www.militaar.net

Aga miska ehk kauss, tarelka pealt sa ikke suppi ei joo.

Miska e. alumiiniumkauss oli kõige tähtsam lauanõudest. Miskaga anti ka iga 6-se laua peale podliva e. kaste ette. Podliva oli selline punases rasvavees hulpivad, vetruvad, suured pekitükid. Lusikad, mida kaasas kanti, olid kas alumiiniumist või roostevabast(eelistatum). Tšerpak oli kulp, millega parašat patšokist laiali jaotati. Kalad olid meriahvenad- küll oli halb neid rookida.

" Lusikad, mida kaasas kanti, olid kas alumiiniumist või roostevabast"

Miks sa neid kaasas kandsid???

fedja kirjutas: Miks sa neid kaasas kandsid???

Mõnes väeosas lihtsalt ei olnud sööklas piisavalt lusikaid, et kõigile jätkuks. Siis hakatigi saapasääres oma lusikat kandma. See oli tavaliselt sealtsamast sööklast pärit, suurendades defitsiiti veelgi. Veel oli kohati tavaks lusikale (loomulikult vene keeles) kraapida "Lita, otsi liha!" või lihtsalt "Otsi liha".

fedja kirjutas:" Lusikad, mida kaasas kanti, olid kas alumiiniumist või roostevabast"

Miks sa neid kaasas kandsid???

Mitte neid, vaid seda Ühest piisas täiesti minu jaoks. Mitmuses sellepärast, et kõik kandsid, kuna sööklas polnud lusikaid olemaski. Lisaks veel võimalus, et said kusagil ootamatult mingi lobi juurde ja kui siis lusikat polnud, olid ilma.

ja alumiiniumlusika ots oli kahekorra väänatud nõnna, et see hästi kirsasääre serva külges paigal püsiks. lusikas siis ise veetis oma aega saapasääres päevad läbi.

õppuste ajal oli fljaga ka abiks asi selline alumiiniumist pläsku,seal hoiti vett ja teed

nägi välja selline

kalleb kirjutas:õppuste ajal oli fljaga ka abiks...
...seal hoiti vett ja teed...

.... ja Uudismaal käis selle sisse puhas piiritus

Janka kirjutas:

kalleb kirjutas:õppuste ajal oli fljaga ka abiks...
...seal hoiti vett ja teed...

.... ja Uudismaal käis selle sisse puhas piiritus

Ja ärge siis unustage 3-liitrist purki praska jaoks ning 20-st wehrmachti kanistrit, kuhu kohalikud talupojad õlut ja veini müüsid oi kurja kui viimasesse oli tilk bensiini sisse jäänud...

Lemet: 2 muna ei saanud kõik. Isegi samas sööklas oli minu väeosa meeste ports suurem, võid oli kah poole rohkem kui tankistidel ja muudel.

Nõud olid meil praktiliselt igal pool keraamilised, neid pesti alguses suures vannis, siis konveierilinti meenutavas masinas ja siis peale seda vaadati iga taldrik veel üle, loputati ja kui vaja siis ka pesti allesjäänu maha. Meil seda lusikajama ei olnud. Paljudel aga oli oma lusikas kaasas nagu reliikvia vmt lisaks võidi sind iga hetk saata kuhugi konservide või välitoidu peale. Kui lusikas leiti siis said natuke nuhelda aga nuga oli rangemalt keelatud, kuid samas pundi peale pidi 1 olema, sest hammastega konservi ei ava ja need ametlikult avamiseks mõeldud riistapuud ei hakanud kõigi konservide peale. Meil olid teekannud 5-liitrised.

Korra nädalas neljapäeviti oli kala, ühes kohas oli see meil värske, mujal konservidena. Liha oli sealiha, loomaliha ja lammas. Ühes kohas oli ka korra nädalas kana, ei tea, miks mujal seda polnud. Liha anti laost lihakehana, kokk puhastas selle ennem hommikusööki ja kontidest ja selle küljes olevast vähesest lihast tuli siis lõunase supi puljong. Teed jagus alati niipalju kui tahtsid, leib oli valge, enamvähem selline nagu praegused röstsaiad, seda jagus kah alati, kui puudu tuli siis tuli lihtsalt minna ja juurde küsida.

Nõme trall oli siis kui sa tavaliselt kuhugi komandeeritud olid ja hommikul kohale tulid siis sind polnud söökla listis. Listi pandi eelmise päeva õhtul, sageli aga ei teatud mind listi panna, sest ei teatud millal ma saabun. Selleks puhuks pidi omal väike varu olema või siis sööklaga head suhted ja nad "leiutasid" mulle midagi.

Sool ja pipar (ühes kohas punane pipar millegipärast) olid olemas. Sool ei olnud küll ametlikult laual, aga keegi sebis selle kruusi sees kohale ja siis anti käest kätte edasi. Pärast viidi kruus koos muude asjadega pessu ja enamus soola kah.

Iga söökla juurde kuulus ka väike sigala. Kümmekond või veidi rohkem siga. See asus söökla ligidal aga natuke kuskil nurgataga, sest ma täpselt ei tea kui ametlikult sealt tulevat liha süüa võis.

Reasanis oli ilge suur betoonist tünn nii3 m sügav ja 6m läbimõõdus. Seal sees oli hapukapsas ja kapsa sisse oli pandud ka mingi kogus õunu, ma ei tea milleks selline retsept. Seda kapsast tehti sisse sügisel kogu talveks. Selleks, et kapsast kätte saada olid sealsamas kõrval keemiaülikonnad, seed pandi selga ja siis otse jalgupidi kapsa peale ja kastrulisse kühveldama. Õunad olid fantastilise maitsega, neid sööklasse ei viidudki. Sealsamas oli ühe suurema hoone kelder täis juurikatpidi üles riputatud kapsaid, säilisid kenasti üle talve. Seal oli veel veidrusi: porgandeid hoiti suures kuhjas keldris ja liivaga läbisegi. Kartuleid toodi kusagilt mujalt, ja minuarust raudteejaamast, korra kahe nädala tagant. Kartulite koorimisel tegi enamuse tööst ära masin.

Porgandid liivaga läbisegi ja veidrus?
Aga nii ju porknaid säilitataksegi.
Mul keldris kuskil 100kg kenasti liiva sees ja kastides , kevadelgi veel head krõmpsud

Reazan?? Rjazan vast ikka...

Tere.
Ja kurjad keeled rääkisid meie väeosas, et kapsategemisel sealt kapsatünnist väikse häda pärast välja ei ronitud. Läks kõik kusi hapendamise edendamiseks.
Toomas.