www.militaar.net

3M kohta tuleb eraldi teema, kuigi tegu on antud lennuki modifikatsiooniga?
Seal võiks seda kodanik M äraunustamist lahata

ja dublööri asemel on vist eesti keeles soovituslikum dublant.

Kilo Tango kirjutas:Muidu tore lugu aga oleks võinud lausega mainida, et M-4 on teadupärast üks lennuk, millest loodeti teha ka tuumamootoriga versioon...

Tuumamootoritega versiooni ei plaanitud siiski teha mitte M-4 baasil, vaid alles selle järglase, 3M baasil. Alustati uurimistöödega 1957 aastal ja baasmudeliks oli ЗМН. Kaks sisemist mootorit taheti vahetada tuumakütusel opereerivate vastu, reaktor pidi paigaldatama pommisektsiooni, suur osa kütusepaakidest taheti demonteerida ja meeskonna kaitseks paigaldada ekraanid. Kogu see krempel pidanuks hakkama katselende sooritama 1960-ndal aastal ning perspektiivis taheti jõuda neljamootorilise luurelennukini. Praktilist väljundit projekt aga ep saanudki.

Diskussija ei taha kuidagi vedu võtta

Lennuki loomine otsustati teha ülesandeks Tupolevile.

Vladimir Rigmant kirjutab, et ettepanekuga ehitada strateegiline pommitaja lennukaugusega üle 13000 km ja maksimaalse kiirusega 950 km/h pöördus valitsusse Mjasištšev ise. Ettepanek võeti vastu ja 1951.a. 24.märtsil anti välja ministrite nõukogu määrus Mjasištševi konstrueerimisbüroo taastamiseks. Nimeks sai see OKB-23.

Stalin kutsus ta välja, kuid Tupolev keeldus ülesandest otsustavalt, kinnitades, et antud etapil on selliseid ülesandeid, nagu seda näevad ette tehnilises ülesandes püstitatud nõudmised, võimatu täita- turboreaktiivmootorid ei võimalda suure kütusekulu tõttu saavutada ettenähtud lennukaugust, turbopropellermootorid aga ei taga vajalikku lennukiirust ja –kõrgust.

Stalin kutsus Tupolevi välja ja nagu Tupolev pärast seda Kerberile olevat rääkinud, siis teinud Stalin ettepaneku „ühele tema pommitajale panna lisamootorid, et lennuk ulatuks lendama USA-sse, täitma seal ülesande ja naasma“. Selle peale Tupolev vastanud, „et kodumaised mootorid ei olevat ökonoomsed ja nõudvat nii palju kütust, mida ei olevat kuidagi võimalik lennukile ära mahutata“. Stalin küsinud kinnitust, et see ikka olevat võimatu ja saanud selle, avanud laual oleva kausta ja imestanud, „et üks teine meie lennukikonstruktor kannab ette, et see on võimalik ja asub ülesannet lahendama“.

Tupolev sai seda mootorite asja sellepärast väita, et olles juba olnud hästi informeeritud algavatest töödest ja olles valmis lülituma konkurentsivõitlusse lennuki loomisel, olid 1950.a. ja 1951.a. alguses OKB-156 ja seotud organisatsioonides läbi viidud suuremahulised uurimused, mis näitasid, et vajaliku kiiruse ja lennukauguse saavutamiseks tol perioodil oli kõige sobivam 4 turbopropellermootorit 10000-12000 hj. ja kütuse erikuluga 0,25-0,3 kg/hj.h.

Tupolevi käekiri näib olevat konservatiivsus ja toimivate asjade ärakasutamine, viimane on eriti märgatav kui vaadata tolle perioodi Tupolevi reisilennukite saamislugu.
M-4 tüüpi afäärile minekuks oli ta liiga kogenud tegelane.