www.militaar.net

oleeg kirjutas: Üks muuseum justkui oleks aga tõmbenumbrit pole sellest saanud. o

Miks ei ole? 60 000 külastajat aastas (nii on kirjas viidatud artiklis) Tallinna pärapõrgus (mida Viimsi ju on ), nii et keskmine välisturist pole suuteline seda ilma giidita üles leidma -- minu meelest on see küllaltki kõva sõna. See on ainult 5x vähem kui praegune Eesti kõige-kõige suurem (veel viimaseid aastaid?) muuseum KuMu. Mille asukoht on võib-olla 10x parem kui SõM-il. Ja millel on võib-olla 10x parem PR-indus kui SõM-il. Küllap kõvasti üle 10x suurem personal jne. Aga küllap ka kõvasti üle 10x väiksem eksponaatide (ja potentsiaalsete eksponaatide -- mis praegu paraku iga päev rändavad prügimäele või hävivad mõnel muul viisil) arv ...

Täiesti loogiline asukoht sõjamuuseumile (muide, kui mina saaksin, teeksin sinna ka rahumuuseumi, mis eksponeeriks erinevate väeosade rahuaegset seisu ja tegemisi), kuna seal kõrval juba on mereväemuuseum. Kui muuseum saaks enda käsutusse kogu nn "Patarei vangla" kompleksi, siis selles on paarkümmend eri funktsioonide ja kvaliteediga hoonet. Ega seal polnud üksnes vangikongid. NL aja lõpul olid selles kompleksis lisaks Eeluurimisisolaatorile nr 1 (Asutus IS-1) veel Tallinna Ravi- ja Tööprofülaktoorium ja Kinnipidamisasutuste Keskhaigla (Asutus JuM-422/9) -- igaüks oma territooriumil. Igal olid oma administratiiv- ja abikorpused. Kindlasti poleks vaja kõiki Patareid ümbritsevaid hooneid maha lammutada.

Mis kliimasse puutub -- kui Filmiarhiivil kõlbab olla komandantuurihoones, siis miks ei kõlbaks SõRM-il olla Patarei hoonetes? Ka kütte probleem on lahendatav, näiteks on tehniliselt võimalik panna maaküttetorustik merepõhja, nagu pannakse kaablit. Aastaks 2020 on ka need lahendused kindlasti taskukohasemad kui praegu (sh ka päikesepaneelid). Minu arvates on kõige tähtsam, et ei peaks hakkama seda objekti ükskord mõistuse pähe tulles erakapitalilt tagasi ostma, nagu Likvideerimisel AS Eesti Vabariik sageli on teinud.

Miks ei ole? 60 000 külastajat aastas...
Täiesti loogiline asukoht...
Mis kliimasse puutub...

No näed siis Nii võib enne surma veel nägijaks saada!Tänusõnad valgustamise eest, kuid kindlasti on nende numbrite ja selgituste taga veel kümneid määrava tähtsusega faktoreid. Samas: kui juba "Saulusest on Paulus saamas", ega siis kätt ette ei pane... Paraku kerkib mälusopist silmeette kultusfilmist pärit lõik, kus vanemapoolne Tallinna raehärra pobiseb vaiksel häälel:"Usssskumatu, usssskumatu..."

terv
o

Patareile on otsitud ideid kampaaniate korras ja muidu.

Minu idee oleks, et sinna kolida üle Eesti Meremuuseum koos bürooga. Asukoht on võrreldes tänase Paksu Margareetaga oluliselt mugavam ja merelähedasem. Täna Meremuuseumi minnes pole autot eriti kuhugi jätta, bussist rääkimata. Kalamajas oleksid ses osas tingimused etemad. Samuti ökonoomne ühendus Lennusadamaga, mis on ma sama riigiasutuse allasutus. Kui ruumi peaks üle jääma, saaks seda äkki rendile anda.

Patarei kaitsekasarm tuleks taastada arhitektuurses mõttes u 1900. a kujuga, lammutades vastavalt võimalustele hilisemad juurdeehitused, sealhulgas vangimaja-vaheseinad. Sellisel kujul sobiksid ruumid suuruselt näitusesaalideks, kuhu mahuks korraga vaatama ja giidi juttu kuulama kuni turismibussitäis rahvast. Margareetas ja Lennusadamas kipub täna see vaatajate-kuulajate mahtuvus ekspositsiooni vahel jääma kahjuks nii paari väikebussi piiresse. Sama häda ka uuendatud Maarjamäel.
Meie Patarei on ideelt natuke sarnane tuntud Konstantinovskaja patareiga Sevastoopolis ja originaalsus annaks meremiljööle olulist ilmekust.

Sõjamuuseumi sinna viimist ei poolda, sest vangimajas ega selle ümber poleks ei täna ega ka tulevikus piisavalt ruumi suurele tehnikakollektsioonile. Samuti pole logistiliselt mugav ega soodne tehnilist kollektsiooni kesklinnas pidada. Mereajalugu laevamudelitega ja vidinatega aga sobiks kõige paremini just sinna mere äärde. Miski väikse nurga saaks jätta ka vanglamuuseumile.
Kas see kompleks nüüd Euroopa auhinna saaks, pole kindel, aga külastajate hulk oleks kohe algul kindlasti suur.

Usun, et see mainitud niiskuse probleem on võimalik rahuldavalt lahendada tänapäevaste tehnoloogiatega. Kui suurt maja vähe köetakse (või ei köeta praktiliselt üldse) ja aknad on viletsad, siis ta muutubki meie kliimas niiskeks.

Paksu Margareta osas võiks proovida müüki. See aitaks ka rahastada mingil määral uue objekti ehitust.

Kui venelased jöuavad kütta Peeter-Pauli kindluse "töllakuuri" (Suurtüki-side ja insenervägede muuseum.), mis siis se Patarei kütmine ära pole!

Vseviovi ja Maiste raamatust "Paterarei merekindlus ja vangla Tallinnas" jääb mulje, et häda niiskusega on olnud akuutne kolossi valmimisest saadik ja ei ole seotud otseselt kütmisega.

gnadenlose kirjutas:Vseviovi ja Maiste raamatust "Paterarei merekindlus ja vangla Tallinnas" jääb mulje, et häda niiskusega on olnud akuutne kolossi valmimisest saadik ja ei ole seotud otseselt kütmisega.

Nüüd ikka leidsid allika...seda ei tahtnud uurida, mida nõid Nastja antud hoonete kohta ütleks?

Väidetavalt vähenes niiskuse probleem märgatavalt pärast akende suurendamist, kui kindlus oma algse eesmärgi tasapisi minetas ja kaitsekasarmuks ümber ehitati.

Küllap on tänapäevaste vahenditega ja saavutustega võimalik sealt suurem osa niiskusest nii välja juurida, et see ei segaks näiteks meremuuseumi eksistentsi. Saab lisada soojendusi, sundventilatsiooni, topistada paremini müüride alust pinnast. Merepind on samuti vahepeal alanenud ja välismüüridest oluliselt kaugenenud.

Merendusega sidumine oleks mereäärsele suurele ehitisele minu meelest parim võimalik väljund ja võimalikult originaalsena taastamisel oleks tegemist Tallinna mere poolt üldiselt oluliselt ilmestava ajaloolise ehitisega. Ehk siis kõik see jama, mis sinna ümber on viimase 100 a jooksul juurde klopsitud-laotud, kannataks lammutada ja ümbruse ilusaks avaraks kujundada.

Loomulikult vajalik korralik parkla külastajaile busside ja autodega. Kui sügaval nõukaajal Paksu Margareetat kasutusele võeti, siis ilmselt ei tuldud veel sellele, et kiirenevas elutempos ja jõukuse kasvuga saab iga pere kohta olema kunagi tarbe-liiklusvahendiks ka vähemalt üks auto (enamus ei sõidagi vaid bussi-trammiga) ja et hakkavad ka toimuma sagedased turismireisid suurte bussidega. Elu on aga läinud edasi ja praegu oleks hea võimalus oludega kaasa minna.

Tallinna lahe ääres asuv ehitisekompleks on rohkem tuntud tänapäeval vanglana ehkki tegelikult rajati see sõjalisel eesmärgil. See kurikuulus hoone jättis oma jälje halvenenud tervisega ka seal teeninud sõduritele ning kindlasti hilisema vanglana on ta seal olnutele nende elu tumedamaks pooleks olnud hetked.

Hirmuäratava kuulsusega kindlusvangla vastu tuntakse huvi kogu maailmast ning loodetavasti saab antud hoone lähiaastatel ka väärika "uue kuue" ametliku muuseumina.

Ühe kinnipeetu mälestused 1994. aastast on päris võikad:
http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudi ... d=69044893

http://www.pealinn.ee/newset/video-pata ... ab-n248374

https://sakala.postimees.ee/2167247/min ... i-vanglast

http://kultuur.elu.ee/ke530_Ratas.htm

http://kes-kus.ee/laanlased-ja-trellid- ... matod-kui/

Patarei vangla alale said peale ehitajate pilgu heita ka arheoloogid, kes väljakaevamisi tehes avastasid nii mõndagi üllatavat. Näiteks tuli prooviaugust ehk šurfist nähtavale ideaalses seisukorras graniitplokkidest tugimüür. „Kuigi kõik me teadsime, et tal on selline paekivist ja tellistest koosnev fassaad, ei osanud keegi aimatagi, et siin all on nii perfektne graniidist vooder,” sõnas projektijuht Artur Ümar. Kuna sellisel kujul pole graniiti Eestist saada, arvatakse, et see on sisse veetud mujalt – näiteks Soomest.

Graniitvundament on pärit hoone ehitusaastatest, 19. sajandi esimesest poolest. Ümar nimetas müüri ehituskvaliteeti nii heaks, et raske on ette kujutada, kas isegi tänapäevaste vahenditega saavutataks samasugust tulemust. Seda enam, et ehitus kestis 11 aastat ja ehitajaks olid tõenäoliselt sõdurid. „See on nii perfektne, kuidas iga kivi on tahutud. See on käsitöö. Need on nii suured plokid – ma ei kujuta ette, kui palju üks kaalub,” väljendas ta hämmastust.

Vundament tuleb eriti hästi esile merepoolse pooltorni juures. Selle alumises osas on näha ava, mida merekindluse 2000 sõdurit kasutasid käimlana. Meri ulatus tollal müürini ja selle vastu loksuvad lained uhusid avatud väljaheited võlvkambrite kaudu minema. „Selline isetühjenev lampkast,” naljatas Ümar.
Ehkki leid oli üllatav, peideti müür ehituse tõttu uuesti maapõue.

Peale täiuslikus korras graniitvundamendi on säilinud vallikraavi kaitseks kasutatud tunnelid, kuhu varjusid püssimehed. Sealsed ruumid on omavahel nihkes, et vaenlase eest põgenedes oleks parem end kaitsta. See andis nn ruum-ruumilt võitluses eelise, sest ukseavad polnud kohakuti ja läbi seinte tulistada ei saanud. Merekindluse ajal kulgesid käigud hoone ühest otsast teise, kuid hiljem müüriti osa ukseavasid kinni, et läbitavust piirata.

https://epl.delfi.ee/uudised/patarei-va ... d=90475423

---

Kaks Patarei teemat ühendatud.

Mul tekkis küsimus Patarei selle ruumi kohta, mis vangla-aegadel kandis numbrit 100. See endine vanglakamber on olnud juba aastakümneid suletud. Juba 1990. aastate alguses, kui kõik teised kambrid olid kinnipeetavaid enam-vähem täis, olnud kamber nr. 100 alaliselt tühi ja uks lausa kinnikeevitatud

Rahvasuus levivad legendid mingitest paranormaalsetest põhjustest- et seal kummitab ning kinnipeetavad sooritanud kambris nr. 100 suitsiide suhteliselt sagedamini kui teistes vangla ruumides. Aga mis see tegelik põhjus olla võiks, keegi teab? Kas seal äkki vohab hallitusseen vms, mis on tervisele kahjulik?

Vahepeal kui seal tuure tehti, sai vangla sees ringi jalutada. Ei tea mis seisus see kamber siis oli?

See kamber on siiani kindlalt suletud, uksesilm ka kinni. Akf! Castellum äkki teab midagi..?

Siki kirjutas: ↑19 Juun, 2023 5:21 See kamber on siiani kindlalt suletud, uksesilm ka kinni. Akf! Castellum äkki teab midagi..?

Mul abikaasa tegelenud vastava objektiga aastaid (muinsuskaitse ja ehitus/ekspertiis/renoveerimine)
Tema esimene hinnang:
Patarei osas ma seda ruumi sedasi ei tea, tõenäoliselt muuseumi poole peal. Väga vähe tõenäoline et seal mõni ruum on kapitaalselt veel suletud. Muuseum läheb minu teada esimesena ehitusse. Ja kui seal kummitab, siis igal pool. Mina olen üksinda neis ruumides viibinud ja ühtegi agressiivset kummitust ei kohanud. Ja hallitus tapab aeglaselt, seda seal niikuinii igal pool. Sellepärast nüüd küll ühtegi ruumi kinni ei panda

Nii et ootaks küsijatelt täpsustusi....

Arvan et aasta võis olla vast 1997 kui ma töö tõttu seal vanglas käisin , tehti väike ekskursioon ka ühes osakonnas , justkui on meeles ,et kamber numbriga 100 oli surmamõistetute kamber ning surmanuhtlused viidi täide tollases Leningradis , kamber oli aga tühi vaatamata ruumi puudusele , selles kambris olevat kinnipeetud peast segi keeranud .