SUUR LEPPIMINE. JAH, AGA KELLEGA?
Aeg-ajalt on ikka ja jälle ajalehtedest läbi vilksatanud artikleid, milles kutsutakse Teises maailmasõjas erinevatel pooltel võidelnud veterane vastastikusele leppimisele. Põhjendus on üldiselt ju üsnagi õige. Sõja lõpust on juba 60 aastat möödas ja kaua siis maksab ikka viha pidada. Nüüd on asi jõudnud aga isegi valitsuse tasemele, sest Eesti peaminister on isiklikult kunagisi vastaspooltel võitlejaid leppimisele kutsunud.
Kes siis ikka peaksid leppima?
Esimese pilgul tundub asi üsnagi lihtne. II maailmasõja tulemusel on Eestis laias laastus võttes kahte liiki sõjaveterane. Esiteks need, kes võitlesid Nõukogude Liidu vastu (Saksa sõjaväes teeninud mehed, soomepoisid ja metsavennad) ning teiseks Nõukogude Liidu relvajõududes teeninud mehed. Seega, oleks tore, kui need mehed unustaksid kunagise vaenu ja annaksid vastastikuses leppimises üksteisele käed.
Tegelikkuses see asi nii lihtne siiski ei ole. Veterane ei erista mitte ainult see, kummal poolel keegi võitles, vaid erimeelsuse põhjused, on hoopis sügavamal. Kui lähtuda sakslaste või soomlaste poolel võidelnute seisukohalt, siis võib Nõukogude Liidu poolel võidelnud veterane jagada kahte, küllaltki erinevasse leeri, millede vahel on põhimõtteliselt väga suur erinevus. Esimese moodustavad Eesti Laskurkorpuses teeninud, omal ajal mobilisatsiooniga Nõukogude Liitu sattunud eestlased, teise aga need Nõukogude Liidust pärit veteranid, kes Eestisse sattusid alles sõja käigus või isegi pärast sõda. Nagu elu on näidanud, on selles, kuidas need grupid Eestis toimunut ja toimuvat käsitlevad väga suur vahe ja see ei võimalda leppimisest niisama lihtsalt, ainult loosungite tasemel, rääkida.
Vaatleksime kõige pealt leppimist kahel pool võidelnud eestlaste seisukohalt lähtudes.
Purustatud usaldus
Siiani on üleskutsed leppimisele tulnud peamiselt Nõukogude Liidu poolel teeninud eestlaste või neile kaasatundjate poolt. Sakslaste poolel võidelnud on vaikinud ja nii tahtmatult tekitanud endist mulje kui jäärapäistest tülinorijatest, kes leppimiseks mitte kuidagi valmis ei ole. Isegi rida aastaid tagasi läbi viidud endiste rindevõitlejate organisatsiooni loomise koosolekule, mis pidi hõlmama mõlema poole endisi sõjamehi oli kokku tulnud alla kahekümne osavõtja.
Milles on siis asi? Kas 60 aastat on siis möödunu unustamiseks liiga lühike aeg olnud? Paistab, et nii küsijatel ei ole paljudest asjaoludest selget pilti ja kõike seostatakse ainult sõjaga. Sõda ja kummal poolel keegi sõdis ei tähenda siin peaaegu mitte midagi. Kui asi oleks olnud ainult sõjas, oleks vastaspooltel sõdinud eestlased 1945. aastal, kohe pärast sõja lõppu, võib-olla pärast väikest võõristamist, võinud üksteisele rahulikult käed anda ja asi oleks ammu unustatud olnud. Küsimusi oleks tekkinud ainult ehk üksikute meeste, selliste nagu hävituspataljonides või vanglates 1941. tsiviilelanikke mõrvanud või Avinurmes haavatute metsiku tapmisega kuulsaks saanud polkovnik Trankmanni osas. Kuid valdava osa meeste vahel surmavaenu ju ei olnud. Hoopis vastupidi, paljudes küsimustes oli mõtteviis üsnagi sarnane. Riike, kelle armeedes sõditi ei armastatud. Olid ju Nõukogude Liitu mobiliseeritud algul tööpataljonides isegi peaaegu vangi seisuses olnud, sest neid ei usaldatud, kuna paljud eesti tegevteenistuses olnud sõjaväelastest, kes olid üle viidud 22. Territoriaalsesse laskurkorpusesse, olid 1941. aastal rindele sattudes esimesel võimalusel sakslaste poole üle jooksnud. Ja ka pärast Eesti laskurkorpuse moodustamist jooksis 1942. a lõpul Velikije Luki all veel mehi üle. See ise räägib valdava osa Punaarmees teeninud eestlaste suhtumisest Nõukogude Liitu.
Ka saksa sõjaväes teenivatel eestlastel oli natsismi ideaalide ja maailmavaatega vähe ühist. Võideldi Eesti vabaduse, mitte aga Suur-Saksamaa ja Uue-Euroopa eest. Kõik see tegi eri poolel võidelnud eestlaste üksteise mõistmise suhteliselt lihtsaks – ühed kaitsesid Eestit uue nõukogude okupatsiooni eest, tehes seda muude võimaluste puudumisel Saksa (või Soome) mundris, teised aga tahtsid koju ja olid selleks sunnitud kandma Punaarmee mundrit. Põhilise osa mõlemal poolel võidelnute ideaaliks oli aga vaba, venelaste ja sakslasteta Eesti.
Müür venelaste ja sakslaste poolel võidelnud meeste vahele ehitati tegelikult alles pärast sõda, järgneva neljakümne aasta jooksul. Ja selle ehitasid võitjad. Need, kes oleksid pidanud tookord esimesena käe ulatama (kaotaja sõpruse pakkumine ei maksa just palju). Arusaadav, et seda oli tol ajal peaaegu võimatu teha, vähemalt avalikult, kuid meie rahva lõhenemise vältimiseks oleks tulnud püüda, seal kus see vähegi võimalik oli, lähtuda siiski sellest, et oleme kõige pealt üks rahvus, mis kõigele vaatamata kuulub kokku. Oli ju nüüd üks pool, kes meie maa okupeerinud venelastele vastu oli julgenud hakata täielikult maha surutud, kandes sõja järel võibolla rohkem kaotusi kui sõjas, moraalsest muserdamisest rääkimata. Nõukogude Armees teeninud meeste olukord oli loomulikult hea ja ei ole ka midagi imestada, et just Nõukogude armeest vabanenud, ennast poliitiliselt ustavatena näidanud meestest tulid küllaltki paljud partorgid, kaadriosakonna juhatajad, asutuste direktorid aga ka julgeolekuteenistuse mehed, kes püüdsid Eestis nõukogude korda üles ehitada. Saksa sõjaväes teeninud meeste ning nende perekondade elu ja saatus olenes aga vägagi paljuski just nendest tegelastest, nende suhtumisest teisel poolel võidelnuisse ja siin oleks isegi moraalne toetus (mitte avalikult vaid võimaluse piirides, varjatud kujul väljendatuna) palju lugenud.
Kuid siin algaski see, mille pärast nüüd, palju aastaid hiljem, oleme purunenud usalduse probleemide ees. Loomulikult, ajad olid rasked ja Moskvast suruti kõvasti peale, kuid paraku olid sellised juhused, kus kohapealne suurem või väiksem ülemus pani omalt poolt, n.-ö. isiklikul algatusel veel survet lisaks, küllaltki sagedased. (Et karjääri teha, tuli ennast ju näidata). Ja see oli põhjuseks, miks kaotati sakslaste poolel võidelnud meeste usaldus. Kahtlematult, kaugeltki mitte kõik nõukogude armeest tulnud juhtivad töötajad ei olnud sellised, kuid neid oli paraku siiski piisavalt palju, et nende poolt loodud halb maine levis n.-ö. ettevaatuse mõttes kõigile Nõukogude Armees teeninud meestele. Motoks sai - keda sa isiklikult väga ja väga hästi ei tunne, seda ei saa ka usaldada. Tuleb vaid meenutada, kui palju mehi, kes pärast sõda koju tulid ja esialgu nõukogude võimu vastu otseselt, relvaga käes ei võidelnud ja ei kavatsenudki võidelda, sõna tõsises mõttes suruti metsa. Kohalike võimumeeste valed ning katteta lubadused ei mänginud selle juures aga sugugi väikest rolli.
Kelle vahel on ületamatu kuristik?
See kõik aga ei tähendanud, et sakslaste ja venelaste poolel võidelnud meeste vahele oleks tekkinud mingi põhimõtteliselt ületamatu kuristik. Isiklikus plaanis, lähemate sugulaste, sõprade ja töökaaslaste ringis, kus mehed omavahel üksteist hästi tundsid ja usaldada võisid, tekkisid sõbralikud, mõistvad suhted õige kiiresti ja juba vägagi ammu. Siin ei olnud see, kes kummal poolel võitles, eriliseks probleemiks, seda enam, et paljudes põhiküsimustes ju mõtteviisis lahkhelisid ei olnud. Nii et selles suhtes on lepitajad kõvasti hiljaks jäänud ja nende järele ei ole käesoleval ajal enam mitte mingisugust vajadust. Eri poolel võidelnud meeste vaheline leppimine on lihtsalt juba toimunud (põhimõttelist vihavaenu ei ole ju algusest peale olnud, nii et sõna leppimine ei ole siin just päris kohane). Seega nende meestega, kes sõprust väärivad on ammu juba lepitud ja seda ei ole enam suure käraga vaja kuulutada.
Pisut teistsugune on olukord sõjaveteranide organisatsioonide osas. Siin ei ole veel nii ühist keelt leitud, et ühinemine oleks võimalik olnud. Põhjus on lihtne - see sama usaldamatus, millest eespool juba räägitud. On ju ühel poolel sõjaveteranide organisatsioonis juhtideks peamiselt endised Nõukogude Armee ohvitserid, kelledest paljud olid omal ajal aktiivsed nõukogude korra kehtestajad Eestis ja kelledega seepärast teisel poolel võidelnud mehed niisama lihtsalt ühisesse peolauda istuda ei taha. Tõsi – aastad (vanus ja surm) on siin suuri korrektiive teinud, kuid … On ju paljude nende mõtteviis, kui otsustada siin ja seal väljalausutu järgi, nii mõneski küsimuses nähtavasti jäänud endiseks. Kui näiteks kadunud kindral K. Aru juba pärast Eesti vabanemist, väljendas mõtte, et Vabadussõja sangar J. Kuperjanov oli lihtsalt tavaline bandiit, siis mitte keegi endistest Nõukogude Armee ohvitseridest ei tulnud kahjuks selle peale, et talle avalikult vastu vaielda. Vaikides oldi nõus ja see ei tõstnud teise poole meestes just usaldust nende meelsuse suhtes.
Kui jätta kõrvale meelsuse ja usalduse küsimused (aga neist piisab ühinemisest keeldumiseks täiesti), siis on veelgi põhjusi, mis ei soodusta ühinemist. Üheks selliseks põhjuseks on näiteks eri poolel võidelnud veteranide organisatsioonide erinev ülesehitus. Nõukogude Armee sõjaveteranide juures on enamasti säilitatud auastmetel põhinev hierarhiline juhtimissüsteem. Saksa ja Soome sõjaväes teeninute puhul seda ei ole, sest kunagistest kõrgematest ohvitseridest on plats lihtsalt puhtaks tehtud. Samal ajal on aga paljud sõja ajal teeninud noored mehed, ehk õigemini poisikesed, kellel sõja ajal märkimisväärset auastet veel ei olnud, vaatamata kõikidele raskustele ja piirangutele, hiljem suutnud küllaltki märkimisväärse hariduse ja positsiooni saavutada. Paraku on tõus toimunud tsiviilelus, sest sõjaväelist karjääri neil meestel Nõukogude Liidus oma mineviku pärast ei olnud teha lihtsalt võimalik. Ja nii ongi näiteks Eesti Vabadusvõitlejate Liidu juhtkond valitud mitte kunagistest auastmetest vaid meeste praegustest võimetest lähtudes. Ühinemisel tuleks emmal-kummal millestki loobuda - kas Punaarmee ohvitseridel oma juhtpositsioonist või Saksa sõjaväes teeninud meestel alluda “polkovnikutele”. Küllaltki põhjendatud usaldamatuse tõttu see viimaste hulgas vaevalt küll laialdast poolehoidu leiab.
Nähtavasti on see sõjas osalenud eestlaste põlvkonna traagika, et ühise tee leidmine nii raskeks osutub. On karta, et vastastikuse usalduse uuesti võitmine võtab vähemalt sama palju aega, kui selle kaotaminegi. Aga seda aega enam ei ole. Enne teeb suur lepitaja surm oma töö. Kuid kas olukord ongi nii traagiline. Paralleelselt tegutsevaid organisatsioone on ennegi olnud. Tuletagem meelde kas või Soome spordiorganisatsioone (SVUL ja TUL). Nähtavasti on ka Eestis kõige õigem, kui Eesti sõjaveteranide organisatsoonid rahulikult, ilma üksteist süüdistamata ja vastastikust viha õhutamata kõrvuti eksisteeriksid ja püüaksid anda oma panuse Eesti olevikku ja tulevikku ning lepiksid sellega, et kõike kunagi tehtut ei ole alati võimalik enam muuta. Et aeg on paljugi “teravaid nurki” mälus maha viilinud ja rahumeelne kõrvuti eksisteerimine on võimalik, seda näitas näiteks Eesti Korpuse veteranide pärjapanek langenutele Sinimägede lahingu 60. aastapäeva mälestamisel 2004. aastal.
Vahekord okupantidega
Nagu eespool juba öeldud, on Eestis veel teinegi Nõukogude Armee veteranide grupp. Selle moodustavad need, kes Eestisse tulid kas sõja käigus, või pärast sõda kas siis Eestit okupeeriva Nõukogude Armee ridades teenides, või Nõukogude Liidu valitsuse poliitika tulemusel, n.-ö. spetsiaalselt Eestisse tööle värvatud tsiviilgarnisonina, et moodustada siin vastukaalu eestlastele ja süvendada ning kindlustada venemeelsust ja nõukogude võimu. Loomulikult on nende hulgas mitmesuguseid inimesi, kuid erilise osa moodustavad kunagised Nõukogude Armee kõrgemad ohvitserid ja nende mõttekaaslased. (Siinkohal võib öelda, et just nende meeste mõjuvõim Nõukogude Eestis oli selleks faktoriks, mis suurel määral aitas erineval poolel võidelnud eestlaste vahele müüri ehitada.)
Mitmesugused kokkusaamised, mis Saksa sõjaväes teeninud meestel selle grupi veteranidega on olnud, on paraku näidanud, et nende sõjaveteranide teadmised Eestist ja eestlastest on tänapäevani sügavalt mõjutatud nõukogudeaegsest propagandast ja ajalookäsitlusest ning aeg siin enamasti korrektiive teinud ei ole. Arusaamad on kinnistunud. Väga paljud neist peavad eestlasi tänini fašistideks. Saksa sõjaväes teeninud mehed on nende meelest aga lihtsalt üks isamaareeturite ja kaabakate kari, keda kõiki oleks tulnud Siberisse saata, et õigetel nõukogude inimestel oleks Eesti NSV-s rahulik elada olnud. Igasugune võitlus vaba Eesti eest, eriti aga metsavendlus oli nende meelest lihtsalt banditism, mis halastamatult tuli välja juurida. Iseloomulikuks sellele veteranide grupile on nostalgiline igatsus endiste aegade ja Nõukogude Liidu järele.
Nende inimeste jaoks oli ja on Eesti taasiseseisvumine tõepoolest suur tragöödia, millega enamus neist mitte kuidagi leppida ei taha. Võib aru saada vanadest meestest, kes võidupäeval kogunevad seda sündmust pühitsema kunagi lahingute eest autasuna saadud ordenite ja medalitega rinnas. Sõda oli nende noorus ja nostalgilised mälestused ei unune. Sellest saavad ka Saksa sõjaväes võidelnud mehed aru. Kuid ei saa tähelepanuta jätta asjaolu, et neil pidupäevadel lehvivad kokkutulnute käes mitte Eesti vaid endise Nõukogude Liidu lipud. See räägib selgemini kui miski muu, millise riigi patrioodid tegelikult ollakse. Seda, et nad Eestis on eestlaste tahte vastaselt, n.-ö. okupantidena, need veteranid ei tunnista. Hoopis vastupidi, nad leiavad, et nende vabastajarolli mitte tunnustades (mis sellest, et umbes 70% relvakandevõimelistest eestlastest võitles nende “vabastajate” vastu), on neid Eesti riigi ja rahva poolt sügavalt solvatud. Paraku saavad nad oma seisukohtadele pidevalt toetust kõige kõrgemal tasemel ka tänapäeva Venemaalt. Selles vaimus (ja peab ütlema, et mõningase eduga) püütakse kasvatada ka Eestis elavat vene noorsugu.
Kuidas siis näeks välja Saksa sõjaväes teeninud veteranide leppimine selliste Nõukogude Armee veteranidega? Karta on, et ainsaks võimaluseks, mis sedasorti nõukogude veterane rahuldaks, oleks mitte leppimine ja kompromiss, vaid vastaspoole täielik alistumine. Seega tuleks tunnistada, et mitte mingit Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt ei ole olnud. Ei ole olnud ka Eesti vabaduse eest võitlemist. Sakslaste poolel teeninud, Nõukogude Liidu vastu võidelnud mehed ei ole aga mitte vabadusvõitlejad, vaid fašistid ja SS-lased, kellega ükski korralik riik ja inimene läbi käia ei tohi, rääkimata nende meeste autasustamisest või neile mälestusmärkide püstitamisest. Sellist seisukohta on nõukogude sõjaveteranide organisatsioon korduvalt väljendanud. Kompromisse siin ei tunta. Ainult nõukogude veteranid on Eestimaa vabastajad, kõik nende vastu võidelnud aga fašistlikud kaabakad.
Kas sellisele leppimisele kutsuvad veterane lepitada püüdvad tegelased, eesotsas peaministriga siis Eesti vabaduse eest võidelnud mehi üles? Ükskõik, mida teeb või ütleb siin praegune Eesti valitsus, nende nõukogude veteranidega Eesti vabaduse eest võidelnud meestel leppimist ei tule. Siin ei aita ka aeg. Okupantidega, kes ajaloolist tõde ei taha tunnistada ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumist katastroofiks peavad, millega põhimõtteliselt ei taheta nõustuda, leppimist olla ei saa. Nagu kogemused Venemaa ja venelastega on näidanud, ükskõik milline järeleandmine siin ainult halvendaks olukorda. Antud juhul saab põhimõtteks olla ainult kompromissitu leppimatus - teistsugune suhtumine oleks Eesti Vabariigi ja kogu eestlaste vabadusvõitluse reetmine.
11. mai 2005
Hendrik Arro
Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste
Ühenduse esimees.
veltu:
Ühesõnaga sinu jaoks on Eesti 20. SS Diviisis võidelnud Vabadusvõitlejad SSlased. Häbi peaks olema sellist kõntsa suust välja ajada. Just sinusugused vennikesed ongi need, kes igakord kui Vabadusvõitlejad kokku saavad karjuvad, et näe SSlased! Näha kui palju sa oled nende vahvate meeste kohta lugenud. Pigem võinuks korpuslase kohta kommunist kirjutada, kuigi pole ka sellega päri, kuna mitte teps kõik polnud seal kommud, oli ka pisike % aatelisi, sinna vägisi mobiliseeritud, täpsemalöt vangilaagrist saadetud mehi. Suurem osa tuli üle esimesel võimalusel.Sõltub täiesti inimestest! See ei ole mingi reegel,et korpuslane ja SSlane koos ei võiks istuda.
Mis puutub 9ndasse maisse, siis see päev on võidupäev vaid Kommunistidele ja nende meelsetele. Ja nagu näha, neist puudust ei tule.
