Lennumasin ise liigub päris kiiresti edasi ja rahuajal pole ka raketikomplekside valmidus teab mis kõrge. Mäletan, et S-75 tüüpi kompleksil oli lahinguvalmiduse normatiivaeg häire korral 15 minutit. Süsteem käib sedasi, et esmalt avastab lennumasina varahoiatusradar, Süürial on sellised vene omad, P-40 ja taolised.
Need käivad vahetustega ringi kogu aeg. Selle asjakese kiirgusvõimsus on tohutu, et lähikonnas hakkavad kõigil "lääne" masinail signalisaatorid (radar waring receiver) üürgama.
Radari kiir käib perioodiliselt üle lennuki ja see ei jää märkamata.
Sealt saadud hoiatusega pannakse power sisse juba sobiva raketikompleksi radarile (normaaloludes rahuajal seisavad). Järgmine vile hakkab kabiinis käima.
Parematel masinatel (nt F-16 süttivad) vastaval displeil kohe kirjad, mis marki kompleksiga on tegemist ja kas on tapatsoonis või mitte, usutavalt on Türgi kah oma lennukeid vähe täiustanud. Nüüd järgmisena hakkab raketikompleksi tulejuhtimise radar sihtmärki saatma (nt S-300-l on eri radarid). See on viimane hoiatus, sest need radarid annavad pidevat kiirgust (mitte ei "käi" iga pöördega lennukist üle). Kabiinis töötab juba rohkem tulesid-vilesid (lock on).
Ja lõpuks tuleb rakett ise, kui rakett jõuab lennukile lähedale, siis läheb järgmine vile käima raketimootori kuumuse peale (lennukil vastav signalisaator taas olemas, isegi vene omadel oli).
Lennuk ise oli kaldast tükk maad eemal, ma välistaks suvalise Strela juhtumi.
Nagu näha, on juhuslikkuse võimalus üsna pisike, integreeritud ÕT käima panemine on tükk tegemist ja see ei käi nii, et ah vajutasin nuppu, rakett lendas ja nii edasi.
Ja lenduril oli kah sada võimalust tegutseda. ÕT süsteemide laskevalmis panekuks läheb ikka aega minutites.
Sestap - samahästi võiks tegu olla ka organiseeritud raketivaritsusega ja see ei saanud olla kellegi divisjonikomandöri näpukas.
Läksid süürlastel asjad veits sassi, kellelgi ei pidanud närvid vastu, peeti Iisraeli luurelennukiks (eks tal ole ka põhjust seal praegu luurata), aeti millegiga segi.
Näiteks mitte ammu tulistas Ukraina ÕT S-200 alla ühe reisilennuki Musta mere kohal.
Keegi plansetist komandopunktis ajas märgid segi ja põrutati see drooni pähe alla - miks laskmiste ala oli sellises kohas või miks seal lähedal reisikas jõlkus - ise küsimus.
Pakutakse, et sellega sai hakkama Pantsir-S1 (SA-22)
Seal küsimus, et kuskohast see Pantsir sai teada, et märk tuleb. Ega ta hea õnne peale ikka ei passi kuskil.
Ju ta ikka sai infot ja käske kõrgemalt. Endal on tal avastamiskaugus tühine 36 km.
Kokkuvõtvalt ei tundu kellegi väikese ülema näpuka versioon eriti tõenäoline, iseasi kas seda ka avalikult tunnistatakse.
Lähis-Ida sõdades oli pidev probleem sellega, et maapealne õhutõrje tulistas oma lennukite pihta.