www.militaar.net

..või on eurod ja eegud sassi läinud .

Tont teab.
Nii on kirjas. Ehkki uskumatuna kõlab küll...

Nende Gaz-66'te müügihind logistikakeskuse oksjonil oli 5000 krooni tuuris kui õigesti mäletan (oli vist seis, et alghinnaga läksidki). Tegelikkuses on nüüd samade autode hind müügikuulutuses vähemalt sama summa eurodes.

Ega küsimus polegi selles rahas (riigivaramüügi raha läheb nagunii rahandusminni ühiskatlasse, hunt sellega), vaid kuidas samad autod (remont pole "põhjendatud ja otstarbekas") hakkavad väikse sättimise järel kenasti töötama. Olen ka paari vaatamas käinud, oli vaja eritehnika platvormiks.

http://www.postimees.ee/245853/kaitseva ... soidukeid/

Vaadake pildil neid autosid - Stalini ajal oleks NKVD mahalaskmiskomando vist kutsutud kohale sellise kahjurluse peale.

Näiksegi olevat eegud ja eurod sassis, ajaleheartikkel väidab vähemalt Gaz-66 alghinnaks 2500 krooni, mis on ka reaalne hind, vähemalt sellises olukorras sellise auto eest.

Oksjonilehega asi lihtne. Müük teostati 2010 aastal, kui kehtisid veel kroonid. Hiljem 2011 euro tulekuga muudeti rahaühikut ja nüüd särab ka vanade pakkumiste all krooni hind uhkelt eurodes. Muideks sellist nn vana ja rariteetsemat sõjaväetehnikat (täpsemalt veoautosid (Saurer, Volvo, Unimog, ameeriklased)) võib näha lagunemas ka uue Meremuuseumi juures. Isiklikul arvamusel võiks tulevikus Meremuuseumi juurde koondada ka sõjatehnika näituse (ehitada selleks kasvõi mõni eraldi hoone), mis praegu on Viimsis. Oleks komplektne näitus, praegu õhutõrje on Meremuuseumis ja soomukid Viimsis. Muidugi tuleks ehitada ka uus ja korralik tee muuseumini.

Point pole ju mitte oksjonihindades, vaid selles, kuidas need "amortiseerunud ja mittepõhjendatud remondikuludega" masinad tihtipeale erakätes kümnendi-teise ringi vuravad (nagu nt EKV-st eri teid rändama läinud Chevy'dega tänaseks enam kui kord juhtunud on) ja miks nad ei võinud vurada EKV-s, kus teadupärast ka täna teps mitte 100% autodega komplekteeritud pole.

Vaevalt need omanikud kah sinna mingeid miljoneid sisse kühveldasid (see kel neid kühveldada on, ei sõidaks armee utiiliga nagunii). Seepärast vuravad, et eraomanik hoiab oma vara korras ja remondib susisevad õhkpidurid ära, mitte ei lahenda hommikul probleemi külmal mootoril käsigaasiga pöörded põhja tõmmates (et kompressor täidaks süsteemi kiiremini ja rattad vabaneks vedruakude pidurdusest).

Varsti on külma sõja varud igal pool otsas ja siis edasi on lihtsad valikud - kas õppida oma tehnikat korras hoidma või hakata uusi ostma. Uus Unimog peaks maksma esinduses nii 300 000 eurot, niiet paksu rahakotti

Rääkisin vaheteemal kaasa, mitte põhiteemal, kui sa aru ei saanud. Muideks lennusadama ümbruses vedeleb neid ameeriklaste veokeid päris hulgi. Huvitav, millal need oksjonile lähevad?
Mis puutub sellesse, et mõned mahamüüdud masinad vuravad ala veel teised 50 aastat, siis see oleneb tihti konkreetsest masinast. Enamus kordadel lähevad oksjonitele tõesti väga läbiaetud masinad, millest siis mõni tõsine fänn, kes on selle oksjonil omandanud, peaagu nullist uue auto ehitab. Oksjoni piltidelt paistavad müüki läinud autodest olevat parimas vormis ürg Unimogid ja Magirused (loomulikult mitte kõik). Eraomanduses olen näinud liikumas just viimaseid.
Viimati siis äriti maha Iltiseid, võrreldes varasemate partiidega näevad need veel välja üsna autode moodi.
http://www.haamer.net/auctionItem.php?i ... nItem=7047

Masinate puhul on "äraaetud" kahe sorti. Esiteks tõesti suurte läbisõitudega ja pika kasutusega masinad, mis on otsast lõpuni kulunud ja kõlbavad varuosadeks või vanametalli.
Veoauto ressurss on sõjaväeauto kasutustihendust arvestades tohutu, näiteks Kamazi kapitaalremondi eelne läbisõidu norm (seda siis nt vene õlidega) oli 250 000 km.
Enamik neist eri teid tulnud sõjaväe masinaist on pärit kuskilt sõja-ajal varude ladudest, kus nende läbisõit aastas on võibolla 500 km ja tekkivatest vigadest enamik tuleb materjalide (nt kumm, elektrijuhtmed, kere+tent) vananemisest ilmastikuolude ja aja toimel.

Kui aga tendist on järel narmad ja katkiste kojamehekummide tõttu on esiklaas läbipaistmatuks kraabitud, siis see on puhas kasutaja viga.
Analoogne süsteem toimis ka "efektiivselt" N. armees, kus bojevoi masinad sattusid peale lühiajalist trööpamist majandusvedudele või "rahvamajandusse".

Arvestades normaalset kasutamist ja korrashoidu, on reservarmee kasutuse juures veoauto kasutusiga vähemalt 50 aastat, enne kui ta kapitaalselt läbi kulub.
See tähendab mõistagi korrektset hooldust ja õigeaegset remontimist.

Kapten Trumm kirjutas:Nende Gaz-66'te müügihind logistikakeskuse oksjonil oli 5000 krooni tuuris kui õigesti mäletan (oli vist seis, et alghinnaga läksidki). Tegelikkuses on nüüd samade autode hind müügikuulutuses vähemalt sama summa eurodes.

Ega küsimus polegi selles rahas (riigivaramüügi raha läheb nagunii rahandusminni ühiskatlasse, hunt sellega), vaid kuidas samad autod (remont pole "põhjendatud ja otstarbekas") hakkavad väikse sättimise järel kenasti töötama. Olen ka paari vaatamas käinud, oli vaja eritehnika platvormiks.

http://www.postimees.ee/245853/kaitseva ... soidukeid/

Vaadake pildil neid autosid - Stalini ajal oleks NKVD mahalaskmiskomando vist kutsutud kohale sellise kahjurluse peale.

Olukorras, kus me oleme juba viimase kaheksa aasta jooksul hankinud Saksamaalt ja Hollandist väga soodsa hinnaga ja üldjuhul väga heas korras viite põhimarki rivisõidukeid (mis kõik sõidavad diislikütusega) kokku enam kui 2000 tükki (ning suured hanked jätkuvad), pole ei sisuliselt ega majanduslikult mitte kuidagi õigustatud vana nõukogude tehnika ja 1990. aastatel humanitaarabiks saadud kirju sõidukitepargi säilitamine ja putitamine.

Lääne-Euroopa struktuurivähendamiste arvelt on meil juba üsna lähiajal võimalik komplekteerida kogu operatiivstruktuur sõidukitega, mis on:

1. odavad;
2. üldjuhul heas korras;
3. viiest põhilisest margist (Unimog, DAF, MAN, MB G-klass ja midagi veel);
4. milledele on ilma probleemidega võimalik saada nii uusi kui vähekasutatud varuosi;
5. mis kõik kasutavad ühte sorti kütust.

Selle juures võiks nüüd igaüks ise mõelda, kas kaitseväel, mille maksimaalne SA-koosseis on kuskil 40 000 kandis, on ikka mõistlik hoida paralleelselt kasutuses enam kui kümmet marki erineva kütusega masinaid? Kas logistiliselt ja majanduslikult on kogu selle tsirkuse ülalpidamine ikka nii väga odav? Kas Nõukogude päritolu masinatele ikka on tagatud piisavad koguses varuosasid ükskõik mis tingimustes?

Nõus, et ka suht hiljuti kokku ostetud Saksa ja Hollandi masinad vajavad pidevat hooldust ja remonti ning selle asjaga ei ole kõik veel sugugi kaugeltki korras. Aga sellises olukorras on seda enam mõistlik loobuda perspektiivitust vanarauast ning koondada ressurssid ja inimtööjõud sellele, et õppida selgeks viie allesjääva põhimargi remont ja hooldus ning seejärel seda ka praktikas rakendada.

Samuti tuleks kvaliteedi ja korrasolekuastme osas teha selget vahet suuremal osal 1990. aastatel meile tasuta abi korras antud tehnikal ning viimase kaheksa aasta jooksul Saksamaalt ja Hollandist ostetud second-hand kraamil. Nii palju kui mina olen aru saanud, siis esimese puhul võtsime me suht-koht ilma valikuta vastu kõik, mis meile pakuti, olenemata korrasoleku astmest või kütusetüübist – sest kingitud hobuse suhu pole ju viisakas vaadata. Ise puutusin näiteks selliste abiks saadud Unimogide ja NA-st maha jäänud veokitega mingil määral kokku kümmekond aastat tagasi ajateenistuses – need autod olid juba siis üsna äärmuseni „äraaetud“ ja harva leidus selline kogu kompanii koosseisus väljasõit, kus vähemalt üks masin poleks tee peale jäänud.

Hollandist ja Saksmaalt hangitud tehnikaga on aga üldjuhul niimoodi, et kuna me nende eest ka natukene raha maksame (suhteliselt sümboolset hinda võrreldes tehasehindadega loomulikult), siis jääb meile ikkagi õigus valida paremate ja tervemate masinate seast ning lasta defektsed masinad tarnija kulu ja kirjadega korda teha ja/või ära komplekteerida (mis ei tähenda, et me ei peaks nendele masinatele regulaarselt hooldust ja remonti tegema).

Seetõttu annaksin mina NKVD uurijate kätte pigem need kahjurid, kes sooviksid kogu senise sõidukitepargi säilitada, laostades sel moel ülejõukäivate hooldus- ja varuosakuludega kogu sõidukitepargi ning desorganiseerides lahinguolukorras kütuseveo. Mille tulemusena oleks meil hiiglaslik sõidukitepark, kus korrasoleku aste oleks väga madal, kuna kõiki masinaid pole lihtsalt võimalik korraga töökorras hoida.

Selle hoolduse ja remondi (ja kasutaja teadlikkusega) tasemega lähevad need soodsad ja heas korras Lääne-Euroopa autod peagi nende Gaz-ide ja Saureritega sama kaduviku teed. Stardiplatvorm on sama ja taustsüsteem kah.

Ülejõukäivad ja üle mõistuse remondikuludega on need autod seepärast, et tänini pole loodud pidavat struktuuri nende korras hoidmiseks ja nendes tingimustes käravad need Unimogid ja Manid täpselt niipalju kauem kui nende kvaliteet 60ndate Gazidest ja Saureritest parem on.

Seda pole keegi eeldanudki, et hakataks mingeid väsinud põhisõlmedega Saurereid putitama 20 000 euro eest kui 5000 eest saab Lääne-Euroopa varudest uuemad ja korralikumaid.

Küsimus on lihtsalt selles, kuidas sattusid need (nt Gazid, millest osal oli spidomeetril alla 10 000 km) autod sedavõrd pisikeste läbisõitudega nii roppu seisu, et müügi ajal peab õlireostuse vältimiseks kausi alla panema ning tendi kaarte vahel ulub tuul, sest viimased tendi räbalad enam seda ei kata.

Illustreerivat materjali ka teemasse.

Kenad numbrimärgid

Selle hoolduse ja remondi (ja kasutaja teadlikkusega) tasemega lähevad need soodsad ja heas korras Lääne-Euroopa autod peagi nende Gaz-ide ja Saureritega sama kaduviku teed. Stardiplatvorm on sama ja taustsüsteem kah.

Ongi juba enamik läinud. Vaid mõni üksik on veel alal.