraldamisel. Õppused pidid olema salajased aga mina ju teadsin (erinevalt minu pataljoni ülemast), kus ja millal need toimuvad. Sain siis teada, et tegelikult on mind vaja just seal õppekeskuses ja sellesama taktikaülema alluvuses. Seadsin riided korda ja läksin siis sirge sammuga polkovniku juurde ja raporteerisin enda saabumisest. Ta oli kergelt öeldes imestunud. Tal ei olnud õrna aimugi, et isik keda ta vajas ja kelle kohta ta linna käsu saatis, on seesama, kes temaga malet mängib. Pika käsuliini läbinud korraldus täideti vähem kui poole tunni jooksul, täieliku saladuse vajaduses ja kauguselt 45 km.

[krijgsvolk]

Selle Nõukogude Armee korralageduse/mittekorralageduse määrajate hulka kuulub peale väeliigi ja konkreetsete väeosade olukorrale lisaks veel kaks faktorit:
1) kas väeosa oli kadreeritud, st rahuaja koosseis ca 10-12% ettenähtust - tegeles põhiliselt karauulis ja narjaadis käimise ja tehnika hooldamisega (mäletan kuidas istusin uue h/b-ga otse tavotihunniku sisse! ehhee...) või oli tegemist täiskoosseisuga lahingväeosaga (Nojah,ka siin olid võimalikud variandid!).
2) millal konkreetne kamraad kusagil teenis- siin tundub juttu olevat laias laastus ajavahemikust 1970- 1990, lisaks nooremate meeste isade-onude teenistused. tundub, et 70-l oli korda rohkem ja enne impeeriumi lõppu bardakk suurem.
See minu isiklik subjektiivne mulje.
Pagan, veel olid olemas ju raudteeväed ja ehitusväed... Huvitav , kas need ka praegu eksisteerivad?
Ah, jaa raudteeväed ehitasid ju minu mäletamist mööda Abhaasias raudteed, nii, et olemas need.
Olen näind üht stroibati ja seal oli bardakk täiesti olemas.
Lihtsalt üks näide: ühes neist väeosadest olid köögi okupeerinud aserid, kes neid mäletab, see kujutab ette. Aasta oli 1985-86.
Minu silma all sõimati kööki asja uurima tulnud leitnandill nägu roppude sõnadega täis ja prapporile ( meie mõistes siis lipnik) virutati šerpakiga (suur kulp suure paja jaoks!) üle küüru ja aeti sõimuga köögist välja, kuna segas vanade lihapraadimist...
Noh territooriumist ja seal ringi uisutavast publikust ei räägigi... Leningradi lähistel kahe aasta mehena teeninudkursavennast leitnant ( ca 190cm pikk, tugev mees, praegu advokaat) näitas oma, pedagoogilise protsessi läbiviimisel ärataotud sõrmenukke: temal roodus peamiselt mustad, kellest ca 1/3 ilmselge vaimse arengupeetusega ja 1/2 omasid kriminaalkorras karistatust.
Nii, et jah: seinast seina oli igasugune värk selles hiigelriigis ja tema eri nurkades.

[von manstein]

ma arvan et 20 aastaga on muutunud ainult see et sirpi ja vasarat nii rohkelt ei eksponeerita

Sai ükspäev huvi pärast guugeldatud.

Nagu satelliidipilt näitab, on PVO komandopunkt, kus kunagi teenitud sai, kenasti alles.
Kasarmu on alles. Välipeldik on alles. Ja Lenini postament kasarmu ukse ees ka alles.

Muutunud on nii palju, et KPP värava taha on parkimisplats rajatud, sõiduautosid täis.
Veerand sajandit tagasi vedas ohvesid kongiga sahhaar.

Aeg on ikkagi edasi läinud.

[vanahalb]

Nujah, 80-ndatel oli pühapäeviti "Teenin Nõukogude Liitu" nimeline saade ja seal näidatul polnud vigagi. Vaatasin isegi ja mõtlesin lausa sõjakooli peale. Aga armeese minnes küll ühtegi tuttavat pilti silme ette ei tulnud.
Katkematus joobes prapporit (lipnik) olen näinud ja ta kätt surunud. Kuidas vanemleitnant kirsadega loopides toast minema aeti - ka olen näinud. Selleltsamalt vanemleitnantilt varastati väeosa korrapidajaks olemise ajal portupee (vööd koos üle õla käiva rihmaga mõtlen) ära kui vana päeval magas. Sellest tegi üks vene mees omale demblirakmed. (kabuur oli targu padja alla peidetud)
Sellised aserid nagu kamraad krijgsvolk kirjeldab läksid samal kevadel demblisse kui meie tulime ja mina neid ei näinud. Aga kirjelduste järgi visati zampoliiti (major) kolmanda korruse aknast taburetiga. Kes viskas, ei saadudki teada. Harjavarrega kinnikiilutud toauksed, kust ohvitserid sisse ei pääsenud, polevat ka haruldus olnud.

[kalleb]

küll need aserid teadsid kes -taburetku na golovu uronil

eks igal rahvusel olid oma maffiad kui suurem ports kogunes-selle vastu võideldi nii et pandi sama rahvuse esindajaid erinevatesse väeosadesse ,seal erinevatesse patareidesse ,erinevatesse vzvoodidesse et sa unustaks oma emakeele ja muutuks selle massi lahutamatuks osaks mida kutsuti Sovetskaja Armija

olen näinud ka eestlasi ühes väeosas Tsernjahhovskis 85% tervest koosseisust aga see oli mingi eriti kadreeritud värk- nimekirjas oli 930 matsi aga tegelikult oli olemas 9 eestlast, 1 tsurka, 1 venelane ja 1 hoholl

ohvitseridest 1 alampolkovnik,1 major,1 vanemleitnant ja 1 prappor

autopark oli neil 300 masinat pargis NZ peal

Siinkohas tervitan neid eesti poisse kes antud kohas 1989 aasta kevadel teenisid (olin seal komandeeringus paar nädalat)

[polzunov]

Jah,eks neid inimesi ja teenistuskohti oli seinast-seina.Maa ja armee olid ju tohutud.Samas oli tavaliselt soldat oma elu-olu ja teenistusega nii höivatud,et silmaring kippus suht ahtaks jääma.
Näiteks kohtasin meest,kes oli teeninud Plessetskis.Tal ei olnud udust aimugi,et seal läheduses oli kosmodroom-nii piiratud oli suhtlusring ja info lähikonna kohta.