www.militaar.net

Kapten Trumm kirjutas:

Meil käivad loenguid asümmeetrilisest sõjast pidamas inimesed, kes on õppinud Saksamaal - ja Saksa kogemus tollel ajal oli mis?

Ma ei tea, kus see "meil" on, kuid tõenäoliselt on keelebarjäär tekitanud paraja segaduse...

Partisanide vastane võitlus peamiselt Valgevenes-Ukrainas.

Enne kui sellist rumalust kirjutada, vaata vikipeedust järgi - kus ja kui pikalt II MS kestis...

Meil on ju first-hand kogemus olemas, kuidas mingid kirjaoskuseta tondid suurarmeed juba aastaid ahistavad - ja me ei kasuta sellest mitte midagi!

Seni kui Sa isiklikult pole täielikku missile minevate poiste koolitust läbinud, soovitan sellel teemal mitte lahmida.

Meie õppekirjanduseks piisaks esialgu ka Alfred Käärmanni "Metsavenna käsiraamat"…

Seda kirjutades andsid Sa väga halba eeskuju paljudele noortele... Loodame, et nad satuvad asjalike juhtide käe alla...
Selle raamatukesega võib tõepoolest 44-aasta järgset Eestit mängida, mitte metsavendi. Ja SEE ON VÄGA VALE...
Ikka ja jälle leidub tarku, kes tahavad eelmist jama korrata - valmistuvad selleks...

Üks tark mees on kunagi ammu kirjutanud raamatu "Why Don´t We Learn from History?" Raamat ise vana ja unustatud, kuid soovitan ennast ideega kurssi viia.

Setu kirjutas:

Küsimus on pigem selles, kuidas selle teabeni siinsamas kodus jõuda.

Ehk liigute valedes ringkondades?

Kapten Trumm kirjutas:

Selliseks sõjaks valmistumise organisatoorsest poolest on kirjutanud muide endine metsavend Käärmann…

Kas Käärmann oli metsavend? Enesevarjaja? Üksik sõdalane?

Kahjuks olen unustanud tema edukaima operatsiooni võõrvägede vastu... Ehk tuletab keegi hea inimene mulle seda meelde? Ja milline oli kaotuste suhe? Ja mõju vastase poolt kasutatud taktikale?

Enne kui keegi võtab nendele küsimustele vastata, võiks pisut kirjandust uurida ja mitte teistele kärbseid pähe ajada. Kui kaua valet rääkida - hakkate ise ka uskuma.

terv
o

Tegelikult aga, kui nüüd teemasse kirjutada, siis vastavalt uuringutele on kolmest balti riigist just Eesti see kõige aktsepteeritavam meie äraarvamatu ja sageli mitte just sõbraliku idanaabri juures. Seda muidugi niivõrd-kuivõrd. S.t., et EV kaitsevõime üle võetakse vaevaks vähemalt naljagi heita ja siin-seal artiklites seda teemaks võtta. Läti-Leedu aga pole selles kontekstis viimastel aastatel seal üldse jutuks tulnud.
Ning just KL on see EV kaitsevõime komponent, mis nagu kõige enam aktsepti põhjustab. See ongi meie võimaliku vastase juures juba omandanud sellise "vääramatu jõu" kuulsuse. Paljuski seda muidugu pigem kuulduste, oletuste ja teadmatuse baasil, mis KL-tu ümbritseb. Just nimelt see ettearvamatus on see, mis vastast hirmutab. Samas on see KL ettearvamatus aga hirmutav ka meile enestele, sest näiteks iial ei või teada, et kui suur üksus näiteks häire korral kokku tuleb ning missuguse jõuga saab,ütleme 3 tunni pärast, arvestada.

Kui juba tõest rääkida, siis Kunnas ajab ikka möla kah!

Kaitseliidu sõjaaja üksused on vaja varustada Ottawa konventsioonile vastavate juhitavate isiku- ja veokivastasete miinidega (konventsioon puudutab juhitamatute isikuvastaste miinide keelamist, Eesti on sellega ühinenud). Sisside poolt Iraagis kasutatavad juhitavad veokivastased suundmiinid on osutunud väga tõhusaks võitlusvahendiks.

Esiteks kasutasid sissid Iraagis oma toodangut, mitte isiku- ja veokivastaseid miine. Teiseks ei olnud need efektiivsed. Kui mitu pauku tuli teha, et üldse mingit kahju vastasele saaks? Kui palju valmis tehtud IED-sid ei teinud üldse pauku? Kui palju ei suudetud keerulise ehituse pärast maasse panna? Kui palju AIF-e lendas ise sellega õhku. Meil relvastuses olevad kaitselaengud on hoopis teine teema.

Samuti on vaja kaitseliidu sõjaaja üksused järk-järgult varustada kevlarsoomustatud veoautodega, mis on Iraagi ja Afganistani sõjas päästnud tänaseks ilmselt juba kümnete Eesti sõdurite elu ja tervise. Eesti riik ei tohiks hinnata reservväelase või kaitseliitlase elu odavamaks kaadrikaitseväelase omast. Sõjakogemustest ongi tegelikku kasu vaid niivõrd, kuivõrd neid suudetakse praktikas rakendada

- järjekordne pooltõde. Need veoautod oleksid meil tõesti efektiivsed, kui Eestis tegutsev vastane oleks samal tasemel AIF-ga. Kildfugasside ja 7.62 vastu ehk ongi hea aga mitte 12.7 ja edasi. Meie VA suurtükivägi ei mata mürske maa sisse vaid ...

Ühesõnaga jama. Maksame ränka pappi kevlarautode peale ja tegelikult ei kaitse midagi. Mis moodi see KL liikme elu hindamine on? Andkem neile pigem AK47 ja rootsi rohelised vormid aga Javelinid või Spiked ... või korralikud kaitselaengud.
Samas - no mis mina tean, mees käis sõjas ja nägi kuidas tegelikult oli

minu arust kaitseliidu võiks vääramatult demilitariseerida - s.t. relvad ära võtta, aga jätta neile alles 4X4 sõidukid millega saaks offroadi sõita, siis ka lubada põhimõtteliselt röövpüüki (mina kohe astun sisse) ning ma arvan et võiks teha soodustused kui liikmeks astuvad naised kuni 30a.

samas ma leian et mõni kiirabi Unimog võiks olla ümberehitatud saunaautoks.

Ühe sõnaga ikka teha KL tõesti normaalseks organisatsiooniks.

Kaitseliit kui vääramatu jõud? Niipalju kui mul on õnnestunud näha, on pataljonid ja üldiselt ka kompaniid üle KL (hetke)võimete. Eks ta jah hakkab pihta sealt väljaõppes osalemisest, st. liiga vähe rahvast osaleb liiga vähe aega väljaõppes. Isikliku kogemuse põhjal ütlen, et miski 2/3 neist pidevalt osalejaist on ühed ja samad näod, ülejäänud 1/3 on siis need "erinevad näod", st. erinevad mehed, kes kah vahel õppustel käivad. No mis pataljonidest ja kompaniidest me niimoodi unistame, kui kohale tuleb heal juhul pool (aga tihti veelgi vähem) vajalikust isikkoosseisust. Ma ei pea ennas pädevaks suurte üksuste tegevuse teemadel sõna võtma, kuid julgen siiski oletada, et kompanii oleks see miinimum, millega konventsionaalses sõjategevuses miskit asjalikku peale oleks hakata. Vbla seetõttu ka seni on pingutatud nende lahingkompaniide ja maakaitsepataljonide suunas, igatahes tundub et suurema eduta. Korralikult toimivad rühmad on aga täiesti reaalne saavutada. Mida on tänapäeva sõjas võimalik teha rühmaga? Ma arvan, et siinkohal olekski paslik vaadata seda "kpt Toomse doktriini": sisekaitse- ja julgestusüksused, võitlusgrupid. Kui lugeda värsket Riigikaitse Strateegiat, siis on KL üksused territoriaalüksused, st. tegutsevad oma kindlal alal, järgides Eesti haldusstruktuuri. Jagame need parema väljaõppega tegusamad mehed ära võitlusgruppidesse a´la igas vallas 1, suuremates valdades - linnades 2-3 pluss julgestusüksused ja ega eriti kedagi üle ei jäägi. Ma arvan, et kõrgemal tasemel oleks vaja kehtestada realistlikud eesmärgid ja siis nende suunas tegutseda. Kui ikka KL peamise ülesandena nähakse lisaks kaitsetahte suurendamisele osalemist sõjalises kaitsetegevuses, sh. sissitegevuses, siis selles suunas võikski ju tegutseda. Sissipataljon ja sissikompanii kõlab ehk pisut ulmeliselt Eesti oludes, aga sissirühm/ võitlusgrupp ja objektikaitserühm on täitsa saavutatav. Kui sellised eesmärgid on konkreetselt paika pandud, siis on võimalik juba ka konkreetsemalt edasi tegutseda, lähtudes eelmainitud territoriaalsusest. On võimalik "kinnitada" konkreetsele rühmale konkreetne piirkond/ objektid, rühmad saavad hakata tutvuma oma tegevuspiirkonnaga, tegema plaane jne. Vastavalt plaanidele komplekteeritakse malevasse valmis näiteks plastmasskastid (peidikud) vajaliku varustusega, mis olukorra hapuks minnes laiali veetakse ja eelplaneeritud kohta maasse kaevatakse/ muul moel peidetakse. Ega ilma ettevalmistusteta tõepoolest sissisõda kaua ei pea, siin pole midagi arutada. Kui KL oleks selliselt korralikult ette valmistatud ja meestel relvad- varustus kodus, siis võiks ehk rääkida KL-st kui mingist reaalsest jõust, mis kedagi ka heidutab. Aga see on lihtsalt minu arvamus.

denis23 kirjutas:minu arust kaitseliidu võiks vääramatult demilitariseerida - s.t. relvad ära võtta, aga jätta neile alles 4X4 sõidukid millega saaks offroadi sõita, siis ka lubada põhimõtteliselt röövpüüki (mina kohe astun sisse) ning ma arvan et võiks teha soodustused kui liikmeks astuvad naised kuni 30a.

samas ma leian et mõni kiirabi Unimog võiks olla ümberehitatud saunaautoks.

Ühe sõnaga ikka teha KL tõesti normaalseks organisatsiooniks.

See oli küll nagu lask enda pihta? Kas ajateenijad käituvad tehnika ja relvadega korralikumalt viimati? Olen hiljuti alles käinud, MA TEAN!

hillart kirjutas:Tegelikult aga, kui nüüd teemasse kirjutada, siis vastavalt uuringutele on kolmest balti riigist just Eesti see kõige aktsepteeritavam meie äraarvamatu ja sageli mitte just sõbraliku idanaabri juures. Seda muidugi niivõrd-kuivõrd.

OK, ma üritaks siis asja veits suunata soovitud rööbastele.

Sõjaline heidutus on ka väljendatav võimena tekitada vastasele teatud arv kaotusi. Jah, sellel on ka muid väljendusi, aga see oleks üks võimalus. Näiteks üks tuumapomm oleks suurema heidutusega kui kõik meie relvad kokku.

Edasi on küsimus, kumma variandi puhul suudab KL tekitada vastasele rohkem kaotusi, kas

1. tegutsedes regulaararmee stiilis ja regulaararamee juhtimisega, st pataljonide, kompaniide jms kaupa, st pakkudes VF motolaskurvägedele konventsionaalset lahingut - viivitust, kaitset, rünnakut

2. tegutsedes paramilitantide stiilis, väikeste hajunud gruppidena, kasutades rohkem "pika käe" relvi (nt distantsilt õhitav lõhkeaine), sabotaaz jne

Mina isiklikult arvan, et variandi 2 tulemused annavad variandi 1 tulemustele pika puuga. Kohe suurusjärguga.

Kui 50 kg kaaluv vaevalt kindaid tõsta jõudev poksija ronib Tysoniga samasse ringi, siis ta lüüakse auti nii kiiresti, et Tyson ei saa selga higiseks. Soesilm nimetas mind mölisevaks teoreetikuks, aga meie suured praktikud just seda viimased 10 aastat on üritanud teha, tehes tarka nägu ja kahtluse korral viidates oma kuldtärnidele.

Ma arvan, et siinkohal olekski paslik vaadata seda "kpt Toomse doktriini": sisekaitse- ja julgestusüksused, võitlusgrupid. Kui lugeda värsket Riigikaitse Strateegiat, siis on KL üksused territoriaalüksused, st. tegutsevad oma kindlal alal, järgides Eesti haldusstruktuuri. Jagame need parema väljaõppega tegusamad mehed ära võitlusgruppidesse a´la igas vallas 1, suuremates valdades - linnades 2-3 pluss julgestusüksused ja ega eriti kedagi üle ei jäägi. Ma arvan, et kõrgemal tasemel oleks vaja kehtestada realistlikud eesmärgid ja siis nende suunas tegutseda. Kui ikka KL peamise ülesandena nähakse lisaks kaitsetahte suurendamisele osalemist sõjalises kaitsetegevuses, sh. sissitegevuses, siis selles suunas võikski ju tegutseda. Sissipataljon ja sissikompanii kõlab ehk pisut ulmeliselt Eesti oludes, aga sissirühm/ võitlusgrupp ja objektikaitserühm on täitsa saavutatav

Just. Kribasin ka korra VG teema all, et minuarust peakski KL koosnema
1. võitlusgruppidest
2. tagalavalve/sisekaitse üksustest.

Regulaararmee pataljonid ja kompaniid võiks unustada kui kasutu ja viletsa input/output suhtega fantaasia.

soesilm kirjutas:Kui juba tõest rääkida, siis Kunnas ajab ikka möla kah!
Esiteks kasutasid sissid Iraagis oma toodangut, mitte isiku- ja veokivastaseid miine. Teiseks ei olnud need efektiivsed. Kui mitu pauku tuli teha, et üldse mingit kahju vastasele saaks? Kui palju valmis tehtud IED-sid ei teinud üldse pauku? Kui palju ei suudetud keerulise ehituse pärast maasse panna? Kui palju AIF-e lendas ise sellega õhku. Meil relvastuses olevad kaitselaengud on hoopis teine teema.:

Iraagis kasutatakse juba vähemalt 5 aastat tööstustlikult (ilmselt Iraanis) valmistatud kaitselaenguid ja kumulatiive. Üks pauk ja 17 laipa.
http://www.telegraph.co.uk/news/worldne ... roops.html
Uudis pärineb 2006. aaastast!!!

järjekordne pooltõde. Need veoautod oleksid meil tõesti efektiivsed, kui Eestis tegutsev vastane oleks samal tasemel AIF-ga.

Kunnas mõtleb nagu tüüpiline regulaararmee mõtteviisiga ohvitser. Selles mõttes olen sinuga sama meelt, et soomustatud veoautod ei ole KL "vääramatuse" osas mingi teema. Kuid edasi lähevad arvamused lahku.

Kildfugasside ja 7.62 vastu ehk ongi hea aga mitte 12.7 ja edasi. Meie VA suurtükivägi ei mata mürske maa sisse vaid ...

Nüüd sa lähed ise samadele (minuarust valedele) rööbastele, mis Kunnas ehk vaatled probleemi konventsionaalse lahingu võtmes. Vastane tulistab 122 ja 152 mm mürskudega ikka pataljonide ja kompaniide paiknemisalasid, mitte mingeid jaosuurusi gruppe kuskil metsas. Pluss-miinus 500 meetrit kukkuvate mürskudega polegi võimalik nii väikseid märke tabada. Kui aga on kontakt mingi 150 meetri kaugusel, siis ka ei saa neid mürske kasutada.

Viskame selle eelduse, et toimub konventsionaalne lahing, üldse kõrvale. Tulekontakte ei toimugi, vastane tuleb paugud käivad, vastane tammub tund aega kohapeal, korjab laipu ja vrakke kokku ja keegi ei tea, kes tegi. KL-lane tulistab ainult enesekaitseks, muidu käsirelvade lahingut välditakse, ainult "pika käe" relvad.

Ma arvan, et ühe soomustatud Unimogi maksumuse eest saaks samas kaalus rootsi külgmiine või lõhkeainet. Kui sul ikka iga põõsas plahvatab, siis ega ikka täies pikkuses rünnakule jookse. Kui neist ka 10% toimub, kannab vastane suuremaid kaotusi kui Gruusia sõjas.

Andkem neile pigem AK47 ja rootsi rohelised vormid aga Javelinid või Spiked ... või korralikud kaitselaengud.

Juba läheb!

Samas - no mis mina tean, mees käis sõjas ja nägi kuidas tegelikult oli

Tegelikult kiputakse Kunnase puhul last koos pesuveega üle parda viskama. Tema Iraagi-raamatus on kahjuks tõde rohkem kui sellist kahtlast värki.

Iraagis kasutatakse juba vähemalt 5 aastat tööstustlikult (ilmselt Iraanis) valmistatud kaitselaenguid ja kumulatiive.

Oli kord Afganistanis patrull kus teede puhastamise käigus tuli välja üks ilus suur meetripikune surveplaat kus oli suurelt peale kirjutatud "Made in Iran". Seda muidugi araabia kirjas. Hiljem leiti ühe suure linna lähedalt mitutuhat konveierliinil toodetud IED komponenti koos mitmesaja kilo lõhkeainega mis nii kvaliteedi kui ka kvantiteedi pooles oli ilmselt ühes kohas kokku segatud mingite krattide poolt. Ja kui nad surnud ei ole siis elavad nad veel tänagi.

http://www.wired.com/dangerroom/2009/11 ... -material/

Mul tekib tahtmatu küsimus, millised oleks koalitsiooni kaotused, kui A-stanis või Iraagis oleks olnud tegemist aastaid süstemaatiliselt ettevalmistatud sissisõjaga, mis oleks samamoodi rahastatud nagu meie riigikaitse ning millel oleks võimalik osta kaasaegset relvastust, mida taliibid kuskilt kätte ei saa.

Pole näiteks teateid, et taliibid oleks kuskilt manpadsidele käpa peale saanud. Palju Chinhookis mehi korraga sees istub ja mis nende juhtub, kui see mägedes Stingeri mootorisse saab? Samuti ei ole taliibidel tänapäevaseid TT relvi, öövaatlusseameid, korralikku sidet ja mis kõige tähtsam - tänapäevast väljaõpet.

Ma vaatasin CNN-st ühte filmi, mis oli vändatud ühe reporteri poolt, kes käis taliibide salgaga kaasas, sh ka mõnes varitsuses. Vanad andsid mingi 2 km kauguselt huupi tuld ja pärast kelkisid üksteise ees "uskmatud uppusid oma verre". Tegelikkuses jänkide patrull ei märganudki, et neid üldse tulistati. KL mehed küll nii amatöörlikult ei tegutse. See patrull oleks ilmselt kanderaamides ja lukuga mustades kottides ära viidud.

Ehk, kui me sooviks teha "talibani", oleks meile kättesaadav
-lõhkeained, miinid - ainult Ottawa piiranguga, muidu osta palju jaksad
-tänapäevane väljaõpe
-kaasaskantavad ÕT relvad (manpadsid)
-kaasaskantavad moodsad TT relvad, sh juhitavad ka suure lennukaugusega (Spike ER).
-korralikud vaatlus- ja sideseadmed, sh ka raskesti jälgitavad sidelahendused

Ma arvan, et kui Taliban oleks asjaks aastaid valmistunud ning omaks kõike seda, mis meie saaks osta, võib vist koalitsiooni kaotustusele ühe nulli otsa panna.

Pole näiteks teateid, et taliibid oleks kuskilt manpadsidele käpa peale saanud. Palju Chinhookis mehi korraga sees istub ja mis nende juhtub, kui see mägedes Stingeri mootorisse saab? Samuti ei ole taliibidel tänapäevaseid TT relvi, öövaatlusseameid, korralikku sidet ja mis kõige tähtsam - tänapäevast väljaõpet.

Manpadside kohta ei tea aga vähemalt ühte Igla taolist raketikest on küll kasutatud. Tõsi, tol konkreetsel juhtumil lasid nad liiga kõrget sihtmärki.

Üldiselt Talibaniga võrreldes on siiski kaks erinevust mis kohe silma torkavad:a)tagala ja b)vastane

a) Ehk siis esimesele (nagu Hillart juba mainis) on tegelikult määrav tähtsus sisside toetamisel. Afgaani agraarühiskonnas, kus rohelisi tsoone katab ühtlane asustus on neil suhteliselt lihtne ennast sisse seada, kuna kohalikel selles sõnaõigust ei ole. Kes vastu hakkab või ISAFile infot jagab need lõigatakse ära- nagu minu ajal kui mitu peret veeti matustele.
Eestis on maaelu palju kehvemal tasemel (mõtlen just võrreldes linna/suuremate asualte ja maa elanike suhtarvu) ja põllumajandus on rohkem või vähem suurtalude valdusesse koondunud.

b) Vastase puhul tuleb ka arvestada, et erinevalt ISAF-st, kellele on seatud ranged ROE reeglid tsiviilkaotuste minimaliseerimiseks, on Vene föderatsiooni käitumine nii Tšetšeenias kui ka omaaegses afgaanis olnud üsna ühemõtteliselt terroritaktika põhine. Ehk siis kui mingis piirkonnas oli märke vastupanust ei olnud välistatud tervete asulate maatasa tegemine nii sisside kui ka tsiviilidega. Muidugi võib vaielda, et selline tegutsemine aitab ka vastupanu toetust kasvatada kuid teistpidi kindlasti hirmutab see ka paljusid. Moraali viib selle alla nii või teisiti

Seega järeldus: sissitegevus Eestis oleks parim konventsiaalse sõja raames. Ehk siis sõjategevuse kaoses vastase tagalat häiriv tegevus mobiliseeritud KV toetamiseks, seda pealmiselt miinide paigaldamisega ja luureinfo edastamisega. Kontakti astumine oleks vaid ainult hästi ette valmistades (varitsused koos kiire eemaldumise/hajumisega ja sedagi hästi ettevalmistatud positsioonidelt- kas siis neid mineerides, maskeerides või siis raskesti ligipääsetaval maastik- nt eelmainitud raied) või siis hädavajalik enesekaitse. Kuna korralikult ettevalmistades kestab sõjategevus arvatavasti maksimaalselt 2-3 kuud on see ka piisav aeg, et elatuda rahuaajal ettevalmistatud peidikutest/tagavaradest, seda nii toidu kui ka moona/varustuse osas. Puhtalt sissisõjale üle minnes ei oleks see aus oma elanikkonna suhtes ja kokkuvõttes juuritaks ikkagi välja nagu omaaegsed metsavennad.

Edasi on küsimus, kumma variandi puhul suudab KL tekitada vastasele rohkem kaotusi, kas

1. tegutsedes regulaararmee stiilis ja regulaararamee juhtimisega, st pataljonide, kompaniide jms kaupa, st pakkudes VF motolaskurvägedele konventsionaalset lahingut - viivitust, kaitset, rünnakut

2. tegutsedes paramilitantide stiilis, väikeste hajunud gruppidena, kasutades rohkem "pika käe" relvi (nt distantsilt õhitav lõhkeaine), sabotaaz jne

Tegelikult just see 2. variandi vaid oletatav (tõenäolise vastase poolt) võimekus ongi see, mis meie võimalikus vastases respekti ja tähelepanu pälvinud on.

Ma arvan, et kui Taliban oleks asjaks aastaid valmistunud ning omaks kõike seda, mis meie saaks osta, võib vist koalitsiooni kaotustusele ühe nulli otsa panna.

Paraku, juba aastaid seda nägelemist jälgides, arvan ma, et ega seda nii väga lõpetada ei tahetagi. Ei ühelt, ega teiselt poolt. Jääb mulje, et mõlemad pooled jälgivad vägagi tähelepanelikult, et teisele ülearu liiga ei tehtaks ning vastasele kusagil lausa surmahoopi ei antakse. Kui parasjagu tundub, et, noh, kohe-kohe tehakse siin või seal 1:0 ära, siis ... lõpeb kõik, nagu alati. Ja seda mitte seepärast, et töötegijate (võitlejad) seisukohalt selle lõpplahenduse poole ei püüeldaks, vaid et selletaolisest lahendusvariandist hoopis kõrgemal tasemel hoiduda püütakse - peatatakse operatsioone, ei anta otsustaval momendil hädavajalikku toetust jne.
Puhtpragmaatiliselt mõeldes oleks ju tunduvalt resultatiivsem ühekordne suurem ja sihipärasem investeering (jõupingutus), kui aastaid kestev tilgutamine ja tule tuha all hõõgvel hoidmine.

Aga teemasse. Järjepidevalt ja pikaajaliselt toimivat TAGALAT ei ole võimalik eelnevalt ette valmistada, kui seda ei toeta riigi üldine infra (tsiviilmajandus jne.) ja ühiskonna struktuur (elanikkonna elukoht, töövaldkond jne.). TAGALA-t ei saa mõista nii primitiivselt (mida aga kahjuks selliselt sageli tehakse - ka siinses foorumis), et see vaid mingi toidu, laskemoona j.t. varude hoiukohtade võrk on. Otsustavaks faktoriks igasuguses sõjategevuses (ja sissitegevuses veel enam) on inimfaktor, mille korrashoidu ei kompenseeri kuitahes tihe olemasolev erinevate varude võrk. Aga see juba pole ainult EKV või EKL kompetents. Ja nii ongi!

Ja veel miskit.

Üldiselt Talibaniga võrreldes on siiski kaks erinevust mis kohe silma torkavad:a)tagala ja b)vastane

Jumalast õige. Vastane Afg-s on oma olemuselt ikka hoopis-hoopis teine, kui see oleks sissitegevuses Eesti territooriumil.
Näiteks Afg-s ei kõhkle taliibid hetkegi tagasi oma tsiviilelanikkonda ohvriks tõukamast, kui see mingil tingimusel omale kasulik on. Tõenäoliselt on põhjuseks ka asjaolu, et nende võitlusgruppide n.ö. selgroo moodustavad mitte kohalikud, vaid piiri taga väljaõppe saanud võitlejad. Kohalike osalus on vaid sedavõrd esindatud, kuivõrd neid "kahurilihaks" kasutatakse, kuivõrd nad mingigi sissetuleku tagamiseks (aga perekonnad toitu ju vajavad) või siis pere ellujäämise huvides on sunnitud taliibide poolel relva kätte võtma. Ka kasutatakse väga edukalt ära tõsiasja, et Afg-s väga mitmerahvuseline hõimu- ja usuvooludeks killunenud elanikkond on. Näiteks vaenutseva naaberhõimu (aga naabriga on ju alati igasugu sulelisi kitkuda) territooriumile minnes pannakse igasuguse südametunnistuse piinata IED-sid, millistega kohalikke kiirendatud korras Allahhiga kohtumiseks ette valmistatakse.
Üks selline omast kogemusest tuletatud näide, missugune minu õhtumaisele mõtlemisele vägagi mõistetamatu oli. Aga see selleks. Sündmus oli järgmine:
ISAF-i poolt oli põhjalikult ja pikaajaliselt valmistatud ette operatsioon hüdroturbiinide punktist A transpordi turvamiseks punkti B. Asi algas küllaltki edukalt. Maa-ala transpordimaršruudil ohutustati ja turbiin liikus.
Liikus, kuni taliibid õhkisid 6-7 IED-ga tsiviilkolonni operatsioonialast hoopis eemalasuvas piirkonnas. Järgenes kogu operatsiooni peatamine. Miks, küsite? Aga seepärast, et ISAF-i üksused ei liigu, ega tee mitte midagi, kui ei ole tagatud täielikku tagalatoetust, mille puudumine tõstaks oluliselt võimalikke kaotusi oma vägedes. Med. evakuatsiooni võimekus oma vägedel (ISAF) oli taliibide poolt selle plahvatuste seeriaga neutraliseeritud. Vastavalt rahvusvahelistele kokkulepetele ja erinavatele lepingutele on ISAF kohustatud osutama abi ka Afg tsiviilelanikkonnale. Seega oli kogu ISAF-i med. evakuatsioon (nii aero-, kui ka maismaaevakuatsioonivahendid) ühemomentselt tegev vaid eelpoolnimetatud intsidendist tingitud tsiviilohvritega. Aga neid ohvreid oli tookord ikka päris palju. Ca. 50 surnut ja 2X sama palju erinevas raskusastmes vigastatuid (mehi, naisi, lapsi jne.). Pilt polnud mitte meeldivate killast, tuleb öelda.
Kas meie kaitseliitlestest sissid oleksid oma eduka tegevuse tagamiseks kah millekski taoliseks võimelised? Noh, midagi sellist, et - panen kodust lahkudes enda ja naabri majale pommi alla, et neid siis parajal momendil koos elanikega oma grupilt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks vastu taevast põrutada? Arvan, et mitte. Või ma eksin?

Teema kisub kohati käest.

Vääramatu jõud on ettearvamatus, sabotaaži kiirus, reageerimiskiirus.
Mis selle tagab: väikesed kokkuharjutatud grupid (see ei ole EKV mudel või reserv) - See saab olla ainult EKLi oma õppekeskuste töö ja projektipõhiste programmide ja mentorprogrammide vili

Materjal ja tehnika
"spaik-errid ja javeliinid" - unustage. Punkt.
Otsige koostööpartnereid, õigel hetkel TEGUSAL ROHUJUURETASANDIL tehtavas koostöös saab siiralt selgeks, mida saaks nõuda. Viisakalt.

Mitte keegi ei anna 11 päeva kohal käivale kaitseliidu ekvivalendile high-techi.

Suund
Hübriidsõda - moodne ekvivalent sissitehnika juurutamiseks NATOs. Selge ja arusaadav - lihtne taotleda õppematerjali programmiks arenduskapitali. Roteeruv, vääramatult isemuutuv õppematerjal. See on midagi sellist, mis ei tule ülevalt-alla vaid vasakult-paremale.

setu:

Hübriidsõda - moodne ekvivalent sissitehnika juurutamiseks NATOs.

Toomse oma VG loos:

Hübriidsõja teooria[1] kohaselt on sõjas samaaegselt tegutsemas nii tavaväed kui ka sissiüksused, kes kõik koostöös ühiste eesmärkide suunas annavad oma panuse sõja võitmiseks.

http://renetoomse.blogspot.com/2010/12/ ... riini.html

Finally, in the future, the most
capable opponents may seek to combine truly
disruptive capacity with traditional, irregular,
or catastrophic forms of warfare.”2
This matches the views of many military
analysts, who have suggested that future conflict
will be multi-modal or multi-variant rather
than a simple black or white characterization of
one form of warfare. Thus, many analysts are
calling for greater attention to more blurring
and blending of war forms in combinations
of increasing frequency and lethality. This
construct is most frequently described as
“hybrid warfare,” in which the adversary will
most likely present unique combinational or
hybrid threats specifically targeting U.S. vulnerabilities.
Instead of separate challengers with
fundamentally different approaches (conventional,
irregular, or terrorist), we can expect
to face competitors who will employ all forms
of war and tactics, perhaps simultaneously.

http://smallwarsjournal.com/documents/jfqhoffman.pdf

Vabandage mind, kuid minu meelest on seda moodsat hübriidsõda peetud juba sajandeid. Paralleelset tavavägedega on partisane ja sisse tegutsenud ikka väga pikka aega. Kas meie Suvesõja partisanid olid hübriidsõjas, kas Nõukogude partisanid ei olnud, mida tegid Resistance mehed-naised, briti nõunikud Malaisia talumeeste juures jne jne.

See on üks hea raamat.

http://books.google.com/books?id=iQS-1j ... &q&f=false

USA ja liitlased mõtelvad KUIDAS nendele "moodsatele" ohtudele vastu astuda, mitte kuidas neid eksportida. Võib-olla hakkavad jälle kunagi eksportima nagu mujahideenidele Afganistanis. See oli ka paras hübriidsõda, sest seal oli ka ikka väga erineva tasemega üksuseid, mis tegutsesid nii lokaalselt kui ka suuremates piirkondades. Tuleb lihtsalt välja mõelda kuidas Koljatile NII munadesse panna, et ta ei hakkaks peale seda portselanipoes veel kätega vehkima, riiulite vastu toetama ja muud jama tekitama. Näiteks läheb veel nurga taha, võtab vasara ja peksab vitriini ka sisse.

Nii peaks lööma.

http://www.youtube.com/watch?v=mV1LWhNp ... re=related

Mitte keegi ei anna 11 päeva kohal käivale kaitseliidu ekvivalendile high-techi.

Eks me mõne aasta pärast näeme, kuidas reservkogunemisel sama palju koos käivad reservistid Mistrale tulistavad.

Hübriidsõda - moodne ekvivalent sissitehnika juurutamiseks NATOs. Selge ja arusaadav - lihtne taotleda õppematerjali programmiks arenduskapitali. Roteeruv, vääramatult isemuutuv õppematerjal. See on midagi sellist, mis ei tule ülevalt-alla vaid vasakult-paremale.

Seda know howd peaks juba oleme ka eestlaste kätte kogunenud piisavates lademetes erinevate staabiproduktide näol viimase kümnendi soojade maade sõdadest. Kunnas nägi neid Iraagis ka kindlasti. Tuli tagas ja hakkas kevlariga kaetud veoautodest rääkima.

Vt näiteks sellist algatust ja võimalikku produkti. Sealt peaks tulema tarkust nagu külluse sarvest.

http://www.armytimes.com/news/2009/11/d ... Ds_111209/

Nagu sümboolselt ripub viimasel lingil Asymmetric Warfare Groupi värbamisreklaam. Meile oleks ka vaja sellist gruppi, kuid asümmeetria on teatud tingimustel teistsugune. Pean silmas seda stsenaariumi.

Esmane iseseisev kaitsevõime peab kiire sõjalise reaktsiooniga tagama riigi sõjalise kaitse ning põhieeldused kollektiivkaitse rakendumiseks ka olukorras, kus ülekaalukate jõududega rünnak on toimunud ootamatult. Selleks tagab Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu ning nende tegevust toetavate asutuste ja organisatsioonide asjakohase väljaõppe ning kindlustab ressursside otstarbeka kasutamise.

http://www.mod.gov.ee/et/sojaline-riigikaitse

Samas ma loodan, et oleme konsensuses järgmistes küsimustes KL osas

1. KL väljaõpe lihtsalt ei kanna välja rühmast suuremaid üksusi (meenutame, mis tabas nt Punaarmee diviise 1941. a suvel).

2. Ülekaaluka tulejõuga vastasele pole paremat varianti, kui rühmitada kehvalt väljaõpetatud ja relvastatud "regulaararmee" meeleheitlikuks konventsionaalseks lahinguks. Uraganide ja D-20 tulejuhtidel on hea kohe millimeetrile joonistada ja kogu tulejõud sinna koondada ning tunni aja pärast tankidega üle sõita.

Seega on edasised võimalused
1.ajada regulaarüksuste agendat edasi, välja õpetada ja relvastada need KV vääriliselt (failib kindlasti)
2. mõelda mingi muu rakendus välja (tundub, et on var 1 edukam)