Kapten Trumm kirjutas:Külamehed on siis võidetud, kui enam teedel tankid õhku ei leida ega läbilõigatud kõridega okupande ei leita (või juhtub seda väga harva).
Arvestades relvastust, mida täna osta võimalik on, ei peaks külamehed tegelema kõride lõikamisega vaid võivad metsavahelt saata ühe anonüümse Stingeri mõne transpordikopteri mootorisse, mille tagajärjel sajab alla kallis masin koos 20 okupandiga pardal. Või panna öösi vaikselt "paika" 30 kg lõhkeainet mõne tee alla, kust hommikul on oodata vastase ülesõitu. Missioonidel üldjuhul selliste tegude autoreid tabada ei õnnestu.
Ses mõttes, et ei oleks vaja pugeda tsivilistide selja taha, seda on sunnitud tegema RPG-mehed, kelle laskekaugus on alla 200 meetri ja kellel lagedas kõrbes soomukite eest ära joosta ei õnnestuks. Sellist kraami on saada küll ja veel, kus "autor" jääb suure tõenäosusega anonüümseks ja seetõttu ei saa vastane mõnda külla näidispoomist tegema minna.
Eesti riigikaitse nogija peaks olema võimekus pidada efektiivset hübriidsõda. Nii vastase brigaadidega kui muuta põrguks kogu tema tagala (mida ta meile kahtlemata korraldama asub).
Kuldsed sõnad, ka mina näen toimiva variandina seda teed. Arutleda, kas võtta tankid ja seejärel lahingumasinad või vastupidi, ja samas vaadata mööda õhutõrjevõimetusest - meie väiksus ja vaesus ei kanna seda välja, me ei suuda klassikalist konventsionaalset süsteemi piisavalt moodsa ja arvukuselt heidutavana üleval pidada. Ja kõige hullem asja juures on, et standarstete kastide joonistamisel vaenlane omab võimet neid kaste teha rohkem ja paremini varustatuna. Lisada juurde, et suurvaenlase kogu drill põhinebki hakkama saada klassikaliste tank vs tank, brigaad vs brigaad sõjapidamisega. Milleks kulutada kogu raha sihtmärgi joonistamiseks otsaette.
Selle asemel, et olla okkaline siil, vestetakse meil juttu, et kas enne võtta tiigri küünised või kihvad või piirduda esialgu tiigri triipudega ja järgmises arengukavas tiigrimöire, jne saab sajandilõpuks tiigri kokku

Olen mõelnud, et kuskohast pärineb see raamides mõtlemine ja kindel tahtmine kopeerida suuremate armeede struktuure ja kaitse ülesehitust. Arvatavasti tuleneb see kahest asjaolust - meie tänased planeerijad on õppinud nende suurriikide sõjakoolis ja mõtlevad seal õpitud raamides, teine aspekt tuleneb NATO-st, kuhu me peame NATO standardite järgi kaste looma ja juurde liitma. Olemuselt ei ole see kõik vale, kuid see on vale meie kontekstis. Meie oleme väike ja meie vaenlane on suur, ja seda igas mõeldavas mõõtkavas, majanduslikus, demograafilises, territoriaalses või mistahes kontekstis - kuidas krt on loodetakse samasugust strateegiat, taktikat ja relvastust kasutades üllitada lootust end usutavalt kaitsta.
Mulle meenutab see võimekuste kastide joonistamine napoleoni aja armeede ülesehitust, kus läheneti üsna sarnaselt, paigutades lahinguväljal kastikesi üksteise vastu marssima ja võidab see, kellel kastikesi alles jääb, kaotab see kellel kastid otsas või laiali. See toimis ja toimib ka edaspidi tingimustes, kus vastaspooled saavad kaste joonistada võrreldavates suurusjärkudes, nii arvukuselt kui erinevates relvaliikides.
Meie ei saa kunagi klassikalise armee ülesehitusega olema võimelised kaitsma end umbes sada korda suurema vastase vastu.
Kilo Tango kirjutas:Ei tohi unustada, et kalli idanaabri vahendid sedalaadi tegevuse piiramiseks on natuke teistsugused kui ameeriklastel. Näiteks kogu küla maha põletamine, inimeste pantvangistamine jne.
Ei ole nii lihtne, Eestis on juba 102 küla, kus elanikke ei ole ja tendents aina süveneb

Tänapäeval, linnades, ei tihka ka idanaaber kvartal kvartali haaval linna kivihunnikuks pommitada, ja klassikalises linnalahingus on vaenlase ülekaalukas raud pärsitud, ja nad jooksevad meiega samamoodi verd

Pikema okupatsiooni tingimustes vastupanu murdmisega on idanaabri kogemustepagas korralik ja siis tekib tõepoolest meil sissimisega probleeme, kus probleemsetes piirkondades teatud vanuses meeskodanikud piirkonnas hakkavad süstemaatiliselt "kaduma", kuni saavad otsa ja saab otsa ka vastupanu.