Re: Aasta 2025
Postitatud: 14 Sept, 2011 10:52
Terrporism
Nagu Venemaal, nii ka lääneriikides on tänasel päeval võetud arvata, et nn. „rahvusvaheline terrorism“ on midagi hoopis uut ja tegu on viimase aja trendiga. Tegelikkuses on aga terror kui võitlusvahend tuntud maailmale juba varajasest ajast tuntud, meie päevade „rahvusvaheline terrorism“ aga vana ja tuntud sisu uuemas vormis esitamine. Kaasaegne „rahvusvaheline terrorism“- see on Euroopa ja islamitsivilisatsioonide paljusajandilise konflikti radikaalne ilming, jõuvahend islamimaailma ees seisvate ülesannete lahendamiseks. Sel kombel kaitseb islamimaailm end lääneriikide vahelesegamise eest moslemite traditsionaalsesse igapäeva, aga samuti avaldab toetust moslemite ekspansionistlikele püüdlustele vallutada valgetelt rahvastelt uut eluruumi. Sealjuures nihkuvad terroristlikud keskused pikkamisi idast Euroopasse, kus toetuvad religioos-etnilisel põhimõttel moodustunud immigrantide ühiskonnale.
Moslemimaailma teaduslik-tehniline potentsiaal on hetkel veel Euroopa omaga mittevõrreldav, kuid tema demograafiline ja vaimne potentsiaal on märksa kõrgem. Justnimelt sotsiaalsete väärtuste muutumine kutsub eurooplastel esile väljasuremise, samas kui traditsionaalseid väärtusi toetavad moslemid demonstreerivad kõrget sündivust, seda sõltumata oma asukohariigist. Soovimatud ja suutmatud assimileeruda tänapäevasesse lääne kultuuri, saavad immigrandid Euroopas radikaalsete islamiideede kandjateks ning osutuvad potentsiaalseteks ja reaalseteks terroristideks. Terrorismi vormis eraldub kõige radikaalsemalt etnokultuurne ja poliitiline konflikt Euroopa põlisrahvaste ja moslemite vahel. Kuna islam on paljude väljaspoolt Euroopat pärinevate rahvuste tähtsaimaks rahvuslik-kultuuriliseks identifikaatoriks, siis on „rahvusvahelise terrorismi“ näol tegemist tegu justnimelt religioossel alusel seisva etnilise terrorismiga.
Tänapäeva VF võib massilise etnilise terrorismi algust lugeda 1994. aastast, Tšetšeenias toimunud lahingutegevuse algusest. Erinevalt Euroopast leiab meil terrorism oma elektoriaalse baasi mitte immigrantide keskelt, vaid Venemaa nn. põlisrahvaste seast- islamit järgivate Põhja-Kaukaasia elanike seast. Siin on see moslemitest Kaukaasia rahvaste, kes soovivad saavutada sõltumatut rahvusriiki, mis põhineks islamiseadustel ja traditsioonilistel väärtustel, rahvusliku vabastusvõitluse vorm. Venelased on juba ajalooliselt mittemoslemid(uskumatud) ja seega mitteislamiriigi moodustajateks, suvaline riik aga, mis ei põhine šariaadiseadustel, loetakse moslemitraditsioonides saatanlikuks, peetakse radikaalsete islamistide poolt vaenulikuks ning Kaukaasia rahvustele sõltumatuse andmise vastasteks. Sestap loetakse mittemoslemite tapmist õilsaks ja Jumalale meelepäraseks tegevuseks.
Terrorismiilmingud Venemaal on tingitud moslemirahvaste püüdlusega rahvusriiklikuks iseseisvuseks. Samas on see ka globaalse etnokultuurse konfliktilt valgete inimeste, kes oma valdavas enamuses jagavad lääne väärtusi- tarbimiskultuuri ja teiselt poolt tõmmude moslemite vahel, kes hindavad traditsioonilisi väärtusi. Seniks, kuni Venemaa orienteerub globaalsele lääne süsteemile, ignoreerides sealjuures vene rahva kõlbelisi ja vaimseid ning demograafilisi probleeme , viies läbi põliselanikkonna islamiimmigrantidega segamise poliitikat ning näidates üles nõrkust võitluses radikaalse islami levikuga, leiab radikaalsete islamistide terror toetust vene moslemite hulgas. Kuniks ei kõrvaldata eeldusi terroriks, jätkuvad vene linnades terroristlikud aktid.
Sotsiaalsed konfliktid ja regionalism
Vene ühiskonna sotsiaalne kihistumine, pensioni-, tervishoiu- ja haridussüsteemide kriis, kõrge töötuse tase ja madal töötasu, adekvaatsete sotsiaaltoetuste puudumine vähekindlustatud elanikkonnakihtidele ja üleüldine vaesus loovad tingimused sügavateks ja radikaalseteks sotsiaalseteks konfliktideks. Täites globaalses mõistes tooraineripatsi, tuumajäätmete matmispaiga ja inimressursside ammutamiskoha rolli, pole koloniaal-Venemaa suuteline oma kodanikele kindlustama väärikat elatustaset ning sestap elab suurem osa Venemaa elanikest vaesuses ja viletsuses. Venemaal eksisteeriv väga kõrge sotsiaalne ebavõrdsus ning ükskõik miliste maailmamõõtude järgi äärmiselt ebaõiglane SKP jaotus elanikkonnas loovad kõrge protestipotentsiaali ja tingivad eksisteerivate sotsiaal-poliitiliste ja majanduslike tendentside säilumisel sotsiaalse rahulolematuse kasvuks, mis hakkab ilmnema valitseva ametnik-kodanluse vastu suunatud massirahutustes ja korrarikkumistes.
Sündmused, mis olid esile kutsutud rahaliste soodustuste tõttu, rahutused Mežduretšinskis, „Primorje partisanide“ lugu jmt. on ilmekad näited väljapääsu otsivast sotsiaalse protesti agressiivsest energiast.
Peale sotsiaalse kihistumise kutsub suurt rahutust esile ka regionaalne kihistumine, mille on esile kutsunud SKP erinevate regioonide vaheline jaotumine. Kaasaegses VF on ühtedes regioonides keskmine elatustase võrreldamatu teiste regioonide omaga ja selle põhjuseks on riikliku poliitika poolt paikapandud eelarvevahendite ebavõrdne jaotus. Taoline asjade seis soodustab regionaalsete(sealhulgas ka mitteetnilise iseloomuga) separatistlike meeleolude teket. Kaasaegne VF regioonide administratiivjuhtimise korporatiiv-feodaalne süsteem loob struktuursed eeldused kohaliku regionaalse eliidi seas separatismi arenguks. Ääremaade lihtsa elanikkonna faktiline isoleerimine keskoblastitest loob tingimused separatismi üleüldiseks populariseerumiseks
KOKKUVÕTE
Kokkuvõttes on selge, et tähtsaimad ühiskondliku arengu näitajad on tänapäeva Venemaal miinusmärgilised, ühiskondlik intellekt, mis oleks kujunenud olukorra muutmise jaoks vajalik, on madal ja jätkab samuti negatiivset tendentsi.
Kui hinnata kainelt andmeid, mis kõnelevad inimeste ja majanduse degratsioonist, ilmneb, et need on ilmselt kahjuks pöördumatud. Intellektuaalselt mittearenenud, kõrge kuritegevuse ja ebaefektiivse majandusega, liiatigi koormatud miljonite narkomaanide ja teiste ravimatult haigetega pole riik suuteline edukalt osalema rahvusvahelises riikide poliitilises ja majanduslikus konkurentsis ega pole ka suuteline kaitsma enda huve. Selline ühiskond ei pruugi riiklikku julgeolekut ähvardavate probleemidega toime tulla ning sellisel juhul ta hukkub ja laguneb.
Teisalt kasvab riigis rahvustevaheline pinge, valitseva rahvuse osakaal väheneb, etniline terrorism ja moslemiseparatism on saanud laialdase leviku, tõmmates oma mõjusfääri tohutu hulga inimesi. Riikliku juhtimise süsteemikriis teeb võimatuks aktuaalsete probleemide efektiivse lahendamise, sealhulgas ka kasvava Venemaal elavate eri rahvuste vahelised etnokultuursed konfliktid. Terrorism ja tehnogeensed katastroofid, massilised sotsiaalse rahulolematuse puhangud riigiteenistuse ja ühiskondlike institutsioonide madala efektiivsuse juures, regionaalse separatismiideede populaarsus loovad eelduse uue segase aja tekkeks, riigi sukeldumise segaduste ja lagunemise ajajärku.
Kolmandast küljest VF piirnemine tema territooriumitest ja ressurssidest huvitatud riikidega võib kriisiperioodil suure tõenäolsusega õhutada neid riike kasutama situatsiooni omaenda geopoliitilistel eesmärkidel. Kui Venemaa eksisteeriks omaette, siis võtaks tema järk-järguline kustumine ilmselt aega mitmeid sajandeid või isegi aastatuhandeid. Kuid Venemaa, omades naabriteks Hiinat ja Euroopat, ei saa oma totaalse degradeerumise ja destabiilsuse olukorras arvestada rahulike suhetega.
Võimalik, et keegi võtab mulle ette heita, nagu igatseksin ma ise Venemaale sellist saatust, kuigi tegelikuses on minu arvamus dikteeritud kujunenud olukorra kainest arutlusest ja hoolika analüüsi tulemusena. Number 2025 pole matemaatiline tulemus ja ma ei julge surmkindlalt väita, et VF kokkuvarisemine ei võiks toimuda mõnevõrra varem või hiljem. Sellele vaatamata on olemasolevate tendentside säilides lagunemine vältimatu. Annaks jumal, et minu arutluste loogikas oleks kuskil viga.
Autoriga saab ühendust : dima_piter@mail.ru
Nagu Venemaal, nii ka lääneriikides on tänasel päeval võetud arvata, et nn. „rahvusvaheline terrorism“ on midagi hoopis uut ja tegu on viimase aja trendiga. Tegelikkuses on aga terror kui võitlusvahend tuntud maailmale juba varajasest ajast tuntud, meie päevade „rahvusvaheline terrorism“ aga vana ja tuntud sisu uuemas vormis esitamine. Kaasaegne „rahvusvaheline terrorism“- see on Euroopa ja islamitsivilisatsioonide paljusajandilise konflikti radikaalne ilming, jõuvahend islamimaailma ees seisvate ülesannete lahendamiseks. Sel kombel kaitseb islamimaailm end lääneriikide vahelesegamise eest moslemite traditsionaalsesse igapäeva, aga samuti avaldab toetust moslemite ekspansionistlikele püüdlustele vallutada valgetelt rahvastelt uut eluruumi. Sealjuures nihkuvad terroristlikud keskused pikkamisi idast Euroopasse, kus toetuvad religioos-etnilisel põhimõttel moodustunud immigrantide ühiskonnale.
Moslemimaailma teaduslik-tehniline potentsiaal on hetkel veel Euroopa omaga mittevõrreldav, kuid tema demograafiline ja vaimne potentsiaal on märksa kõrgem. Justnimelt sotsiaalsete väärtuste muutumine kutsub eurooplastel esile väljasuremise, samas kui traditsionaalseid väärtusi toetavad moslemid demonstreerivad kõrget sündivust, seda sõltumata oma asukohariigist. Soovimatud ja suutmatud assimileeruda tänapäevasesse lääne kultuuri, saavad immigrandid Euroopas radikaalsete islamiideede kandjateks ning osutuvad potentsiaalseteks ja reaalseteks terroristideks. Terrorismi vormis eraldub kõige radikaalsemalt etnokultuurne ja poliitiline konflikt Euroopa põlisrahvaste ja moslemite vahel. Kuna islam on paljude väljaspoolt Euroopat pärinevate rahvuste tähtsaimaks rahvuslik-kultuuriliseks identifikaatoriks, siis on „rahvusvahelise terrorismi“ näol tegemist tegu justnimelt religioossel alusel seisva etnilise terrorismiga.
Tänapäeva VF võib massilise etnilise terrorismi algust lugeda 1994. aastast, Tšetšeenias toimunud lahingutegevuse algusest. Erinevalt Euroopast leiab meil terrorism oma elektoriaalse baasi mitte immigrantide keskelt, vaid Venemaa nn. põlisrahvaste seast- islamit järgivate Põhja-Kaukaasia elanike seast. Siin on see moslemitest Kaukaasia rahvaste, kes soovivad saavutada sõltumatut rahvusriiki, mis põhineks islamiseadustel ja traditsioonilistel väärtustel, rahvusliku vabastusvõitluse vorm. Venelased on juba ajalooliselt mittemoslemid(uskumatud) ja seega mitteislamiriigi moodustajateks, suvaline riik aga, mis ei põhine šariaadiseadustel, loetakse moslemitraditsioonides saatanlikuks, peetakse radikaalsete islamistide poolt vaenulikuks ning Kaukaasia rahvustele sõltumatuse andmise vastasteks. Sestap loetakse mittemoslemite tapmist õilsaks ja Jumalale meelepäraseks tegevuseks.
Terrorismiilmingud Venemaal on tingitud moslemirahvaste püüdlusega rahvusriiklikuks iseseisvuseks. Samas on see ka globaalse etnokultuurse konfliktilt valgete inimeste, kes oma valdavas enamuses jagavad lääne väärtusi- tarbimiskultuuri ja teiselt poolt tõmmude moslemite vahel, kes hindavad traditsioonilisi väärtusi. Seniks, kuni Venemaa orienteerub globaalsele lääne süsteemile, ignoreerides sealjuures vene rahva kõlbelisi ja vaimseid ning demograafilisi probleeme , viies läbi põliselanikkonna islamiimmigrantidega segamise poliitikat ning näidates üles nõrkust võitluses radikaalse islami levikuga, leiab radikaalsete islamistide terror toetust vene moslemite hulgas. Kuniks ei kõrvaldata eeldusi terroriks, jätkuvad vene linnades terroristlikud aktid.
Sotsiaalsed konfliktid ja regionalism
Vene ühiskonna sotsiaalne kihistumine, pensioni-, tervishoiu- ja haridussüsteemide kriis, kõrge töötuse tase ja madal töötasu, adekvaatsete sotsiaaltoetuste puudumine vähekindlustatud elanikkonnakihtidele ja üleüldine vaesus loovad tingimused sügavateks ja radikaalseteks sotsiaalseteks konfliktideks. Täites globaalses mõistes tooraineripatsi, tuumajäätmete matmispaiga ja inimressursside ammutamiskoha rolli, pole koloniaal-Venemaa suuteline oma kodanikele kindlustama väärikat elatustaset ning sestap elab suurem osa Venemaa elanikest vaesuses ja viletsuses. Venemaal eksisteeriv väga kõrge sotsiaalne ebavõrdsus ning ükskõik miliste maailmamõõtude järgi äärmiselt ebaõiglane SKP jaotus elanikkonnas loovad kõrge protestipotentsiaali ja tingivad eksisteerivate sotsiaal-poliitiliste ja majanduslike tendentside säilumisel sotsiaalse rahulolematuse kasvuks, mis hakkab ilmnema valitseva ametnik-kodanluse vastu suunatud massirahutustes ja korrarikkumistes.
Sündmused, mis olid esile kutsutud rahaliste soodustuste tõttu, rahutused Mežduretšinskis, „Primorje partisanide“ lugu jmt. on ilmekad näited väljapääsu otsivast sotsiaalse protesti agressiivsest energiast.
Peale sotsiaalse kihistumise kutsub suurt rahutust esile ka regionaalne kihistumine, mille on esile kutsunud SKP erinevate regioonide vaheline jaotumine. Kaasaegses VF on ühtedes regioonides keskmine elatustase võrreldamatu teiste regioonide omaga ja selle põhjuseks on riikliku poliitika poolt paikapandud eelarvevahendite ebavõrdne jaotus. Taoline asjade seis soodustab regionaalsete(sealhulgas ka mitteetnilise iseloomuga) separatistlike meeleolude teket. Kaasaegne VF regioonide administratiivjuhtimise korporatiiv-feodaalne süsteem loob struktuursed eeldused kohaliku regionaalse eliidi seas separatismi arenguks. Ääremaade lihtsa elanikkonna faktiline isoleerimine keskoblastitest loob tingimused separatismi üleüldiseks populariseerumiseks
KOKKUVÕTE
Kokkuvõttes on selge, et tähtsaimad ühiskondliku arengu näitajad on tänapäeva Venemaal miinusmärgilised, ühiskondlik intellekt, mis oleks kujunenud olukorra muutmise jaoks vajalik, on madal ja jätkab samuti negatiivset tendentsi.
Kui hinnata kainelt andmeid, mis kõnelevad inimeste ja majanduse degratsioonist, ilmneb, et need on ilmselt kahjuks pöördumatud. Intellektuaalselt mittearenenud, kõrge kuritegevuse ja ebaefektiivse majandusega, liiatigi koormatud miljonite narkomaanide ja teiste ravimatult haigetega pole riik suuteline edukalt osalema rahvusvahelises riikide poliitilises ja majanduslikus konkurentsis ega pole ka suuteline kaitsma enda huve. Selline ühiskond ei pruugi riiklikku julgeolekut ähvardavate probleemidega toime tulla ning sellisel juhul ta hukkub ja laguneb.
Teisalt kasvab riigis rahvustevaheline pinge, valitseva rahvuse osakaal väheneb, etniline terrorism ja moslemiseparatism on saanud laialdase leviku, tõmmates oma mõjusfääri tohutu hulga inimesi. Riikliku juhtimise süsteemikriis teeb võimatuks aktuaalsete probleemide efektiivse lahendamise, sealhulgas ka kasvava Venemaal elavate eri rahvuste vahelised etnokultuursed konfliktid. Terrorism ja tehnogeensed katastroofid, massilised sotsiaalse rahulolematuse puhangud riigiteenistuse ja ühiskondlike institutsioonide madala efektiivsuse juures, regionaalse separatismiideede populaarsus loovad eelduse uue segase aja tekkeks, riigi sukeldumise segaduste ja lagunemise ajajärku.
Kolmandast küljest VF piirnemine tema territooriumitest ja ressurssidest huvitatud riikidega võib kriisiperioodil suure tõenäolsusega õhutada neid riike kasutama situatsiooni omaenda geopoliitilistel eesmärkidel. Kui Venemaa eksisteeriks omaette, siis võtaks tema järk-järguline kustumine ilmselt aega mitmeid sajandeid või isegi aastatuhandeid. Kuid Venemaa, omades naabriteks Hiinat ja Euroopat, ei saa oma totaalse degradeerumise ja destabiilsuse olukorras arvestada rahulike suhetega.
Võimalik, et keegi võtab mulle ette heita, nagu igatseksin ma ise Venemaale sellist saatust, kuigi tegelikuses on minu arvamus dikteeritud kujunenud olukorra kainest arutlusest ja hoolika analüüsi tulemusena. Number 2025 pole matemaatiline tulemus ja ma ei julge surmkindlalt väita, et VF kokkuvarisemine ei võiks toimuda mõnevõrra varem või hiljem. Sellele vaatamata on olemasolevate tendentside säilides lagunemine vältimatu. Annaks jumal, et minu arutluste loogikas oleks kuskil viga.
Autoriga saab ühendust : dima_piter@mail.ru
