www.militaar.net

http://www.youtube.com/watch?v=kdKCLXJFPYk
http://www.youtube.com/watch?v=hU9N0CzNsWw

Kapten Trumm kirjutas:http://www.youtube.com/watch?v=kdKCLXJFPYk
http://www.youtube.com/watch?v=hU9N0CzNsWw

No ma räägin ju, hädaorg.

Kapten Trumm kirjutas:Kui venelased võivad lubada 10 000 proffi, siis eks meie peame suutma 10 000 reservisti turbokiirusel kokku ajada.
Kui vastane drillib rutiiniks umbes diviisijagu seltskonna kiire liigutamise, peame olema valmis samasuguseid jõude liigutama.
Mitte aga 1/100 sellest põhjendusega, et rahvaarv on meil ju väiksem.

Ma küll ei näe, et selline hammas-hamba vastu "võidurelvastumine" jätkusuutlik oleks, et Venemaa liigutab satelliidi Eesti kohale peame meie ka, venelased liigutavad tunni ajaga õhudessandi 1000+ meest suvalisse Eesti punkti - meie ka, Venemaa saadab eskadrilli pommitajaid meile selga, meie ka jne - jne - ilmselgelt selle loogikaga ei vea me kuidagi välja.
Muidugi kiire reageerimise ja suuremate jõudude kokkukutsumise testimine on vajalik. Vajalik kasvõi teadmiseks, kas see on võimalik, kus on kitsaskohad mida parandada.

Suuremas plaanis tuleb siiski toetuda realiteetidele ja põhitõdedele. Realiteedid on Eesti vs Venemaa suurus, rahvaarv, sõjaline võimsus, samuti on parandamatu geograafiline asend. Tahaksin näha maailmamastaabis sõjandusspetsialiste-kindraleid, kes Eesti vs Venemaa sõjalise konflikti lahendaks meie kasuks. Vähemalt mõistlikes raamides see ei ole võimalik, ehk on võimalik kui Eesti militariseerida a'la P-Korea kaasa arvatud kogu rahvusliku potentsiaali panustamine omamaise massihävitusrelva väljatöötamiseks.

Samuti sõjaline osa ei ole iseseisev suurus vaid üks poliitika (pikendamise) osa. Kui poliitikas tehakse strateegilisi vigu, võib sõjalise osaga seda olla keeruline või ka võimatu kompenseerida. Näiteks võiks küsida, mis on, või mis võiks olla Venemaa motiiv Eestit sõjaliselt rünnata. Iga sõjaline agressioon, nii nagu ka kuritegevuses vajab kolme asja, motiivi, vahendeid, võimalust. Kui üks neist on puudu, siis on rünne vähetõenäoline. See kehtib kõikide riikide kohta, ka lääneriikide sõjaliste algatuste kohta. Samuti ei tasu kergekäeliselt segamini ajada sisulist motiivi ja sõdade algatamiseks otsitud ning propagandistlikult võimendatud pealiskaudseid põhjusi.
Vihjena võiks küsida, miks NSVL ei vallutanud Soomet, kas tõesti kartis teist Talvesõda, loomulikult mitte, sest 50-60-70 NSVL ei olnud see mis 40-ndatel, seda nii sõjaliselt kui juhtimiselt ja motiividelt. Peamine põhjus miks Soome jäi puutumata, on, et Soome hoidis väga teraselt joont mitte anda NSVL-le motiivi Soome ründamiseks.
Kuidas on täna Eesti ja teiste Balti riikide puhul. Venemaal on meie ründamiseks olemas motiiv - Balti riikide NATO liikmelisus, Venemaal on olemas ka vahendid - Balti riikide sõjaline jõud vs Venemaa sõjaline jõud vist ei kannata võrdlemist, aga Venemaal puudub võimalus - puudub poliitiliselt soodne olukord (kus Venemaa jaoks oleks kindel, et NATO ei sekku või teadmine, et NATO otsustusprotsess põrub).
Venemaad võib täna tagasi hoida ka see, et olgugi Balti riigid NATO liikmed, siis NATO võimekamad riigid reaalselt Balti riikidesse sõjaliselt ei panusta ja selle läbi Venemaa julgeolekuhuvide kahjustamine läbi NATO-stunud Balti riikide on Venemaa jaoks rohkem teoreetilis-strateegiline probleem, mille lahendamise võib Venemaa lükata sobivaima momendi peale kaugemasse strateegilisse tulevikku.
Seega Eesti suurim möödapanek ja fopaa on Venemaale meie ründamiseks motiivi loomine. Sisuliselt sõltub meie olemasolu NATO riikide, peamiselt USA suvast. Kui NATO&USA mistahes põhjusel nõrgeneb, olgu selleks põhjuseks majanduse kokkukukkumine, sõjaline läbikurnamine mõnes suuremas konfliktis, siis on see Venemaa võimalus oma julgeolekuhuvid meie piirkonnas taastada.
USA "sõprus" tundub tore aga jama on selles, et Eesti võimalused USA nõrgenemise, kukkumist või tema otsuseid mõjutada on vist nulli lähedased (Iisraeli mõju üle USA tehtavate otsuste üle vähemalt spekuleeritakse). Me oleme oma riikluse eksistentsi teadlikult andnud sõltuvusse kaugest võõrriigist, siis see ei tundu eriti jätkusuutliku ja targa käitumisena. Võib ka öelda, et me oleme oma suveräänsuse loovutanud USA-le, kus kogu meie iseseisvus sõltub USA-st ehk ühest võõrriigist kellega meil sisulised huvid puuduvad või on see kate suuresti ainult poliitretooriline ehk USA-le ei ole senini midagi maksma läinud meie toetamine, aga kui nad peavad reaalselt hakkama maksma nii rahaliselt, eludega, kui ohtu panema oma rahvusliku julgeoleku meie pärast võib USA toetus meile sulada kiiremini, kui kevadine lumi. Jääb arusaamtuks, kuskohast tuleneb teadmine, et USA hegemoonia ja ainuvõim on igavene või USA-t ei või tabada ootamatud kriisid, kus USA mõjuvõimu järsu vähenemise järgselt tuleb meil seista silmitsi realiteetidega oma geograafilisest asukohast ja Eesti vs Venemaa suurusjärkudest. Kardan, et siis ei aita ka NATO-st kiirkorras lahkumine, sest Venemaa ei saa lubada enda piiril riike kes esimesel võimalusel täie teadmise juures otseselt Venemaa julgeolekuhuve kahjustavad. .. ja siis vaatame jälle Soome televisiooni ja heietame lugusid Soome Talvesõja vaprusest, millega nad kindlustaid omale igavese iseolemise.
Arvan, et meie tegelik kaitse ei sõltu niivõrd õppekogunemiste kiirusest, või kas meil on kahekümne aasta pärast 12 tanki ja 2 sõjalennukit või 24 tanki ja 4 sõjalennukit vaid eelkõige läbimõeldud ja tarkadest poliitilistest valikutest. Kui poliitiliselt strateegilised alused loogilised ja tugevad on palju kergem ja loogilisem teha valikuid ka poliitika pikendamise vahendite osas.
Täna on ju täielikult teadmata ja ennustamatu NATO roll meie abistamisel sõjaolukorras. Ja me ei saagi seda kunagi eelnevalt teadma, sest teiste riikide otsused sõtta sekkumisel ei sõltu meist.

Tommy:

Kui toimus "Zapad-1999", me veel NATOs polnud.
Aga suveräänsus jäi üldmobilisatsiooni puudumisest hoolimata alles.
Muidugi oleks toona suudetud varustada vaid murdosa vajaminevast kontingendist.

Ma olin siis küll noor, kuid justkui on meelde jäänud, et samal ajal siiski teatud "liigutused" EKV-s tehti. 1999.a. toimus Belgradi pommitamine, misjärel algas Eestlaste jaoks suurem missioon ja meelde on jäänud uudistest lõik, kus KVJ kutsus tagasi Kosovos teeniva(d) üksuse(d) ning ohuaste oli tavapärasest kõrgem.
Nagu ütlesin, olin siis palju noorem ja võin eksida, seega teadjad, parandage mind kui eksin.

Ma küll ei näe, et selline hammas-hamba vastu "võidurelvastumine" jätkusuutlik oleks, et Venemaa liigutab satelliidi Eesti kohale peame meie ka, venelased liigutavad tunni ajaga õhudessandi 1000+ meest suvalisse Eesti punkti - meie ka, Venemaa saadab eskadrilli pommitajaid meile selga, meie ka jne - jne - ilmselgelt selle loogikaga ei vea me kuidagi välja.
Muidugi kiire reageerimise ja suuremate jõudude kokkukutsumise testimine on vajalik. Vajalik kasvõi teadmiseks, kas see on võimalik, kus on kitsaskohad mida parandada.

Kindlasti on 10 000 meest 24 tunniga valmis märksa suurem probleem vastasele kui 10 000 meest kolme kuuga. Või isegi nädalaga.
Täna ei olegi ju küsimus niipalju sõjarauas ja varustuses, vaid õlitatud süsteemis, mis tagab SA armee valmis seadmise sootuks teistes ajaskaalades kui me täna rahuaja rutiinis harjunud oleme.
Nagu sa isegi taipasid, eksisteerib naabrimehel piisavalt väge ajada asju nii, et isegi meil olemasolevat sõjarauda ei jõuta kasutusele võtta - see kas hävitatakse laoplatsidel või segatakse mobiliseerimist sellises ulatus, et üksusi, kes seda rauda kasutama peaksid, ei tekigi. Ükskõik kui hea sõjaraud ilma inimesteta on lihtsalt hulk trofeesid vastasele. Seega - mida kiiremad olla suudame, seda suuremad on eduvõimalused.

Tänases õigusruumis pole meil isegi erilisi võimalusi selliseid "10 000 meest 24 tunniga lahinguväljale" tüüpi asjade harjutamiseks, selline asi eeldab ikka natuke teisel tasemel tegutsemist kui täna harjutud on. KL süsteemis on seda mõnevõrra praktiseeritud ja neid rühmasid tundide jooksul ka kokku aetud. Kahjuks reservarmee seda eriti teinud pole. Need reservid, mis KT-l esinevad, on kokku aetud 4 kuulise etteteatamisega (nagu meil kord ette näeb reservisti väljakutsumiseks). Üks küsimus on täna kehtiv õigusruum, mis muudab taolise ürituse korraldamise samahea kui võimatuks, teiseks nende üksuste tegevus rahuajal saab olema ikka väga komplitseeritud igasugu maaomandi probleemide tõttu ja nõuab titaanlikku ettevalmistustööd. Ise küsimus on siin see õiguslik tasakaal, isiklikult arvan, et riigikaitselistes koormistes on meil täna asi liigagi indiviidi poole kaldus.

EW perioodil oli enamvähem usutavalt teada, et 80+ tuhat meest mobiliseeritakse 72 tunniga ja seda protsessi kaitsevad spetsiaalsed katteüksused reageerimisajaga kuni mõni tund.
See oli rohkelt harjutatud õppekogunemistel ja arvestades näiteid, kus rügement saadi päevaga liikumisvalmis, võib arvata, et tühi praalimine see jutt ei olnud.
Tunnistan oma rumalust siinkohal, et kuidas oli see õppekogunemisele kutsumine reguleeritud tollal, ei tea.
Aga seda teemat, et õppekogunemisteks pole Eestil raha, pole mõtet veeretama hakata.

HeiniR kirjutas:Ma olin siis küll noor, kuid justkui on meelde jäänud, et samal ajal siiski teatud "liigutused" EKV-s tehti. 1999.a. toimus Belgradi pommitamine, misjärel algas Eestlaste jaoks suurem missioon ja meelde on jäänud uudistest lõik, kus KVJ kutsus tagasi Kosovos teeniva(d) üksuse(d) ning ohuaste oli tavapärasest kõrgem.
Nagu ütlesin, olin siis palju noorem ja võin eksida, seega teadjad, parandage mind kui eksin.

Eks teatud "liigutused" kindlasti toimusid ka toona. Mina ka päris detailideni ei tea.
Me kõik olime nooremad ja hoopis teistel elualadel.
"Liigutatakse" ju ka praegu. Ehkki "Zapad"-õppustega ma seda ei seostaks.

Kaitsevägi viib koostöös Kaitseliiduga septembris läbi taktikalise kontrollõppuse Suur Vanker 2013, et hinnata kaitseväe ja Kaitseliidu valmisolekut.

„Võimalike suuremahuliste sise- ja välisriiklike kriiside tekkimisel peab reservarmeel põhinev kaitsevägi ning vabatahtlikkusel baseeruv Kaitseliit olema alati tegevusvalmis. Selle õppusega me seda nüüd hindamegi,“ ütles kaitseväe peastaabi sõjalise valmisoleku ja mobilisatsiooni jaoskonnaülem major Argo Reidla.

Õppuse Suur Vanker 2013 peamine eesmärk on hinnata kaitseväe ja Kaitseliidu sõjalise valmisoleku saavutmist ning saada õppetunnid 2015. aastal toimuva sõjalise valmisoleku õppuseks Siil.

Paralleelselt õppusega Suur Vanker viib kaitseministeerium läbi sundkoormiste rakendamise õppuse Kratt 2013, mille käigus testitakse riigi ja ettevõtete valmisolekut koostööks.

Õppusest võtavad osa kaitseväe ja Kaitseliidu kaitseväelased, tegevliikmed ja reservväelased

Mida ma silmas pidasin, oli see, et Venemaa poliitika Jeltsini ajal oli oluliselt ohtlikum. Võiks lausa ekspansiivseks nimetada. Kõik tänapäeval(ja mitte ainult) vinduvad tulipunktid sündisid just neil aegadel.
Lisaks oli ka nende sõjaline võimekus toona parem.(ükskõik kui palju Putini jutupaunikud seda üle karjuda üritaks)

Ja meie enda sõjaline võimekus oli 90-tel sisuliselt olematu. Minu subjektiivsel hinnangul.

Suuremas plaanis tuleb siiski toetuda realiteetidele ja põhitõdedele. Realiteedid on Eesti vs Venemaa suurus, rahvaarv, sõjaline võimsus, samuti on parandamatu geograafiline asend. Tahaksin näha maailmamastaabis sõjandusspetsialiste-kindraleid, kes Eesti vs Venemaa sõjalise konflikti lahendaks meie kasuks. Vähemalt mõistlikes raamides see ei ole võimalik, ehk on võimalik kui Eesti militariseerida a'la P-Korea kaasa arvatud kogu rahvusliku potentsiaali panustamine omamaise massihävitusrelva väljatöötamiseks.

Jah see on nii, kui eeldada et vastakuti lähevad terve Eesti armee kogu Venemaa armeega. Aga kui palju üksusi saab Venemaa endale lubada nii väikese territooriumi vallutamiseks? Meie ülesanne on teha nii, et Venemaa ei hakkaks oma naaberriike ükshaaval noppima. Sõltumata NATO või jumal teab mis organisatsiooni reeglitest peaksime me oleme täiesti valmis minema reaalsete üksustega appi ka nendele naaberriikidele, kellele me vähegi saame appi minna. Rootsi või Soome abistamine võib olla meretranspordi katkemisel keeruline, aga kindlasti saame me neid aidata radaripiltide või muu sellisega. Kuid ilmselt valib Venemaa siit piirkonnast endale enne ikka mõne nõrgema sihtmärgi. Ma arvan, et me suudame ka täna näiteks Läti, Leedu või Poola abipalve korral ja meie valitsuse loal nendesse riikidesse vähem kui nädalaga mõne Scoutidest ja vabatahtlikest kokkupandud jalaväepataljoni saata. Kui Venemaa peaks mõnda sellist riiki ründama, siis peaksime meie olema piisavalt targad, et mitte pealt vaadata ning loota, et ehk meie pääseme.

Seega Eesti suurim möödapanek ja fopaa on Venemaale meie ründamiseks motiivi loomine. Sisuliselt sõltub meie olemasolu NATO riikide, peamiselt USA suvast. Kui NATO&USA mistahes põhjusel nõrgeneb, olgu selleks põhjuseks majanduse kokkukukkumine, sõjaline läbikurnamine mõnes suuremas konfliktis, siis on see Venemaa võimalus oma julgeolekuhuvid meie piirkonnas taastada.

Kui tulenevalt Venemaa ajaloo traumaatikast on mõistetav, et NATOt peetakse vaenlaseks, siis kuidas on NATO juhtkond Venemaa vastu vaenulikult käitunud. Minuarust on Venemaa see, kes tõmbub endasse ja NATOs tonti näeb.
Ja kuidas on üldse Eesti Venemaa suhtes vaenulikult käitunud? Kuidas me suudame teiste naabritega asjalikult ning ehk lausa soojalt ja sõbralikult asju ajada ning just Venemaaga pidevalt mingid probleemid tekivad. Mulle tundub, et ka teistel Venemaa naabritel ja isegi nende kauaaegsetel partnerriikidel on parem läbisaamine Euroopa riikide, kui Venemaaga.
Seega mulle kangelt tundub, et meiepoolne täiendav sõbrustamine Venemaaga oleks pigem meiepoolne tallalakkumine, kui et üksteist austav läbisaamine.


Mis puudutab välkõppuste korraldamist, siis minu idee on selline:
KV saab üpriski vabalt korraldada üksuste linnakust väljasõidu aja hindamise. Tehes seda öösel või nädalavahetusel rikutakse ilmselt kaadri puhkeaega ning ajateenijate linnalubasid, aga seda võiks kaaluda (sorry elukutselised ).
KLi olemasolevates üksustes peaksid jaoülemad helistama jaoliikmetele ning küsima küsimuse: "Kui praegu antaks mingil moel häire, siis kui kiiresti sa pessimistliku prognoosi kohaselt jõuaksid oma varustusega/ilma varustuseta meie kogunemispunkti?" Siis lööb jaoülem andmed kokku ja esitab need rühmaülemale. Rühmaülem saab selle põhjal teha prognoosi kui kiiresti ja mis mahus tema rühm saab koguneda ja kui paljudel on juba oma relvad käes.
See ei pea toimuma üheaegselt. Jaoülem võib suvalisel kellaajal nädala jooksul oma liikmetele helistada, sellega tagatakse ka see, et saadakse teada pühapäeva hommikune ning kolmapäeva lõuna ajaline keskmine reageerimisaeg.
Mitte tingimata samal ajal, aga seoses sama õppusega kutsutakse (kasvõi reservõppuse nime all, et palgakadu kompenseerida) KL kogunemispunkti üks-kaks üksuse autojuhti, kes peavad kõik masinad käivitama ning nendega platsil tiiru tegema. Selle põhjal saab teada kui mitme masinaga saaks kohe välja sõita ja kui mitu vajavad täiendavat remonti.
Autojuhid esitavad andmed rühmaülemale. Rühmaülem ragistab ajusid, liidab ajale juurde veel masinate koormamise ja suuremate relvade ja muude süsteemide masinatele hakimise/laadimise aja+mingi reservaja ja kui tema lahingüksus allub kompaniile, esitab need andmed veel kompaniiülemale.
Niiviisi saame teada selle ajalise suurusjärgu, kui palju kuluks rühma/kompanii või nendest kiirkorras kokkupandud esimestest reageerijatest koosnevate jagude/rühmade maastikule viimiseks.

Selleks, et see toimiks edukalt ka sõja olukorras tuleb teha järgnevat:
1. Igasse linna paigutada valjuhääldid, mida saab juhtida kas kohalikust KL malevast või lisaks kohalikule tasandile ka keskselt. Need süsteemid ei pea katma täieliku kuuldavusega kogu linna, aga nad võiksid teha nii kõva häält, et kui nad tööle hakkavad, saaksid inimesed aru, et midagi on lahti ning saakid kasvõi paar maja nende suunas liikuda, et täpset infot kuulda. Kinni peab selle maksma KaMin, sest keegi teine seda nagunii ei tee. Neid saaks kasutada ka muude kriisiolukordade puhul. Nagunii paikneb enamus inimesi linnades ning kui keegi kaitseliitlane teeb kasvõi kuskil vaikses kontorinurgas oma tööd, siis mõni kolleeg käib ikka päeva jooksul väljas ja seda häiret kuuleb ning edasi ütleb.
2. Luua ja avalikult reklaamida kriiside korral kasutatav raadiokanal või olla valmis edastama teateid kõigil kasutatavatel raadiokanalitel.
3. Õpetada igale EKV liikmele lisaks oma põhierialale juurde ka tagavaraeriala, mida ta peaks olema valmis hädapäraselt täitma. Jagude ja rühmade tasandil tähendaks see seda, et peaks olema mehi, kes oskavad/julgevad TT relvi kasutada ning ka neid, kes saavad hakkama näiteks kuulipilduri, autojuhi või meediku ülesannetes. Julgus ja oskus oma üksust juhtida peaks olema enamustele kaitsejõudude liikmetele juba loomult kaasa antud
4.Tagada kõikide uste ja väravate avamine näiteks kahe seersandi austmes inimese poolt. Vastasel juhul võib tekkida olukord, et pääsla on mingil põhjusel hävitatud, aga territoorium on meie käes või õnnestub tagasi võita, aga me ei pääse suurematele relvadele ligi. Selleks oleks sõltuvalt relvaladude suurusest võimalik uksi avada esimestel kohaletulnutel.
5. Transpordivahenditesse kleepida eestikeelsed juhised masina käivitamiseks ja kasutamiseks. Auto on auto ja eks mitmetel kaitseliitlastel ole kogemusi ka sõiduautodest suurema tehnikaga. Seega võiks masinaga minema sõita ka siis, kui ettenähtud autojuht puudub ning ka C(E) kati lube pole. Aga kui massi sisselülitamine käib kuskil väljastpoolt kabiini porilaua alt servast või on autol muu omapära, mida ehk sõiduato roolist tulnud inimene esimese hooga ei taipa, siis aitab olulisi minuteid säästa selge ja eestikeelne punktide haaval väljatoodud auto käivitamise ja kasutamise juhend. Samuti tuleks see juhend kleepida kõikide autode käigukastide peale, et oleks selge mis kangi mis asend midagi teeb. Ega need saksakeelsed lühendid ei ole võõra inimese jaoks sugugi mitte üheselt mõistetavad. Juhendi toimuvust kontrollida nii, et kutsuda tänaval kõndivad 16 aastased neiud autode juurde ja lasta neil käivitamist proovida. Kui nemad saavad hakkama, siis juhend toimib.

Kiitke või laitke mu lollust, aga minuarust oleks need vajalikud sammud.

---
Vahepeal on juba kaks uut kommentaari, aga ei hakka oma juttu enam kustutama või muutma.

Transpordivahenditesse kleepida eestikeelsed juhised masina käivitamiseks ja kasutamiseks. Auto on auto ja eks mitmetel kaitseliitlastel ole kogemusi ka sõiduautodest suurema tehnikaga. Seega võiks masinaga minema sõita ka siis, kui ettenähtud autojuht puudub ning ka C(E) kati lube pole. Aga kui massi sisselülitamine käib kuskil väljastpoolt kabiini porilaua alt servast või on autol muu omapära, mida ehk sõiduato roolist tulnud inimene esimese hooga ei taipa, siis aitab olulisi minuteid säästa selge ja eestikeelne punktide haaval väljatoodud auto käivitamise ja kasutamise juhend. Samuti tuleks see juhend kleepida kõikide autode käigukastide peale, et oleks selge mis kangi mis asend midagi teeb. Ega need saksakeelsed lühendid ei ole võõra inimese jaoks sugugi mitte üheselt mõistetavad

See pole muidugi kaugelt võrreldav inimfaktori tähtsusega, aga märkusel on oma point olemas. Andestage see detailidesse minek.
Allüksuse käsutuses oleva tehnika/relvastuse õpe peab kuuluma KÕIKIDE allüksuse meeste väljaõppe hulka (kasvõi algtasemel).
Olen näiteks sattunud ühe tragikoomilise stseeni tunnistajaks, kus hulk sõdureid üritas käivitada DAF veoautot, keegi tõi juba eetri pudeli ja keegi tagus saapaga vastu ratast "kuradi hollandi saast".
Olen kindel, et taolises vanuses meestel oli 10-st 9-l mehel B-kati luba olemas. Viga oli sellises vähetähtsas detailis, et auto väljasuretamise hoob oli jäänud suretamise asendisse ja seepärast mootor vaatamata tühjaks käiatud akudele ja eetri kasutamisele mitte käima minna ei soovinud.

Ilmselt taoline nüanss võinuks lahinguolukorras olla fataalse tähendusega kogu kambale.

hillart kirjutas:Kuna just praegu loen sellist huvitavat raamatut, nagu Mark Solonini "25. juuni 1941. Rumalus või agressioon?", kus on väga detailselt lahatud ka Talvesõja küsimusi, ja kuna ka siin on sellele nn. Talvesõja imele viidatud (küll hoopis vääras kontekstis ja meelevaldse järeldusega), siis raamatumaterjalide põhjal tuleb tegelikkuses välja (numbrid on kõik konkreetsetest arhiivimaterjalidest võetud) just see minu poolt foorumis korduvalt nö. kilbile tõstetud, kuid järjekindlalt eiratud, teema inimfaktori otsustavast tähtsusest taolistel juhtudel.

Soloninil Talvesõja käsitluses arhiivimaterjalid?
Paranda mind selles teemas: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 51&t=21837 Seal ma üritasin foorumi liikmeid eksitada väidetega, nagu Solonini Talvesõja käsitlus poleks kärbsemustagi väärt

Kapten Trumm kirjutas: Allüksuse käsutuses oleva tehnika/relvastuse õpe peab kuuluma KÕIKIDE allüksuse meeste väljaõppe hulka (kasvõi algtasemel).
Olen näiteks sattunud ühe tragikoomilise stseeni tunnistajaks, kus hulk sõdureid üritas käivitada DAF veoautot, keegi tõi juba eetri pudeli ja keegi tagus saapaga vastu ratast "kuradi hollandi saast".
Olen kindel, et taolises vanuses meestel oli 10-st 9-l mehel B-kati luba olemas. Viga oli sellises vähetähtsas detailis, et auto väljasuretamise hoob oli jäänud suretamise asendisse ja seepärast mootor vaatamata tühjaks käiatud akudele ja eetri kasutamisele mitte käima minna ei soovinud.

Ilmselt taoline nüanss võinuks lahinguolukorras olla fataalse tähendusega kogu kambale.

Ilus näide tegelikust elust. Arvan, et ainult õpetusest masina kabiinis jääb väheseks. Ei ole ju eriti kulukas kui iga mees saaks pool tundi ka igat erinevat tüüpi masinaga harjutada, jääb palju kindlamalt meelde. Ajateenistuses peaks aga olema igal soovijal olema võimalus mootorratta ja autojuhi lubade tegemiseks riigi kulul.

Mõned kommentaatorid järjekindlalt kirjutavad, et mis huvi on teistel riikidel meid kaitsta.
Minu arvates teiste riikide juhid ei ole nii nii lollid ja oskavad väga hästi ette näha, kui balti riigid on vallutatud siis hakatakse vallutama neid endid ja vallutaja on siis juba tugevam balti riikide resursside arvel. Järelikult on neile endile kasulik meid kaitsta.
Iseasi muidugi kui mingi kasuliku poliitilise tehinguga meid maha müüakse nagu Teheranis ja Jaltas.

Tänaselgi päeval toimub sõduri baaskursustel kõikide relvade ning ka meditsiini õpe. Küll aga pean ma ausalt tunnistama, et vähem kui kümme aastat tagasi sain KSP58 õpet. Tänasel päeval ei mäleta vist sedagi, kust otsast see relv lahti hakkas käima. Tõenäoliselt saan ma sellega hakkama, aga pika pusimise peale. MG3e sain mõned aastad tagasi ajateenistuses ja kuskil üritusel sattusin kokku ühe värske kuulipilduriga, kes oli mingi asjaga hädas, mille lahendamist ma veel mäletasin. Kuna aga seda relva ise ei kasuta ja lahinglaskmistel pole seda kunagi kasutanud, võivad mul tekkida probleemid, kui minust ootamatult kuulipildur saab.
Teoorias oskan lasta ka kustit, aga selle "laskmisõppe" olen läbinud vaid õppusel vabal ajal kustimehe käest koolitust saades. Kuid näiteks kui peaks olema vaja killul sütikut sättida, siis ei tea kas seda oskaks.
Peale selle põhieriala peaks aastas korra igale inimesele meenutama vähemalt ka seda teist eriala. Samas see ei ole üks kõige suuremaid murekohti meie kaitsevõimes ja selle probleemi parandamine jääb ilmselt õppuste vaheaegadel üksuse ülemate kanda.

Autode kohta arvan, et ilmselt ei ole kõigile lubade andmiseks riigil raha ning ja vast pole vaja seda lubade tegemise koolituse aega ka kõigi meeste peale kulutada. Niigi vingutakse ajateenistuse pikkuse üle. Pigem on probleem selles, et kui meil on tänasel päeval 3-4-5 põhilist autode tüüpi ja seesama massi lüliti või väljasuretamise hoob või mõni muu detail on kõigil erinevad, siis see lihtsalt ununeb ajapikku ja ootamatult autojuhi ülesannetesse sattudes tulebki stopp ette.

Olen nõus sellega, et iga jaoliige/üksuseliige peab oskama oma üksuse relvi. Iga üksuse ülema mitte just kohustus aga parema lahingefektiivsuse nimel on vaja tal õpetada kõikidele oma jaoliikmetele relvi, mis on üksuses. Ehk siis kui kullamees ära kukkub, oskab kasvõi laskur Mart algtasemel MG-3 käsitseda. Muide, allüksuse ülem ei pea õpetama erialarelvi, kui on pädev eriala vemps saab ka tema seda teha kõikidele võitlejatele. Juhtimise kohapealt on muidugi teine asi, koolitus annab sulle põhiteadmised aga reaalsed kogemused saadki reaaalselt mehi põllu juhtides(jaos on ainult üks mees kes on saanud juhtimiskoolitust JÜ, poolikult seda ju ei nõuta). Kuna jaos on reeglina 8-10 võitlejat, siis neist igaüks oleks juhi ettevalmistusega on naiivne loota. Siis tuleb suureosas loota meeste pädevlikkusele. KLis sellise süsteemi sisseviimine on teostav, aga seda teha on raskendatud, kuna vabatahliku aeg on kallis, ning enamasti tehakse allüksuse drille, kus väga pole võimalik neid asju teha. Tean, et nüüd mulle öeldakse, kui on vaba aeg siis on saab teha, koguaeg rakkes olla pole ka mõistlik. Aga et igaüks saaks ka reaalselt Kustist, kullast lasta saaks on paraku komplitseeritud. Tean näidet, kus üks võitleja tahtis minna erialarelvade laskelaagrisse aga ei saanud minna, kuna polnud erialamees.