Võibolla kardavad venelased, et raketikilp on üks osake USA poolt arendatavast raketitõrjekilbi suuremast süsteemist.
Olemasoleva raketiohu vastumeetme kriitiline osa on võimalikult varakult saada teada raketi või rakettide stardist.
Et, seda tõhusalt teha, tuleks rakettide starti tuvastada juba algfaasis see tähendab, et tuvastussüsteemid on seda tõhusamad mida lähemal nad võimalikele raketistardi kohtadele paiknevad (nt väiksem maakera kumerusest tulenev mõju) ja üks statsionaarne radarisüsteem on üsna kuluefektiivne lahendus võrreldes muudele variantidele (nt pidev seire õhust vms).
Ei saa välistada, et USA jaoks ei ole raketikilbi eesmärgiks niivõrd rakketide püüdmine, kuivõrd infovõrgu loomine saamaks teada raketistartidest. Üksikute ja kaheldava tõhususega püüdurraketid on ainult seepärast, et luua mingi motivaator neile riikidele ja piirkondadele, kuhu raketikilpi tahetakse rajada. Jänkid "müüvad" seda raketikilpi kui omaette eesmärgiga niššikaitset aga tegelikkuses võib tegemist olla ühe suurema eelhoiatussüsteemi osaga ja just USA enda kaitseks. Sellise süsteemi rajamine võib olla ajaliselt nii pikk, et üksikuid lõike vaadates ei tarvitse kogu pilti haarata. Miks ei või olla variant, et USA piirab ebasõbralikud riigid eirnevate eelhoiatusradaritega ja see kuskohast püüdurraketid stardivad on juba teine teema. Näiteks kõrgelt lendavaid rakette on mõtekam püüda orbiidilt ehk maapealt tuleb hoiatus ja raketi jälgimine aga püüdurraketid stardivad orbiidilt.
Võib arvata, et täna on see võimatu või seda ei tohi teha - jah, nii võib olla täna aga tänane raketikilp võib olla osake süsteemist mis valmib näiteks 20-30 aastaga. Arvestades kui põhjalikult jänkid oma julgeolekuga tegelevad siis ballistiliste rakettide ja tuumaohu vastu neil muud varianti ei olegi, kui panustada rahvusliku julgeoleku huvides kosmosesõja tehnikasse. Isegi kui kosmose militariseerimine võib täna olla konventsioonidega keelatud (ma tegelikult ei tea kas on, või mis piirides on) võib kosmose militariseerimise ettevalmistusi varjatult teha, kuni sinnamaani, et vajadusel raketiohu puhul orbiit militariseerida mõne päevaga. Orbiidi militariseerimiseks on ka muid vahepealseid vairante, püüdurraketti võib nimetada ka puht kaitseotstarbeliseks hädavariandiks, mis on vajalikud kaitsmaks maailma riike Põhja-Korea taoliste riikide raketikatsetustel kõrvalekalduvate rakettide hävitamiseks.
Samuti ei ole võimatu vandenõuteoreetiline variant, kus x päeval, kui ameeriklased on valmis orbiidi püüdurrakette täis pikkima, juhtub "juhuslikult " intsident, kus mõne terroristliku rümituse või ebasõbraliku riigi rakett tabab USA-t või tema liitlasriiki - sellisel juhul on juba rahvusvahelise julgeoleku küsimus leidmaks rohtu ja rohuks on kosmose militariseerimist keelustavate konventsioonide ümbervaatamine ja USA pakub lahkelt omapoolseid lahendusi tagamaks demokraatlikud väärtused ja maailmarahu
Isegi kui venelased suudaks raktikilbi massstartidega ja peibutisrakettidega üle kavaldada, tähendaks sellise massi ja tehnoloogiate arendamine Venemaa jaoks suurt aja ja raha kulu - uut võidurelvastumist. Seda tingimustes, kus Venemaal teatavasti ei ole ka raha jalaga segada ja raketinduse arendusalane kompetentsi hiilgeajad jäid NSVL aega ja probleeme on ka üksikute raketide arendamisega (nt Bulava), rääkimata küsitavast võimekusest rakette masstoota.
Venemaal tasub kasvõi igaks juhuks ameeriklaste raktikilbiga susimist takistada või venitada - diplomaatiaga võib võita aega ja hoida kokku palju-palju raha. Imelik oleks, kui venelased läheks raketikilbi ideega kaasa ja seeläbi potentsiaalselt kahjustaksid oma julgeolekut.