www.militaar.net

Teema pikalt unaruses olnud. Ja ei jätka ka praegu sealt kohalt, kus omal ajal plaanitud, vaid hüppaks ajas hoopis nõksa tagasi.

Nimelt sai sahtlite koristamise käigus leitud üks 1990. a. ilmunud ajaleht "Pilk" (nr. 31, detsember 1990), kus oli sees vanameister Heino Gustavsoni artikkel Sinimägedel asunud fortifikatsioonidest I m-s ajal ja järel - "Need sinised-sinised mäed..." Sealt siis lühikene refereering esimese rannakaitse patarei nr. 7 kohta.

Tänapäeval Eestis Peeter Suure Merekindluseks nimetatavas rannakaitsesüsteemis oli ette nähtud patarei ka Merikülas. See kuulus Varu- ja ka Sisepositsioonina tuntud patareide süsteemi. Meriküla patarei ehitati kõrgele klindile, sügava ojasängi kõrvale. Kõrvalt läks mööda Narva-Jõesuusse viiv maantee ning patarei varustamiseks rajati ka Auverest raudteeharu. Patareisse kavatseti paigaldada 10" (254 mm) Durlacher'i kahurid, neli tk. Valmisid vaid kahurite alused ning muldvallid, kõrvale rajati ka laskemoonablindaaž.

Positsiooni vastu tekkis eestlastel uuesti huvi 1919. a. Kuna Vabadussõja käigus olid mõlemad pooled (küll sõja erinevates faasides) kasutanud meredessante, siis peeti dessanditõrjet väga oluliseks ülesandeks. Meriküla positsiooni peeti sobivaks positsiooniks Narva tagalasse suunatud dessandi tõrjumiseks. Kuna olemasolevad positsioonid olid rajatud 10" Durlacherite jaoks, neid aga võtta polnud, siis leiti, et kõige kiirem ning odavam on rajada uus positsioon olemasoleva naabrusesse. Pealegi oli olemasoleva laskesektor ka vähe vales suunas...

Uus positsioon rajati olemasolevast mõnisada meetrit loodesse, peaaegu klindi servale ja laskesektoriga idast loodesse. Esimene 6" Canet suurtükk pandi paika 1919. a. sügisel, patarei loeti vastuvõetuks 13. novembril 1919. Tegelikult sai teine suurtükk ülesse alles märtsis 1920.

Kuna aga rahulepingud keelasid sedasorti kindlustustööd piirilähedases vööndis, siis sõlmiti 1920. a. mais Eesti ja Venemaa vahel erileping Meriküla patarei likvideerimise kohta. Ning kahurid võetigi maha.

Samas dessanditõrje ülesanne oli endiselt oluline. Nii alustati siis uue positsiooni rajamist sellest mahavõetud patareist veelkord ca 150 m eemale. Ning 1920. a. sügisel monteeriti kahurid sinna uuesti ülesse. Seekord neid ei mehitatud, see jäi reservi (pool)patareiks. Kahurid seisid seal kuni 1922. a. sügiseni, mil need maha võeti ning Tallinna kesklattu viidi.

Vabanenud patarei nr 7 võeti aga uuesti kasutusele Viimsi poolsaarel Miidurannas asunud patarei poolt.

Tänud lugupeetavale huvitava info eest ! Ühtlasi paluks täita võimaluse korral valge laik ...
https://et.wikipedia.org/w/index.php?ti ... &redlink=1

toomas tyrk kirjutas:vanameister Heino Gustavsoni artikkel Sinimägedel asunud fortifikatsioonidest I m-s ajal ja järel - "Need sinised-sinised mäed..." Sealt siis lühikene refereering esimese rannakaitse patarei nr. 7 kohta.

Tänapäeval Eestis Peeter Suure Merekindluseks nimetatavas rannakaitsesüsteemis oli ette nähtud patarei ka Merikülas. See kuulus Varu- ja ka Sisepositsioonina tuntud patareide süsteemi. Meriküla patarei ehitati kõrgele klindile, sügava ojasängi kõrvale. Kõrvalt läks mööda Narva-Jõesuusse viiv maantee ning patarei varustamiseks rajati ka Auverest raudteeharu. Patareisse kavatseti paigaldada 10" (254 mm) Durlacher'i kahurid, neli tk. Valmisid vaid kahurite alused ning muldvallid, kõrvale rajati ka laskemoonablindaaž.

Antud juhul on vanameistri kirjutatu küll kahjuks täiesti vale.

Narva positsiooni Meriküla pat nr 1 kuulus Kroonlinna kindluse alla ega olnud üldse PSM-s. Merel oli üks suurtüki-miinipositsioon, mida mereväelased nimetasid Mereväe Tagalapositsiooniks (Tallinnast ehk siis PSM-st vaadatuna), Kroonlinna kindlus aga Eelpositsiooniks - ka täiesti loogiline. See paiknes Soome lahe saartel.

Narva lahe ja selle ranniku jaoks hakati positsiooni kavandama sügisel 1915. Aprillis 1916 hakati ehitama. 1917 sai positsioon ametliku nime 1-й Береговой Артиллерийский Дивизион. Pataljoni staap oli Narvas. Pat nr 1 Merikülas, pat nr 2 Udrias (ehitised tänaseni kenasti olemas), pat nr 3 Hakajas (vene Gakkovo) - kahjuks pole saanud ligi.

Kurgola poolsaarel oli veel patareisid, mis justkui enam ei kuulunud Narva pataljoni alla (Kirjamo I ja II), aga see asi ja kogu Lääne-Ingeri dessanditõrje positsiooni (13 patareid?) alluvus on pisut segane - ametlikult oli Kroonlinna kindluse Yhinmäe positsiooni Seraja Lošadi patarei kõige kaugem (läänepoolsem), aga kuhu siis kuulusid Lääne-Ingeri patareid (3-я группа позиционных батарей Балтийского побережья)? Ka nt Lauga-Jõesuu ja Hevaa-Jõesuu patarei kuuluvus on segane.

Suurtükid (ka 10-tollised Merikülas) olid kenasti paigas, toodi Kroonlinna kindluse muudest fortidest ja patareidest. Pandi pihta Saksa I okupatsiooni ajal.

Aitähh täiendamast ja parandamast!

Loodetavasti see EW aeg oli vanameistril vähe täpsemini paberile saadud

Jah, eks see ole ka täiesti teine asi. Lihtsalt kohanimi Meriküla on ühine...

Eks seda EW-asja Merikülas pea võtma kogu Alutagusel kuni 1923. aastani tegutsemise kontekstis - mida hakata pihta Vene ja Saksa vanade kindlusehitistega? Narva jõe äärne kogu pikkuses, Vaivara ümbrus, Meriküla, Udria, Narva-Jõesuu...

Sest 1915-1921 oli sinna ehitatud väga palju asju - Vene, Saksa, EW. 1921 olid Vene asjad, mida võinuks EW vastu kasutada, üldiselt lammutatud ning nt uued piirikindlustised ikka väga võimsalt ehitatud välja.

Ja siis 1922 leiti, et olukord maailmas on rahunenud, sõjaliste ehitiste korrasolek nõuab ressurssi, sõjaline infra halvab kohalikku majandustegevust jne. Ning suured maa-alad anti tsiviilkasutusse. 1930. aastate algul taas leiti, et olukord ikka enam nii roosiline pole. Siis selgus, et kümne aastaga on kogu kunagiehitatu muutunud kasutuskõlbmatuks ja tuleb täiesti otsast hakata pihta...

Aga sealt saaks uurija minna juba edasi EW 1930. aastate uute piirikindlusteni. Mis on juba täiesti uus teema...

Sattusin täiesti juhuslikult ühe huvitava säiliku otsa, kus sõjaministeerium klaarib teedeministeeriumiga lõhutud blindaazide asja. Nimelt oli Vaivara positsioonidel antud rida vene-aegseid kindlustusi lammutamiseks teedeministeeriumile, kes töö omakorda alltöövõtu korras eraisikule üle andis. Kes aga omakorda lisaks vene aegsetele kindlustustele ka kolm eestlaste ehitatud blindaaži ära lammutas.

Kuna seal oli põhjalik vene aegsete kindlustuste kirjeldus selles üleandmisaktis (Saaga ERA.31.4.514:28 ja veel 5 lk edasi), siis panen siia ka selle viite.

toomas tyrk kirjutas:Sattusin täiesti juhuslikult ühe huvitava säiliku otsa, kus sõjaministeerium klaarib teedeministeeriumiga lõhutud blindaazide asja. Nimelt oli Vaivara positsioonidel antud rida vene-aegseid kindlustusi lammutamiseks teedeministeeriumile, kes töö omakorda alltöövõtu korras eraisikule üle andis. Kes aga omakorda lisaks vene aegsetele kindlustustele ka kolm eestlaste ehitatud blindaaži ära lammutas.

Kuna seal oli põhjalik vene aegsete kindlustuste kirjeldus selles üleandmisaktis (Saaga ERA.31.4.514:28 ja veel 5 lk edasi), siis panen siia ka selle viite.

Sellest trükituna:
Robert Treufeldt. "Vana ja uus kindlustamissuuna vahetamisel. Eesti Vabariigi kirdepiiri kindlustamine muutunud olukorras 1919–1923". Narva Muuseumi Toimetised 14. 2013. Lk 102-125.

Konkreetne lammutamisjuhtum lk 113. Allikas küll teine: ERA.512.1.54

Aga Merekindlusi see lugu ei puuduta. Ehk tõsta piirikindlustistega seonduv kuskile mujale teemasse?

Vast sobib siia.
Vanaisa ajateenistuse pildid.

Teenis aega 10 Rannapatareis, mis oli siis õhutõrjepatarei merekindluses.

Sõjaväeliseks erialaks minu mäletamist mööda õhutõrjekuulipildur. Oma eluajal ta kahjuks ei rääkinud midagi neist asjust, aga olen näinud tema sõjaväepiletit.

Tema täpset ajateenistuse aastat ei tea. Albumis tema kaasteenijate portreepildid samuti mereväe vormis. Kas siis toimus merekindluste isikkooseisu üleminek mereväe riidevarustusele? Seega peaks olema 1930-ndate teises pooles.
Millegipärast keerab mõne pidi küliti. Kas saaks kuidagi õigeks?