www.militaar.net

Peamisi teooriaid mida mina kuulnud - seoses ratsameeste jaluste kasutuselevõtuga kaotas lühike mõõk oma senise osatähtsuse ....

Võiks arvata, et põhiline põhjus Gladiuse kadumisel on ikkagi ratsaväe osakaalu surenemine sõjalistes ettevõtmistes.
Ja seal oli tarvis rohkem piiki ja pikka mõõka kui Gladiust.
Sepakuntsti madalat taset nüüd küll roomlastelt ei ootaks - enne vastupidigi, hiljem unustati paljudki teadmised.
Tegelikult aga ei kadunud lühike lähivõitlusmõõk ju kuhugi - oli kasutusel ju 20. sajandini välja.
"Meremeheõõgad" " Tessaagid" jms.

Peamiselt on siin juttu olnud mõõkadest . Kilpidest veel niipalju...

Реальные артефакты дают нам представления о щите, как о защите на одну драку, испытания показывают, что щит не выдерживает попадания стрел и дротиков, мощные рубящие удары топором разрушают край щита, проламывая даже рукоятку. Эта непрочность компенсируется его маневренностью и простотой демонтажа металлических деталей на новое поле.

Kes keelt oskavad loevad välja et kilp oli selle jutu põhjal vaid esmane kaitsevahend. Võib arvata ,et kui rünnak algas ja vaenuväed põrkusid ,siis kilbi ülesanne oli see kõige suurem "valu " vastu võtta.Kui see laks noolte ja oda ja muude vahendite näol oli vastu võetud oli muutunud kilp kasutuskõlbmatuks. Edasi "töödati" juba kirveste ja mõõkadega.

helmet-ss kirjutas:Kes keelt oskavad loevad välja et kilp oli selle jutu põhjal vaid esmane kaitsevahend. Võib arvata ,et kui rünnak algas ja vaenuväed põrkusid ,siis kilbi ülesanne oli see kõige suurem "valu " vastu võtta.Kui see laks noolte ja oda ja muude vahendite näol oli vastu võetud oli muutunud kilp kasutuskõlbmatuks. Edasi "töödati" juba kirveste ja mõõkadega.

kilbiga saab manööverdada, võtta vastu löögid libamisi ja ei pea vastu võtma kahekäekirve võimsat hoopi "otse pähe". See hoiab kilpi. Raudvitstega tugevdatud ja nahaga ületõmmatud viikigiaegset kilpi ei anna siiski kergelt lammutada. Roomlaste kilbid, nagu ma olen aru saanud, olid neist õhemad.

Viikingiajal oli tihti oli mehel üks lisakilp seljas. Ja kasutati ka kilbikandjaid, kelle ülesandeks oli siis ainult vastase löökide tõrjumine ja uue kilbi andmine mõõgamehele.

Kilbi kasutuskõlblikkust rikub peaasjalikult ikkagi viskerelv, oda või nool.
Odad visati vastase kilpi kinni ja siis joosti peale, lootes, et vaenlase tagumine kilbirida ei jõua ette astuda või eesolija ei jõua uut kilpi haarata.

Hilisemal ajal, miskit lahingus inglased lasid shotlaste kilbid nooli täis, need muutusid sellega suht kasutuskõlbmatuks, (sest tasakaal kaob lisaraskuse tõttu ja väljaulatuvad nooleotsad segavad) siis mindi peale.