Minul oli koolis klassijuhataja vene rahvusest ja kõva kommunist. Kui saabus komsomoli astumise aeg, siis klassijuhataja tunnis pidime käega märku andma, kes tahavad astuda - alguses üks esimestest ridadest tõstis käe, aga kui nägi, et keegi teised ei tõsta, siis lasi see ka käe alla. Ja nii keegi klassist ei läinudki tookord kommnooreks.
Sõjaväes ei küsitud arvamust, lihtsalt ühel päeval koguti kõik mittekomsomolid kokku ja öeldi, et lähete komsomolipileti fotosid tegema. See oli Lätis BMP (jalaväe lahingumasin) komandöride õppes ja ilmselt pidid komandörid komnoored olema. Edasi juhtus nii, et kord pärast palava ilmaga jooksmist jõin mina ja pajud teisedki Gauja (Koiva) jõest vett ja tekkis kerge mürgitus. Kuna paljud kaebasid kõhulahtisuse üle, arvati, et on düsenteeria ja sattusime haiglasse. Samal ajal toimus komsomolide võtmine ja nii pääsesingi ära.
Komsomol
1983a III klassis kui teised pioneeriks astusid , loobusime ühe klassivennaga sellest sammust.
Vaadati küll imelikult aga kuna klassijuhatajaks oli just Peda lõpetanud ei sundinud ta meid selleks.
Muidugi käitumishinne sai kooli direktrissi poolt üheks veerandiks rikutud aga meie arusaama järgi oli see asi oli seda väärt.
84.aastal siis suurde kooli üle kolides hakkas jänt jälle pihta, pioneeri juht nagu takjas käis järgi ja suisa nõudis, et pioneeriks asuksime. (Tal oli loll komme sinuga rääkides koolivormi nööpe eest ära kruttida).
No pool aastat sai siis ilma selle punase rätita käidud, kuid kuna tegelesin see aeg laulmise ja pillimänguga ja oli vaja taidlusülevaatusele sõita, siis anti mõista, kas astud pioneeriks või ei tule meiega kaasa. (Ülevaatuse võitja preemiareisiks oli siis 3 päevane reis Leningradi.).
No eks siis tegin selle sammu ja sain punase kaltsu kaela ja märgi rinda. (Muidugi me võitsime selle ülevaatuse ja käisime ka reisil ära.) Uhke tunne oli .
8. klassis siis hakkas see komsomoli jama pihta.
Samuti pioneeri juht käis koos komsomoli sekretäriga ja värbas klassist 4-5 inimest komsomoliks.
Need siis pidid hakkama teistele ajupesu tegema.
Kevadel enne kooli lõppu siis hakati uurima , kes kuhu edasi õppima läheb ja kuna minu plaanid olid minna TEMT-i hakkas kohe pihta, et tehnikumi minek ja sa polegi komsomol. Ilma komsomoli astumata sa sinna kooli sisse küll ei saa.
No sai siis ka ennast komsomoli astujate ridadesse kirja pandud , kuid tõotuse lugemisele ma ei jõudnudki. Sest selle päeva me otsustasime paari poisiga teha popipäevaks.
Küll ähvardati pärast käskkirjaga ja käitumishinde alandamisega, aga asi jäigi nii.
Keegi rohkem ei torkinud ja ega meie sellest komsomoliks olemisest ei hoolinud ka.
Vaadati küll imelikult aga kuna klassijuhatajaks oli just Peda lõpetanud ei sundinud ta meid selleks.
Muidugi käitumishinne sai kooli direktrissi poolt üheks veerandiks rikutud aga meie arusaama järgi oli see asi oli seda väärt.
84.aastal siis suurde kooli üle kolides hakkas jänt jälle pihta, pioneeri juht nagu takjas käis järgi ja suisa nõudis, et pioneeriks asuksime. (Tal oli loll komme sinuga rääkides koolivormi nööpe eest ära kruttida).
No pool aastat sai siis ilma selle punase rätita käidud, kuid kuna tegelesin see aeg laulmise ja pillimänguga ja oli vaja taidlusülevaatusele sõita, siis anti mõista, kas astud pioneeriks või ei tule meiega kaasa. (Ülevaatuse võitja preemiareisiks oli siis 3 päevane reis Leningradi.).
No eks siis tegin selle sammu ja sain punase kaltsu kaela ja märgi rinda. (Muidugi me võitsime selle ülevaatuse ja käisime ka reisil ära.) Uhke tunne oli .
8. klassis siis hakkas see komsomoli jama pihta.
Samuti pioneeri juht käis koos komsomoli sekretäriga ja värbas klassist 4-5 inimest komsomoliks.
Need siis pidid hakkama teistele ajupesu tegema.
Kevadel enne kooli lõppu siis hakati uurima , kes kuhu edasi õppima läheb ja kuna minu plaanid olid minna TEMT-i hakkas kohe pihta, et tehnikumi minek ja sa polegi komsomol. Ilma komsomoli astumata sa sinna kooli sisse küll ei saa.
No sai siis ka ennast komsomoli astujate ridadesse kirja pandud , kuid tõotuse lugemisele ma ei jõudnudki. Sest selle päeva me otsustasime paari poisiga teha popipäevaks.
Küll ähvardati pärast käskkirjaga ja käitumishinde alandamisega, aga asi jäigi nii.
Keegi rohkem ei torkinud ja ega meie sellest komsomoliks olemisest ei hoolinud ka.
Õppisin Karukoolis automaatikat,olin koolipeale ainuke mittekomsomol.Vana meister lahkus koolist,tuli uus.Paadund parteilane.Aadam.Käisin mitmeid-mitmeid kordi ajupesul,aga provakatsioonile alla ei kirjutanud.Kuigi oli kolmas kursus,siis leiti ,et puudusin esimeselt kursuselt kolm päeva praktikalt ja oligi põhjus,et mind kooli nimekirjast kustutada.Kui tahtsid seeaeg merele,siis pidid kuuluma komsomoli.Järsku paned õkva.Punaste arvamus oli,et komsomol teeb noored riigitruuks.Lollide lohutus.
kõik on võimalik,vaja ainult tahta
No olin ka komm.noor.
Lihtsalt nii oli kombeks ja astusid kõik meie väikeses maakoolis kui vanus täitus.
Linna keskkooli õppima minnes polnud kah vahet ,kas kuulud sinna või mitte. Koosolekul käisid nagunii vaid kõvad aktivistid ,ise nende hulka ei kuulunud.
Keska viimases klassis tehti septembris klassi a/o aktiivi valimine. Klassijuhataja nimetas kandidaadid ja minust pidi saama sekretär. Tõusin püsti ja küsisin: "Kuidas ma saan kandideerida kui pole ise oma kandidatuuri üles seadnud? Kui mind poleks olemaski ,kas siis kah saaks minu kandidatuuri üles panna?"
Õpsil jäi karp lahti sellist avalikku vastuhakku kuuldes....ahmis õhku....vana parteilane! Mitu korda hääletati ja ikka see ühehäälselt mõtlev lambakari (klass) ei saanud aru ,et nii ei saa teha....vähemalt minuga mitte. Vaidlesin kogu aeg vastu ,kaaluks sai see kui läksin lõpuks põhikirja kallale ,pidasin loengu demokraatiast ,tsiteerisin klassikuid (kommuniste siis) ,tõin näite Moskvas toimuvast... Õpsil vajus uuesti karp lahti ,sest ta andis meile ka ajalugu ja ühiskonnaõpetust. Olin ses vallas viieline. Sõnaga - lõin nad kõik oma teadmistega pahviks - lõpuks loobuti.
Aastanumbriks oli kirjutatud 1987 ja 11.b jäi ilma a/o-st. Pretsedent oli loodud ,arvan - esimene Eestis. Küll mitte NL-s ,sest see toimus Moskvas ,kus terve tehas kaotas algorganisatsiooni ,sest keegi ei tahtnud sekretäriks hakata....palju kära oli selle ümber.
Sõjaväes teati küll ,et olen komsomolis ,kuid aeg oli sealmaal (1988) ,et ega suurt ei hoolitud enam....kõik käis alla. Baltikumis algasid iseseisvumisaktsioonid ,kardeti ,et balti kutid panevad punnu. Kas kuulud kuskile või mitte ?- see polnud mingi teema enam ,peaasi ,et lõpuni teenid....
Ühel suvisel '89 aasta päeval põletasime eesti poistega piletid ära ja oligi jokk sel lool.
Lihtsalt nii oli kombeks ja astusid kõik meie väikeses maakoolis kui vanus täitus.
Linna keskkooli õppima minnes polnud kah vahet ,kas kuulud sinna või mitte. Koosolekul käisid nagunii vaid kõvad aktivistid ,ise nende hulka ei kuulunud.
Keska viimases klassis tehti septembris klassi a/o aktiivi valimine. Klassijuhataja nimetas kandidaadid ja minust pidi saama sekretär. Tõusin püsti ja küsisin: "Kuidas ma saan kandideerida kui pole ise oma kandidatuuri üles seadnud? Kui mind poleks olemaski ,kas siis kah saaks minu kandidatuuri üles panna?"
Õpsil jäi karp lahti sellist avalikku vastuhakku kuuldes....ahmis õhku....vana parteilane! Mitu korda hääletati ja ikka see ühehäälselt mõtlev lambakari (klass) ei saanud aru ,et nii ei saa teha....vähemalt minuga mitte. Vaidlesin kogu aeg vastu ,kaaluks sai see kui läksin lõpuks põhikirja kallale ,pidasin loengu demokraatiast ,tsiteerisin klassikuid (kommuniste siis) ,tõin näite Moskvas toimuvast... Õpsil vajus uuesti karp lahti ,sest ta andis meile ka ajalugu ja ühiskonnaõpetust. Olin ses vallas viieline. Sõnaga - lõin nad kõik oma teadmistega pahviks - lõpuks loobuti.
Aastanumbriks oli kirjutatud 1987 ja 11.b jäi ilma a/o-st. Pretsedent oli loodud ,arvan - esimene Eestis. Küll mitte NL-s ,sest see toimus Moskvas ,kus terve tehas kaotas algorganisatsiooni ,sest keegi ei tahtnud sekretäriks hakata....palju kära oli selle ümber.
Sõjaväes teati küll ,et olen komsomolis ,kuid aeg oli sealmaal (1988) ,et ega suurt ei hoolitud enam....kõik käis alla. Baltikumis algasid iseseisvumisaktsioonid ,kardeti ,et balti kutid panevad punnu. Kas kuulud kuskile või mitte ?- see polnud mingi teema enam ,peaasi ,et lõpuni teenid....
Ühel suvisel '89 aasta päeval põletasime eesti poistega piletid ära ja oligi jokk sel lool.
[i]Last thing I remember, I was Running for the door
I had to find the passage back To the place I was before
"Relax", said the night man, "We are programmed to receive.
You can check-out any time you like, But you can never leave!"[/i]
I had to find the passage back To the place I was before
"Relax", said the night man, "We are programmed to receive.
You can check-out any time you like, But you can never leave!"[/i]
Ai Si Di Si. Koomi rohkem kui rubla eest.
otseselt keelatud pole religioon kunagi olnud. see oli neil aegadel lihtsalt ühiskondliku põlu all sest "usk on oopiumiks rahvle" ja tõesti - mõnede uskude puhul see ongi nii. NL vajas inimest, kes oleks riigile äärmiselt lojaalne. kirik omakorda tahtis inimest, kes oleks sama lojaalne kirikule. ideoloogilist hõõrdumist ma nende vahel ei näe (noh, pullikaka et kirik oleks otsekui "paha valitsuse vastu võidelnud". ok, võitles aga justnimelt mitte ideoloogilistel põhjustel vaid nimelt seepärast, et nad oli otsesed konkurendid ja riik tavatses seetõttu kiriku-konkurendiga jõupositsioonilt suhelda) - on nad ju üsna sarnaste põhimõtetega, kui järgi mõelda.
Täpset aastanumbrit ei mäleta aga olin siis vist 6 või 7 klassis, kui ükskord enne jõule klassijuhataja meile erakorralise klassijuhataja tunni tegi, mille ainuke sisu oli selles, et vaadake, et teist keegi jõululaupäeval linnapeale ei lähe ja kirikute lähedale ei tohi te üldse minna! Kes jääb vahele, selle käitumishindeks tuleb mitterahuldav. Kuulu järgi olid teatud aktiivsemad õpetajad ka Tallinnas Kaarli ja Jaani kiriku ja veel mõne suurema koha lähedal passinud ja vahtinud, et kas on omast koolist patuseid või mitte. Vot sellised ajad olid kaheksakümnendad.CET25 kirjutas:Oli see nüüd kommunistlike noorte ajal või mitte,
kui ei tohtinud koolis risti kanda ja ristiusust rääkida?
Võimalik, et ma eksin aga kunagi oli selline keeld.
Tagantjärele tarkus on täppisteadus!
80-ndate keskel käisid ülikooli õppejõud ikka kirikutes kontrollimas kas tuttavaid üliõpilaste nägusid näha on.Eks ka neile oli see käsk ja kõik sõltus inimese südametunnistusest ,kes ja kui palju koputas.Aga nii mõnigi sai eksmati ja nii mõnigi õppejõud kutsuti vaiba peale,et miks tulemusi ei ole.
Eriti vahva ja julge tegu oli Raadil Kuperjanovi haual käimine.Seal sähvisid kogu aeg venelaste välklambid.Kes sealt ikka kinni nabiti,see ülikoolist lendas.
Aga see tolleaegne kirikus käimine oli rohkem protest kehtiva võimu vastu,mitte tõsiusklikuks olemine.
Eriti vahva ja julge tegu oli Raadil Kuperjanovi haual käimine.Seal sähvisid kogu aeg venelaste välklambid.Kes sealt ikka kinni nabiti,see ülikoolist lendas.
Aga see tolleaegne kirikus käimine oli rohkem protest kehtiva võimu vastu,mitte tõsiusklikuks olemine.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline