www.militaar.net

Trumm, mida jonnid? Ma juba ütlesin, et antud olukorras ei olnud telgi alt välja pugemine vajalik.
Olid meil ajateenistuses samuti Scoutsi võitlejaid, see pole hetkel ju teema.

Teemale lisaks:
Minu suureks probleemiks rännakutel ja üldse pikemal liikumisel on beebijalad - kerged on tulema nii hõõrdumised, villid kui ka lõpuks verised jalad.
Kord kiirrännaku järgselt olid jalad ikka totaalselt katki ja sokid verest läbiimbunud, pealmise naha korralikult maha tõmmanud. Kuna puhtaks oli vaja teha, siis otsustasin peale pesu ka Cutaseptiga jalad üle pritsida, eriti haavad. Polnud hea tunne.

Ei ronita seal Scoutspataljonis ka midagi nii kangesti telgi ääre alt välja. Teistesse väeosadesse läinud instruktorid kipuvad kõvatama ja liialdama. Tegelikult magab keskmine scout hää meelega igal võimalusel hoopis välivoodis ja voodialune on isiklikku varustust ning toidukraami täis, mis välistab sealtkaudu väljaroomamise. Jalaväekompaniidel on voodeid vähe ja kõigile ei jätku, aga isikliku voodi kaasavõtmist metsa ei ole enamasti keegi keelanud.

Teemasse ka. Endal õnnestus ühe laagri kokkupakkimisel poole tunni jooksul lausa kaks korda järjest piiritust juua (seda, mis on mõeldud telgiahjus tulesüütamiseks ja priimustes põletamiseks). See ei pidavat otseselt mürgine olema, aga sinna on vist lisatud mingit ainet, mis maitse eriti jälgiks muudab. Tookord oli piiritus veepudelites ja need vedelesid maas läbisegi õigete veepudelitega. Keegi tubli mees oli märgistused maha kiskunud ja nii ma saingi kaks korda suu seks. Oli ikka rõve.

Noh naljakat, siis niimoodi. Olime lahing-kontrollõppusel DDR-is, neljas päev käimas. Temperatuur langes kõik päevad nullini. Riided märjad, süüa saime nii nagu seda lahingolukorras ikka juhtub, magasime kaevikuliinile kaevatud varjualuses (natuke suurem auk ja pealt kaetud). Täielik pimendamine (nagu lahingolukorras ette nähtud), lõpuks jõudis väliköök kohale.
Ukrainlasest nooremseeru Sanka Kovaljov (pool aastat minust rohkem teeninu, kellega ma algusest peale väga hästi läbi sain) palus, et võtaksin tema portsu kah ära, sest tal on vaja kaardile laskesektorid märkida. Läksin siis kahe katelokiga, sain söögi kätte ja eksisin ära. Kottpimedus. Ei häält, ei valguskiirt kusagilt. Oma söögiportsu olin muidugi nahka pannud juba (kõhus on lihtsam tassida ja eks eelnimetatu oli suht tühi ikka). Trambin siis oma arvates õiges suunas, tundub, et olen veel rohkem eksinud. Siis hakkab s.tahäda peale pressima, jääb variant, kas ennast täis lasta või kogu see niiske riietus ja varustus seljast maha kakkuda. Otsustasin viimase variandi kasuks. Igavene kepp oli kõike seda pärast selga uuesti saada.

Hetk hiljem läksid punased kolmnurgad põlema, need mis tähistavad laskesektori piire. Siis sain aru, et olen keset polügooni-laskesektorit ja kohe algab öine laskmine. Siis oli juba selge, kuhupoole pean minema. Ja siis algas.......
Mis te arvate, kas teie olete kunagi nii madalalt roomanud? Kuulid vingusid üle pea ja trasserid vedasid jutte nina alt taeva poole. Lõpuks jõudsin kaevikuteni, kutid said südamerabanduse (kuidas see võimalik on, et täistule all olevalt polügoonilt vajub mingi vend kaevikusse?)

Siis hakkas Sanka vanduma, täis sittusid ennast?
No ei sittunud, mine sa kah.
No raisk, ikka sittusid!
No ei sittunud!

Järgmine päev selgus, et RPG-7D tagumine presendist kaitse oli maha tulnud ja sellele olin pihta saanud jah

Ajateenistus Ida-Virumaal. Seerukursuse õppuri lipurännak, kus tuli kive-liiva "loe laskemoona" täis laskemoona kastiga joosta üles tuhamäkke- muidugi ajapeale. Mägi oli väga järsk ja pinnas selline pude ja kuiv, et nagu talla all mingit pidamist ei olnud. Terve rühm sõdureid ronib mäest üles, ühekäega toetades vastu mäge teisekäega lohistab laskemoonakasti järele. Poole mäepeal üks raskematsorti (paksuke) võitleja hakkas koperdama-tagasilibisema ja astus täie pa*aga mulle sõrmede peale. Sõrmed jäid tema saapatalla ja kivi vahele- said mõnusalt muljuda. Algul ei saanud midagi aru panin edasi tippu välja. Tipp oli eriti järsk. Panin oma laskemoonakasti mäeharjale ja istusin selle otsa puhkama, üks tropp ronis samast kohast mäeharjale, kohe minu kõrvalt ja kukkus seal keerutama endal Galil seljas. Muidugi sain tema vintrauaotsaga pikki molli. Verd lahmas ja moll ka kohe paistes. Kui ka viimane mees mäeharjale jõudis, olukord muutus- need liitlased kellele me kõik laskemoona kase ülesmäkke vedasime olid kuidagi meile märkamatult alla mäejalamile sattunud ning vajasid meie laskemoona kaste nüüd seal ja kohe- allaminek. Allajõudes oli mu nägu üleni vere ja udupeene tolmu-tuhaga kaetud. Instruktor veel uuris, et kas saan jätkata, pidin kaks suutäit verd välja sülitama, et saaksin talle arusaadavalt jah vastata. Õnneks hambaid puruks ei löönud kuigi mitu päeva tundsin veel, et õige asend neil päris ei ole. Vasaku käe väike sõrm ja tema kõrval olev sõrm said kõige rohkem muljuda, küüntealla tekkisid verevalumid ning olid ka paistes. Tore oli elu KV-s. Tervitan kõiki, kellele juhtum tuttav tundub.

jackpuuk kirjutas:Noh naljakat, siis niimoodi. Olime lahing-kontrollõppusel DDR-is, neljas päev käimas...

No siin teemas minult ilmselt OT, sest mina vigastusi ei saanud ja nii ekstreemne asi ka ei olnud, nagu isand jackpuuk postis, aga mina sattusin omaenese lollusest, igavusest ja suurest uudishimust Tamani diviisi Alabino polügoonil samuti üpris debiilsesse olukorda.

Vedasin esimese aasta mehi õppustele (ise juba teise aasta mees ja n.ö. "vanake").
See ei olnud mitte esimene kord. Oli varem meid veetud ja olime hiljem ise teisi korduvalt sinna vedanud.
Oli olnud igasuguseid õppuseid ainult lasketiirudes laskmistest kuni poris roomamisteni kusagil "põllul" välja, kus vahel ka mõnda tanki sõitmas ja laskmas lähedalt näidati

Oli vist oktoobri kuu vms. Igatahes sügise poole.
Jõudsin hommikul-öösel kusagil kella 4 paiku kohale ja panin mehed maha.
Edasi jäin koos umbes 10-12 teise autojuhiga omapead töllerdama sinna metsa vahele kuni õhtuni välja, kui pidin mehed uuesti peale võtma ja tagasi väeossa viima. Käsk oli oma masinates istuda, või masinate juurde jääda. Noh üldiselt, nagu tavaliselt ja nagu juba mitmeid kordi olnud oli.

Seisime oma masinatega mingil kitsal teel metsa vahel, omast arust kusagil jumalast polügooni äärealal, sest meie kohale kärutatud meestele öeldi, et edasi tuleb ca 6km rännak oma ettenähtud asukohta õppustel (see kuramuse Tamani diviisi käsutuses oleva Alabino polügooni maa-ala on/oli üpris suur (midagi 20 x 10 või 25 x 15 km ala umbes) ja seal andis mõnikord tunde vaiksel käigul loksuda, aga äärt ega otsa ikka ei paistnud). Mehed pandi pimedas rivvi ja läksid kolonnis oma teed. Meie seisukohast kusagile vasakule (sinna vasakule läks üks metsavahe tee).

No maru igav hakkas paari tunni pärast, kui kergelt valgeks hakkas minema juba.
Ümberringi täielik vaikus (ses mõttes, et keegi ei kõmmutanud ega mingeid rasketehnika liikumisi polnud kuulda). Sealt poolt kust me kohale sõitsime läks tee ca 1,5km pärast metsavahelt välja suuremale kruusateele ja ees oli suur lagendik, ning kahele pool teed jäid ka veidi lagedamad alad. Teisele poole, mööda teed sõidusuunas edasi, paistis ca 0,5 - 1 km pärast, et tee keerab veidi paremale.

Läksin siis ühe kaasvõitlejaga kõigepealt käed taskus mööda teed tagasi tuiama kuni lagendikuni ja suurema teeni. Vasakul veidi kaugemal paistis nagu mingi jõgi või järveke olevat. Paremal oli ca 300-400m kaugusele teest "põllule" üles pandud raadiorelee masinad ja radarid. Käis mingi siblimine nende ümber. Tee peal seisid mingi teise väeosa masinad ja tuiasid ka mingid välivormi furaškades ohvitserid, ning pidasime targemaks edasi n.ö. "sündmuste keskpunktile lähemale" mitte minna.

Jalutasime tagasi oma masinate juurde. Tegin ettepaneku minna teises (rahulikumas) suunas ja ringi vaadata. Keegi ei viitsinud ühineda ja nii ma siis läksin sigaret hambus, käed taskus, müts kuklas üksinda.

Jõudsin kohani, kus tee keeras veidi paremale. Kauguses paistis lagedam maastik. Mitte ühtegi hinge ega masinat kusagil. Tuiasin edasi, teekene läks üle jõekese ja tuli mingi lagendik. Üks teekene keeras enne lagendikku paremale metsa sisse. Keerasin siis seda teekest mööda paremale (sest meie väed olid läinud kusagile vasakule, suurem siblimine käis selja taga vastassuunas ja tundus jube hea mõte). Omast arust siis üha kaugemale polügoonist ja sündmuste keskpunktist.

Edasi teeme lühidalt siis...
Tegin seda teed mööda minnes metsas põhimõtteliselt poolkaare ümber meie seisvate masinate, kui jumala lambist läks igalpool ümberringi möll lahti. Kusagil kaugemal hakkasid kõmama suurtükid (tankid?), üle pea ja puudelatvade lendasid ülimadallennul helikopterid, minust vasakul või taga oli kuulda justkui rasketehnika liikumist ja mootorite möirgeid....

No ma tagasi mööda seda tuldud teed ei julgenud enam minna, sest selja taga tundus käis jube möll.
Pöörasin metsateelt, mis veidi vasakule kaldus, sirgelt paremale metsa ära, et minna otse läbi metsatuka meie masinate poole. Vaateväli piiratud, nähtavus kaugemale null.
Umbes saja meetri pärast läks aga sooks kätte. Kusagil vulises jõeke või allikas. Hoidsin vulinast vasakule, seal tundus kuivem...

Siis lendasid täpselt otse üle minu pea lahingkopterid. Kaks tükki. Mulle tundus, et tulevad nagu mööda maad raisad otse minu peale Äkki hakkas jube kiire. Panin tempot juurde ja sajaga otse mülkasse....

No ma siplesin seal ikka päris tõsiselt ja kaua n.ö "elu eest" . Jumala märg ja üle pea pasane. Mitu head kilomeetrit sai läbi sumatud. Kaotasin lootusetult orientiiri. Ka kusagilt eestpoolt kostus madinat. Püüdsin uuesti hoida paremale, et jõuda oma masinateni, mis minu arust kohe-kohe oleks pidanud juba nähtavale ilmuma...

Lõpuks jõudsin välja samale lagendikule mingi suurema jõe ääres meie masinate taga, kuhu suunas me algul jalutasime. Seal, kohe lagendiku ääres lebasid relvadega vennad parema küljega minu poole. Mingi täisvarustuses leitnant nägi mind paljakäsi ja paljapeaga ülepea mudasena võsast välja ilmuvat n.ö. tavavormis (mitte välivormis, nagu kõik teised seal olid) mudane furaška näpus (teised olid kiivrites) ja jooksis minu juurde. Silmamunad tahtsid mehel peast välja lennata mind nähes

Väeosa? Nimi? Ja kust sa sihuke üldse siia said?? ("Kuidas sa lilleke siia sattusid?")

Ma siis kokutades seletasin, et kes, mis ja miks. Käskis mul oma ülemustele ette kanda, millega hakkama olen saanud. No ma pärast kandsin ette n.ö. poolikult. Ütlesin, et läksin metsa essale ja lihtsalt eksisin ära

Ma haisesin mingi muda jms soosaasta järele terve päeva. Riided kuivasid mõnusaks koorikuks seljas. Seepärast ei saanud ma ülemustele vahejuhtumist ette kandmata jätta, ega oma tegevust varjata.
Kuigi oleks tahtnud küll.
Teistel oli nalja nabani ikka väga pikaks ajaks.

Seekord siis oli seal Alabino polügoonil tegemist mingite suurõppustega, kus liikuma aeti kõik kohal olnud relvaliigid. Hiljem juba turvaliselt oma masinate juures olles hakkasid üle meie ka lennukid lendama. Tõsine põrguvärk

Ma pole eriti tahtnud sellest ka kellelegi varem jutustada

Fucsi lugu tõi ka mulle ühe juhtumi meelde, mis sündis küll kalalkäigu ajal, aga siiski metsas. Liikusime sõbraga kahekesi mööda jõekallast, kui korraga takistas teed mingi viie-kuue meetri laiune kinnikasvanud jõesonn, üle mille oli kellegi poolt langetatud küllaltki jäme puutüvi. Sõber oma 80-kiloga pani vudinal üle, mina oma (tollal) 130-kilose kerega jõudsin parasjagu keskele, kui see puutüvi ragisedes pooleks läks ja ma sadasin...jah, oleks siis vette, kuid seda vett oli kõigest mõnekümne sentimeetri jagu, all oli aga meetrite kaupa muda. Venivat, paksu, kinnihoidvat. Ja mina seal õlgadeni sees. Ja välja ei saa, isegi liigutada jalgu oli pea võimatu. Rabelemise peale vajusin aina edasi, kuni sodi hakkas suhu käima. Ning sellel meeleheitlikul momendil tabasid mu käed sõbra ulatatud puutüve, koos pingutades sain kõigepealt suu uuesti üle veepinna ja edasi suure tirimise ja rabelemisega ka üleni sealt surmalõksust kaldale. Tükk aega hiljem, kui värisemised oli ära värisetud, esimesed suitsud ära tehtud, riided jões mudast puhtaks küüritud, välja väänatud ja ma end ülestehtud lõkke ääres soojendasin, jäin sõbra tegevust vaatama. Too käis ümberringi kasvavate kaskede vahel ringi ja proovis ilma suurema eduta mõnda murda. Küsimise peale ütles, et imestab senini, kuidas ta tolle puutüve, mille ta mulle mutta pihku pistis, murdmisega hakkama sai. Too kask oli vähemalt kümne sentimeetri jämedune ning sõber oli selle ühe ropsuga pooleks kaksanud. Hiljem uuesti proovides ei saanud ta samasugusega sugugi kergelt hakkama, tuli tükk aega murda ja sikutada. Aga tol stressihetkel käis see imekähku. Vaat niisugune lugu.

Klassikuid tsiteerides: "Ma tean mida TE tunnete!"

https://www.youtube.com/watch?v=svnKgzt-UK0

Ajendas kirjutama:

Käku kirjutas:Õnneks hambaid puruks ei löönud kuigi mitu päeva tundsin veel, et õige asend neil päris ei ole.

Mulle on kunagi asfalttee keset jalgrattasõitu vastu pead löönud sellise hooga,et pea põrkas asfaldil. Ajupõrutus oli ja oimukohast alguse saav kolmiknärv sai kuidagimoodi pihta.
Kõnealune närv läheb oimukohast näo peale laiali jagunedes teel kolmeks. Üks haru jõuab igemetesse.
Mul oli selline tunne, et hambad kukuvad iga hetk suust ära. Arst tõmbas kummikinda kätte, ajas kaks näppu suhu, kangutas ja konstanteeris: "Sahtel" on kinni!
Mõnda aega nägin õudusunenägusid, kus hambad klõbinal kraanikaussi kukuvad ja edutult neid tagasi püüan panna.
Tunne oli ehmatavam, kui olukord tegelikult.

Fucsi tsiteerides:

Fucs kirjutas:Klassikuid tsiteerides: "Ma tean mida TE tunnete!"

jackpuuk kirjutas:Hetk hiljem läksid punased kolmnurgad põlema, need mis tähistavad laskesektori piire. Siis sain aru, et olen keset polügooni-laskesektorit ja kohe algab öine laskmine. Siis oli juba selge, kuhupoole pean minema. Ja siis algas.......
Mis te arvate, kas teie olete kunagi nii madalalt roomanud? Kuulid vingusid üle pea ja trasserid vedasid jutte nina alt taeva poole.

Vabandan....aga taas tuleb siit rumal küsimus.....kas poleks pidanud hetk enne laskmist loomakombel lõugama hakkama? Sest arusaam asukohast tuli ju hetk enne tulevärki. Keegi oleks ju ehk ikkagi kuulnud. Kui ka poleks, oleksid saanud ütelda McMurphi kombel "ma vähemalt proovisin!"
Ja isegi mingid karistused vales kohas olemise eest poleks ju ometi üles kaalunud võimalikku kuuli ajukäärude vahel?

Sigalasse toodi suvisel ajal aegajalt abiväge. Vikatitega heina niitma jms. Tavaliselt toodi kari kirjaoskamatuid keskaasialasi. Ja sõidutati muidugi käepärast vahenditega. Hlebovoziga, tavaliselt.
Tuli siis ükskord auto kohale, aga prappor läks meie ülemusega kuhugi siutsu tõmbama ja uusi strageegilisi plaane pidama. Autojuht tundis mõnu vabadusest ja liitus meiega põllupeale lõunasöögiteed jooma ja saiakääru haukama. Päike paistis ja ilm oli soe. Mõnu tuli peale. Lõunapaus ju. Panime suitsud näkku.
Lobisesime ja lobisesime veel. Äkki jooksis kohale vandesõnu ulguv prappor.

Kihutas auto juurde. Meie toiduveokal oli taga kaks sektsiooni. Eesmene leiva vedamiseks. Seda eraldas välisilmas õhuke plekk. Seal olid ustes isegi mõned praod, kust taevas paistis.

Aga tagumine osa oli nn "külmkamber". See oli paksude, penoplastiga vooderdatud seintega. Tihendatud, õhukindla uksega.

Kahetärnimees rebis kinnitusest ja kiskus ukse lahti
Ja vat sealt tagumisest õhukindlast kambrist hakkas välja kukkuma punanäolisi, laiali lõugadega õhku ahmivaid usbekke. Nad olid ikka tõepoolest viimasel piiril.
Eks nad püüdsid seinu taguda ja karjuda.....aga paraku isoleeris penoplast lisaks temperatuurile ka heli.

Tarmo Männard kirjutas: Vabandan....aga taas tuleb siit rumal küsimus.....kas poleks pidanud hetk enne laskmist loomakombel lõugama hakkama? Sest arusaam asukohast tuli ju hetk enne tulevärki. Keegi oleks ju ehk ikkagi kuulnud. Kui ka poleks, oleksid saanud ütelda McMurphi kombel "ma vähemalt proovisin!"
Ja isegi mingid karistused vales kohas olemise eest poleks ju ometi üles kaalunud võimalikku kuuli ajukäärude vahel?

Kae Tarmo, nii lihtsa lahenduse peale ma ei tulnudki. Esiteks läksid öise laskmise ajal need kolnurgad ikka suht varakult põlema (ikka mitmed minutid varem), seega oli esimene reaktsioon õiges suunas punuma panna. Ju oli ülisuurõppuste ajal graafik väga tihedaks viidud (ja ma olin hästi lollaka kauguse peal, ehk ca 300 meetrit). Seda lõugamist oleks võidud pidada mingi liikuva märgi hääleks või mingiks imitatsiooniks (loomulikult ma toona niimoodi ei mõelnud ja laustuli oli sitaks ehmatav). Tagantjärgi targutada on lihtne, aga arvan et tookord oli esimene reaktsioon õige.

Tarmo, kuna Lemet teatud põhjustel ei viitsi enam, äkki paned uue raamatu kokku? Kus vene kroonu ja Eesti Kaitseväe tegelaste kogemused kokku pandud.?