www.militaar.net

Rootsi nõrk kaitse kahjustab Balti julgeolekut
13.07.2013 00:00
Argo Ideon, poliitika- ja majandusanalüütik
Prindi

Neretnieks, kes on ka Rootsi kuningliku sõjateaduste akadeemia liige, leiab juuni lõpus Stratforis avaldatud artiklis, et kui Venemaa ja NATO vahel tekib Balti riike mõjutav konflikt, siis on väga väike võimalus, et Rootsil õnnestub sellest kõrvale jääda.



Analüüsides riikide sõjalist võimekust Läänemere piirkonnas, leiab Neretnieks, et Venemaa ja Valgevene territooriumil asuvate Venemaa rakettide tegevusulatus teeb NATO jaoks keeruliseks paigutada lennukeid ja mereväeüksusi Balti riikide territooriumile. Kui aga saata Balti riikide kaitsmiseks lennukeid välja Saksamaalt või Poolast, tuleks läbida sadu kilomeetreid õhuruumi, mis jääb Venemaa õhukaitse mõjuvälja.

«Seetõttu on kõige köitvam võimalus kasutada Rootsi õhuruumi,» leiab erukindralmajor. Lisaks oleks Rootsis baseeruvate lennukite puhul teekond Baltimaade kohale lühem, mis võimaldaks teha rohkem lende ning ettenägematutele sündmustele kiiremini reageerida.

«Kriitilise tähtsusega on samuti vastase ligipääsu takistamine Rootsi territooriumile,» lisas autor.

Kaitsmise tõsine küsimus

Kui vaadata asja Venemaa silmadega, siis tähendaks Rootsi territooriumil asuvad Venemaa pikamaa õhukaitsesüsteemid, et NATO-l oleks väga raske Balti riikidele õhutoetust anda, eriti kui konflikt on varajases staadiumis ning vastase õhukaitse mahasurumiseks alustatud rünnakuid pole veel edukalt lõpetatud. «Igasugune vägede õhuteed pidi juurdetoomine oleks siis välistatud,» leiab Neretnieks.

Kõige halvemal juhul, kui NATO mõistab, et Balti riikide kaitsmiseks pole võimalik midagi teha, võidakse sellest üldse loobuda. See mõjuks hävitavalt aga alliansi usaldusväärsusele.

Kõik niisugused stsenaariumid on Rootsi vaatepunktist muidugi äärmiselt häirivad, märgib erukindralmajor Neretnieks. Tema hinnangul on eriliselt haavatav Gotlandi saar, millest võib konflikti puhul saada sihtmärk ning seda isegi enne muude operatsioonide algust.

Samas ta leiab, et kui oleks selge, et NATO-l on võimalik kasutada kriisi korral Rootsi territooriumi ja õhuruumi, siis tõenäoliselt see kasvataks Läänemere piirkonna stabiilsust. See on muutumas veelgi olulisemaks, arvestades NATO kahanevat võimekust, USA vähenevat kohalolekut Euroopas ning Venemaa esiletükkivat poliitikat naabrite suhtes.

Neretnieks pühendab oma artiklis palju ruumi ka Rootsi tagasihoidlikule militaarvõimekusele. «Rootsi on lubanud Balti riike toetada sõjaliste abinõudega, kuid tal pole vahendeid, millega seda teha,» märgib Stratforis ilmunud artikkel.

Neretnieks viitab siinkohal Rootsi ühiskonnas tormi tekitanud mullusele Rootsi kaitsejõudude juhataja kindral Sverker Göransoni usutlusele ajalehes Svenska Dagbladet. Göranson kinnitas lehele, et väljastpoolt tuleva rünnaku korral suudaks Rootsi end iseseisvalt kaitsta piiratud aja jooksul. «Kõneleme umbes nädalast ajast,» kinnitas Göranson.

Rootsit üksinda ei rünnata

Kindral märkis, et NATO-le ta ei looda, kuid «maailm on üles ehitatud teatud viisil» ning sellist konfliktistsenaariumi, mille järgi toimuks rünnak üksnes Rootsi vastu ning ümbritsevas maailmas ei toimuks midagi, Göranson ei näe.

NATO on Balti riikide kaitsmise plaanide kohta avaldanud äärmiselt napilt teavet, soovides suud koomale hoides muu hulgas kahandada Venemaa negatiivseid reaktsioone. Teave Poola kaitseplaani laiendamisest Balti riikidele koodnimetuse «Guardian Eagle» all tuli avalikuks 2010. aastal Wikileaksi kaudu. Lekkinud USA diplomaatiliste memode põhjal kirjutasid sellest Briti The Guar­dian ja USA New York Times.


Kommentaar

Kaarel Kaas

Rahvusvahelise Kaitse­uuringute Keskuse teadur

Kindral Neretnieksi kirjeldusega jääb üle ainult nõustuda. Vene Föderatsioon on oluliselt kasvatanud oma sõjalist potentsiaali. Praegu on Vene relvajõududel võimekus «sulgeda» Balti riike ümbritsev õhuruum, kasutades selleks Kaliningradi oblastisse paigutatud kaugulatusega õhutõrje raketikomplekse S-400 Triumf ning Peterburi lähistel paiknevaid raketikomplekse S-300PMU-2 Favorit. Tähtis on ka Valgevene territooriumil toimuv – möödunud kuul teatas Vene kaitseministeerium, et uus Venemaa õhuväebaas rajatakse Valgevenesse Poola-Leedu piiri lähedale.

Teisel pool Peipsi järve Luugas ning Kaliningradi oblastis paiknevate raketikompleksidega Iskander on võimalik ohustada ükskõik millist strateegilist objekti alates Põhja-Poolast ja Gotlandist kuni Lõuna-Soomeni. Samal ajal on Venemaa oluliselt suurendanud Läänemere piirkonnas paiknevate üksuste võitlusvõimet.

Mainitu ühes agressiivsete, naabrite vastu suunatud suurõppuste korraldamisega annab põhjust jälgida Venemaa relvajõudude tegevust üha kasvava tähelepanuga.

The S-300PMU-2 Favorite (Russian С-300ПМУ-2 Фаворит – Favourite, DoD designation SA-20B), introduced in 1997, is an upgrade to the S-300PMU-1 with range extended once again to 195 km (121 mi) with the introduction of the 48N6E2 missile. This system is apparently capable against not just short range ballistic missiles, but now also medium range tactical ballistic missiles. It uses the 83M6E2 command and control system, consisting of the 54K6E2 command post vehicle and the 64N6E2 surveillance/detection radar. It employs the 30N6E2 fire control/illumination and guidance radar. Like the S-300PMU-1, 12 TELs can be controlled, with any mix of 5P85SE2 self-propelled and 5P85TE2 trailer launchers. Optionally it can make use of the 96L6E all altitude detection radar and 76N6 low altitude detection radar.[12]

Kapten Trumm kirjutas:Seega jub TÄNA võib VF, ootamata ära müütilise S-400 tootmise, vedada ühe S-300PMU-2 Suursaarele ja muuta sellega igasugu transpordilennukite käimise Ämaris ohtlikuks ürituseks.

Ei ole ju raske üle kontrollida elementaarseid fakte, juba tänase seisuga on VF relvastuses 9 S-400 õhutõrjepataljoni koos 72 laskeseadmega:

herman30 kirjutas:Mis siis sellest radarist. Kui tuleb sõjaolukord on see radari asukoht ja olemine kõigile selge nii et mõni cruisemissile teeb radarist vanaraua. Problem solved.

Were NATO air commanders to employ their forces in the manner prescribed in U.S. Air Force and Joint doctrine, they would attack Russia’s integrated air defense system (IADS) aggressively to establish air supremacy. They would also strike key command-and-control nodes coordinating Russian forces. They would almost certainly carry out such attacks against Russian forces in whatever friendly territory Russia had seized in its initial advance, and given the range and lethality of the Russian IADS, NATO commanders would likely press for permission to strike targets on Russian soil adjacent to the area of operations as well

So would Russian leaders consider any and all NATO air strikes on its territory a matter that “threatens the very existence of the state”? Probably not, but the answer to that question would depend on the intensity of the strikes, the breadth and nature of targets struck, and how deep in Russia the targets are located. It would also depend on how liberally Russian leaders interpret what threatens the very existence of the state while under the pressure of a high-speed, high-intensity air campaign. Finally, one must consider the question of whether Russia could accept a humiliating military defeat at Western hands, even without attacks on Russian soil, given the importance that Russian leaders place on international prestige and its relationship to state power. Might prospects of such a defeat constitute in their minds a threat to the existence of the state?