www.militaar.net

Üldiselt on vist ikka nii, et monument vääristab kedagi või midagi. Nii lühikese ajavahemiku järel ei saa kuidagi lähtuda ainult kunstilisest aspektist (vt. näiteks kunsti"teadlaste" väljaütlemisi Tartu Kalevipoja taastamisega seotult). Meil ei ole siin tegu mingite Egiptuse templitega ja me ei ole ka talibani kaltsupead, kes tuhandeaastaseid kujusid granaadiheitjatega hävitavad. Meie ajalugu on aga veel vägagi "elus" ja põhjendused, et sai ju nii ilus teine ja nii palju eelarverublasid kulus, ei ole mingi punategelase ja punase tegevuse põlistamisel tõsiseltvõetavad.
Eri poolte langenute hauad on eraldi teema, aga seda on ka vähemalt ühel korral kuritarvitatud (kurikuulus "pronksmees").
Mõned siinkirjutajad heidavad ette "monumentidega võitlemist". Ehk on neil õigus? Võidelda tuleks selle inimvihkajaliku ideoloogia mugandunud rudimentidega, kes siin ikka veel laiutavad ja kelle lastetuba, koolipõlve ja töömehe(keel ei taha isegi painduda) elu täitsid nende monumentide varjus tehtud jõledused, aga ka argised pisisigadused.
Kui Paide punamonument tundub teile nii tühine (jah tõesti, ordeneid jagatakse ju igat masti kvislingitele, mitte kiviklobakatele), siis annan teile teada ka tänase Eesti Vabariigi ajal taastatud punamonumendist.
Asub teine Tallinn - Tartu - Luhamaa maantee ääres mõned kilomeetrid Võrust Vastseliina poole ja pühendatud Jaan Räppole, Stalini poolt organiseeritud Ukraina rahva vastase genotsiidi kohapealsele täideviijale.
See, et mees on tuntud Haanja mehe laulu sõnade autor, või et tema naine on "Kalevipoja" ukraina keelde tõlkinud (emad söövad näljahulluses oma surnud lapsi, aga mingi marfonja tõlgib samal ajal "Kalevipoega" - milline eneseohverdus!), ei tee veel olnut olematuks, ega matsiverd lihunikust "poliitikategelast". Isegi sõda on poliitika, aga genotsiid on kuritegu! Võru kanaajud seda muidugi ei taipa.

Noo-jah! Kui nüüd inimesi vaid mõtlemisvõimeta massiks pidada (ja kes teab, võib-olla ongi nii), siis on see tõepoolest vägagi otstarbeks need kellelegi vastumeelsed kivid ja kivikesed maha kiskuda, puruks peksta või siis muul viisil olematuks muuta. Sest vaid seljaaju tasemel vahetut mõtlemist omavale nn. "homo sapiens"-ile mõjuvad need, tõsijutt, vägagi ajutegevust destrueerivalt ja kujutavad seega selget ohtu (nii võib arvata küll) isegi tema enese selgele mõistusele.
Mind need ei häiri! Pigem vastupidi. Need on igapäevaselt silma all olevad kivist hoiatussümbolid (nii oma välise teostuse, kui neil olevate tekstidega), mis tuletavad alati meelde seda, mille auks nad omal ajal püstitati. Muidu võib-olla hakkaksid paljud asjad isegi enese jaoks tasahilju ununema.

Hillart! Kas nendesamuste taaspüstitamine, küll hägustatud "soustis ja garneeringus", käib kah inimkonna tänuväärse "hoiatamise" kategooriasse? Ei peaks mainima mõnele mastipuule hoiatuseks rinda pistetavat ordenit, me siin räägime ju ainult punamonumentidest.
Minumeelest on selle asja nimi unustamine, aga osade seltsimeeste poolt ka salgamine. Ma ei teagi, kumb on suurem patt - lollus või salakavalus?
See vist Sinu kapsamaale ei ulatu - pea- ja seljaaju erinevast kasutamisest siis

hillart kirjutas:Noo-jah! Kui nüüd inimesi vaid mõtlemisvõimeta massiks pidada (ja kes teab, võib-olla ongi nii), siis on see tõepoolest vägagi otstarbeks need kellelegi vastumeelsed kivid ja kivikesed maha kiskuda, puruks peksta või siis muul viisil olematuks muuta. Sest vaid seljaaju tasemel vahetut mõtlemist omavale nn. "homo sapiens"-ile mõjuvad need, tõsijutt, vägagi ajutegevust destrueerivalt ja kujutavad seega selget ohtu (nii võib arvata küll) isegi tema enese selgele mõistusele.
Mind need ei häiri! Pigem vastupidi. Need on igapäevaselt silma all olevad kivist hoiatussümbolid (nii oma välise teostuse, kui neil olevate tekstidega), mis tuletavad alati meelde seda, mille auks nad omal ajal püstitati. Muidu võib-olla hakkaksid paljud asjad isegi enese jaoks tasahilju ununema.

Kui keegi situb keset teed, siis see ei kujuta ka erilist ohtu, aga siiski parema meelega koristaks ta ära. Olgugi, et situtud oli ilusasti ja hoolikalt.
Kõik mida inimkäed on valmistanud, ei vääri veel säilitamist. Selleks see ajutegevus inimesel ongi, et eristada ja otsustada.
Mis kunstiliselt väärtuslik sobib muuseumi ja mis sõnnik- see sõnnikuhunnikusse.
Kuidas sa ikka oma lastele selgitad, et näed siin on ausammas meie (või muu) rahva küüditajale ja mõrtsukale. Siltki peal eestikeelne, et tänulikult Eesti rahvalt.

Ma ei tea, miks peaks inimest häirima mingi vana monument?Mingit ohtu see ju ei kujuta, kui sinna sisse just kommude relvapeidikut pole peidetud.Pealegi on punasambad tänuväärne õppematerjal, et näidata mis meestele "vanaajal" mälestusmärke püstitati ja siis rääkida mida nad päriselt tegid.

Üldiselt selline pidev sammaste kallal vingumine näitab üldist igavust (või siis hüperaktiivset õiglustunnet, nagu õntsal nõukaajal, a'la vanad sambad maha, uued asemela ja normaalne)

Küsin siis üle: Kas ukraina rahva vastu toimepandud genotsiidi kaalub ülesse laulu "Haanja miis" (teksti originaalis Kasaritsa miis) sõnade autorlus ja kõnealuse abikaasa tõlkijatöö "Kalevipoja" hohollidekeelde panemises? Kas selliseid mälestuskive tuleks Eestis veelgi avada? Millest selline vastumeelsus Kingisepa monumendi eksponeerimisele Kuressaare lossiõues, kui teiste rahvaste väljasuretajale avatakse monument tänases Eesti Vabariigis ? Kas inimene, kellele on vastumeelsed sellised tegevused, on seljaaju ori? Ma siiski arvan, et seljaajuni pole asi jõudnud - selleks peaksid kommud eestlasi miljoneid aastaid rõhuma ja alles siis tekib vastav instiktiivne refleks. Aga seda vist ei juhtu, sest peaajudega pole paljudel asjalood ka praegu kõige paremad ja sellised surevad lihtsalt välja, nii ei teki ka mingeid instinkte

Mul siin Kolga - Jaani kalmistul kah üks kenake punasdammas uleval.Peal isakese Stalini sõnad: Igavene au langenud kangelastele jne. On teine alati korralikult hooldatud ja klantsitud.Nagu eriti ei teadnudki,kes sinna kõik maetud on,kuni juhtusid kätte kohalikud parteikoosoleku protokollid.Sealt selgus,et üks maetutest on tõeline kangelane.Teostas teine agaralt juunipööret ja jõudis küüditada.Koos taganevate lätlastega jõudis kaks maja maha põletada.Sakslaste tulekul käis haarangutel ja püüdis kotti jäänud punaseid,lõpuks sattus Tarvastu meestega kaarte mängima ja uks omakaitselane laskis teise kaardilauas purjus peaga maha.Hiljem maeti ringi,kui kangelane.Mulle igal juhul väga õpetlik sammas vaadata.

See, mida täna pead sõnnikuks ja ära viskad, on homme otsitud antiik.
Ega muidu ole arheoloogide kullaaukudeks just erinevad antiikasustuste prügimäed. Kurioosum muidugi, kuid, kui selline asjade käik meile teada on, siis võiksime ju tuleviku ajaloolaste tööd kergendada.

hillart kirjutas:See, mida täna pead sõnnikuks ja ära viskad, on homme otsitud antiik.
Ega muidu ole arheoloogide kullaaukudeks just erinevad antiikasustuste prügimäed. Kurioosum muidugi, kuid, kui selline asjade käik meile teada on, siis võiksime ju tuleviku ajaloolaste tööd kergendada.

Sõnnik jääb sõnnikuks, olgu ta või tuhandeaastane.

Seda, kui mingi kujukese pärast tuntakse ennast kannupoisina omal maal , kutsutakse madalaks enesehinnanguks, mida ilmselt kuju eemaldamisega muuta ei saa.

Seda, kui mingi kujukese pärast tuntakse ennast kannupoisina omal maal , kutsutakse madalaks enesehinnanguks, mida ilmselt kuju eemaldamisega muuta ei saa.

Ju sul ikka elust omad arusaamad. Aga eks paljudele meeldibki isanda .. limpsida.
Madalaks enesehinnanguks peetaksde seda, kui ei julgeta okupantide ja muude võõrvallutajate poolt, nende võimu ja kuritegusid õigustavaid ausambaid või sümboleid kõrvaldada. Siin ilus võrdlus julgaga, kui mõni võõras laseb sulle uksetaha julga ja paneb sinna peale paberi, et siin käisin mina ja lasin oma võidumärgi, siis normaalne, endast ja oma eluasemest lugupidav inimene koristab selle ära. Sina muidugi jätaksid selle vast omade arusaamadega sinna, et mitte paista "madala enesehinnanguga inimesena".
Okupatsiooni muuseumis on selliste asjade koht!
Madalaks enesehinnangiks peetakse muuseas seda kui enda rahva ajaloost ei julgeta rääkida ja omi sangareid austada.

Noh, nagu arstid ütlevad, siis kui inimene arvab (ehkki ta päriselt ei ole), et ta on haige, siis ta ka on, ei aita ka see kui inimesele öelda, et ta on päriselt terve.Ja kui inimene arvab, et ta on kommude kannupoiss, siis ta seda ka on (enda arvates), ei aita ka monumendi mahavõtmine.

Mis sellesse oma ... lakkumisse puutub, siis vaevalt mulle meeldiks sellist asja teha, muidugi mina pole ka proovinud ja karta on, et ma ka ei paindu niipalju, et sellist asja teha .(Selline asi ei kuulu mu hobide ja soovide hulka)

Et siit siis nüüd küss Wikingile...

kes siis on Meie omad sangarid?

Et siit siis nüüd küss Wikingile...

kes siis on Meie omad sangarid?

Kui see on sinu jaoks küsimus, siis tõepoolest vist oled eksinud foorumiga. Vihjeks, iga riigi sangariteks peetakse üldjuhul ikka neid, kes seisnud selle riigi vabaduse, maa ja rahva eest. Kena mõtlemist!