www.militaar.net

Utšepkas põdesin ära mädase angiini, mind pandi santšasti statsionaarsesse osakonda (Leningradi oblastis, Sertolovo asulas), kus lasti mind lesida tervelt kolm nädalat, alates 1968 oktoobri viimasest nädalast kuni sama aasta novembri keskpaigani. Mälu ja päeviku järgi on võimalik taastada, et iga päev sain neli penitsiliinisüsti ja veel mineid pulbreid, sellega ravi piirdus. See ravikuur kestis haiglapalatis kaks nädalat, edasi aga kuni väljakirjutamiseni tehti vaid vereanalüüse ja kogu lugu. Kuna aeg oli sügisene, siis olin olukorraga rahul. Toit oli igati tasemel (iga päev oli lõuna lisaks üks õun).
1969.a.novembris põdesin Karjalas, lineikas , ära kopsupõletiku. Kolm nädalat lesisin statsionaaris voodis, oli mugav - ei mingit muret. Söödeti normaalselt, neli söögikorda päevas, palat oli ööpäev läbi soe - 23-24 plusskraadi ruumis (keskküte). Sel ajal, kui ise sees olin, oli meid - stats. haigeid kokku sees 12 sõdurpoissi. Santšastis oli kaks med.õde ja üks diplomiga arst ( ca 45 aastane meesterahvas).
Kolm päeva enne Jõululaupäeva sain välja ja tulin tagasi väeossa. Jõulude ajal sai ka napsu võetud, sellest oli juba enne juttu.

1969 augustis käisin oma tankiga Leningradi oblastis Borodinskojes asuvas sõjaväeosas, kus kahe kuu jooksul tehti minu masinale kapitaalremont. Ma ei mäleta- millest (ka päevikus on vaid konstateering), aga mingil ajahetkel hõõrusin ära oma vasaku jala ja talla alla tuli poole kanamuna suurune vill, mis lõpuks pidulikult ka lõhki läks. Minu osavõtt masina remondist piirduski sellega, et 2/3 kogu remondiajast olin sussides ja kohaliku väeosa arsti poolt tööst vabastatud. Ausalt tunnistades ja ka päevikumälestusi lugedes oli jube igav, sest otsese töökohustuse puudumisel tekkis teine häda- no mida siis teha. Istusin (aeg-ajalt oli ka teisi kannatadasaanuid) kasarmus, üritasin lugeda, kuulata raadiot. Telekat polnud. Ainuke mõnus asi oli see, et väeosa santšast asus vana talupidamise territooriumil ja hästi palju oli punasesõstrapõõsaid. Marjad olid juba söögivalmis ja kuna põõsaid oli kusagil 30 ringis, siis suhupanemist jätkus.
Kui masina remont hakkas lõpule saama, siis juba ronisin ka ise appi ja aeg läks kiiremini.
Aga kogu ravi kui selline , tolle jalaloo puhul, piirdus sellega, et iga päev kella 11- 12.00 vahel pidin liipama väeosa santšasti ( sinna oli ca 500 m)ja laskma uue sideme panna. Ja pean tunnistama, et vaatamata ravile jalg sai terveks.

karantiinis suutsin vahetult enne väeossa saatmist takistusribal kanna ära nihestada. Jõudsin väeossa longates. Ühel õhtupoolikul kui kirsa jalast ära võtsin oli partjanka kanna kenasti siniseks värvinud.meie roodu staršina, nähes mu paistes ja sinist kanda röögatas: gangrena,gangrena!! Kuna Vorkutas ei olnud sõjaväehospitali, siis viidi mind linnahaiglasse. seal ma siis üritasin kah ikka mängida gangreenihaiget kuid vanemõde,kes mu jala mingi def.vahendiga puhtaks pesi, küsis mu käest, et mis sa enam lonkad. Kui tahad haiglasse jääda, siis ütlegi nii. Nojah,lõppkokkuvõttes olin haiglas kaks kuud. Tol ajal oli selasetel meedikutel kohustus nädalas korra käia kohalikus sovhoosis heina tegemas. sai siis käidud vist kogu haigla personali eest (küll olin kellegi vend,küll poeg,küll muu sugulane. Igal hommikul pandi nimed kirja, et kelle eest ja kes). Teine poiss kellega käisin oli kasahstanist pärit volga sakslane ( perekonnanimeks oli Humbolt(huvitav kas teise humbolti sugulane?)). Meedikud varistasid meid igal hommikul söögiga ja nii me siis vihtusime päev otsa vikatiga niita. asjal oli see hea külg, et heina käsidi tegemas ka nooremat sorti medõed aga nojah, see on teine teema:). Nojah,palatis oli ka mingi lennuväeleitnant meil ja kohaliku kaevanduse peadirektor. Need siis söötsid-jootsid meid,lihtsaid sõdurpoisse kah lisaks. Üldse oli seal sõdurisse suhtumine kuidagi soe 8 ei tea kuidas mustadesse suhtuti). Igatahes haigla kokk ladus alati meile head-paremad palad ette. Nojah, see minu lõbuelu sai otsa kahe kuu pärast kui osakonna vanemõde teatas kahetsusega, et mind on juba mitu korda väeosast otsimas käidud ja tal tuleb mind tagasi saata. Teemaga küll päris ei haaku see jutt aga noh, mälestus kroonust ja meditsiinist ikkagi:)

Näh komandör hakkab ka reaalsemat juttu rääkima
Ju need päevikud välja otsitud ja sealt asju meenutatud.

Kamraad läks santsasti - palavik, peavalu. Rääkis siis need mured ära ja mainis, et gribok teeb ka jalale valu. Met. brat vaatas talle otsa, tõmbas sahtli lahti, võttis suure tableti, murdis pooleks ja ütles et üks pool on palaviku, teine griboki vastu. Segi mitte ajada...
Ise sain diskoteekas, st nõudepesulas, sellise halva villi, et pidin kaotama sõrme. 3 nädalat lõigati iga päev mäda. Briljantroheline peale ja hommseni.Õnneks sattus üks kord sinna keegi asjalikum tegelane ja ennäe - 3 päeva ja asi jutis.

Tundub, et paarkümmend aastat tagasi oli Kaliningradi Punaarmees praegusest Eesti Vabariigist tuttav perearstide süsteem juba olemas. Perearst oli väeosa santšast, eriarst medsanbat ja Tartu Ülikooli Kliinikumi taoline asi garnisoni keskhaigla.

Sõjaväemeditsiin oli iseenesest tasemel, aga proovi sinna sisse murda. Nuiaga kerberosed olid iga ukse peal ees ja diagnoosisid peale vaatamata simulante. Tänapäeval on umbes samamoodi. Ma olen õnneks põhiliselt ainult traumapunktiga kokku puutunud . Kui Tallinnas valveõest mööda saad siis seal seespool on mõistmist ja asjatundlikku abi küllaga. Meie pataljoni santšast oli ka üks selline koht kus oli joodi, sidemeid, süstal ja vakstuga kaetud plate , kõigeks ülejäänuks puudusid volitused, teadmised või kogemused.

Teise astmesse ehk Nevski tänava medsanbatini jõudsin ühel korral. Täpsemalt, korra käisime veel hambaarsti juures, aga siis oli mingi jama - kas polnud vastuvõtu päev või olid puurid nürid ja tulime sama targalt tagasi. Aga sellel õnneksläinud korral oli asi tõsine. Mingi paise tuli jala peale ja tahtis hinge võtta.

Esimese aasta lõpul, kevadel läks labajalg heast peast paiste. Mitu päeva oli na imelik, aga ma olin siis tubase töö peal ja paistes jalga eriti ei koormanud. Käisin tapotshkatega (toasussidega), näitasin santšastile ka värki ja seal ei osatud midagi tarka öelda. Oleks pea lõhki või midagi sellist, lihtsamat, võtaks meetmed tarvitusele, aga see on ju mingi nahaalune häda. Kes sinna sisse näeb.

Siis tuli ühel pärastlõunal roodukas ja ütles, et nüüd on tõsine zaljot (sissekukkumine), meie rood peab täiskoosseisus karauuli ja korrapidamistoimkonna välja panema. Kui vaja, kirjutame verega kaptjorka ukse peale "Vse ušli na front" (kõik läksid rindele), aga need toimkonnad tuleb kokku saada. Staabiülemale oli ta inimeste puudusest rääkinud, aga nagu seinale. Ma vedasin ka kirsad jalga ja läksin NZ ladude karauuli.

Juba õhtul tundus, et kirsasaapad pole minu jaoks ja öösel hakkas jalg niimoodi valutama, et lasin kasarmust toasussid tuua. Järgmisel hommikul vahetusse minnes muutsin omavoliliselt riietusstandardeid ja tõmbasin ühte jalga sussi. Kompromiss, sest mõlemas jalas plätud, lahingupostile minna ei tundunud määrustikupärane. Selline variant muutis lombakaks, saapaga jalg oli ju tükk maad pikem. Ja mingist piirist oli paistetus juba üle läinud, sest sussiga jalale enam eriti toetuda ei saanud.

Väeosa korrapidaja, esimese roodu komandör, tuli selle vahetuse ajal poste kontrollima ja perimeetril toimus üllatuskohtumine. Mõlemad pooled kasutasid relvadena kõikvõimalikke suhukargavaid matte. Ma liipasin lao nurga tagant välja, automaat oli torupidi peos kargu ülesannetes ja vandusin läbi hammaste, sest valus oli. Korrapidaja vandus täiel häälele, et "võ tšjo, vooobže ohhujeli, ise lahingupostil!!. Oleks praegult minu asemel diversant tulnud?"
Oleks. Oleks tulnud lahing vastu võtta. Joosta enam ei jõudnud ja taganeda polnud kuhugi.

Terve karauul võeti maha, aga seda ei teinud korrapidaja kerge südamega, sest asendustoimkond võeti temalt, esimesest roodust. Mind veeretati santšasti ja seal imestati, et miks varem ei tulnud? Aga noojah, teil on ju selline roodukomandör kes ei teagi, et inimesed vahel haigeks võivad jääda. Tavaliselt öeldi, et haiged on haigemajas, surnud surnukuuris ja terved teevad tööd. Meie roodukas rääkis lühemalt - surnud on mulla all ja ülejäänud rivis. Eristada saab neid niimoodi, et ühed on valgete sussidega ja teised musta värvi saabastega.

Santšast tegi omalt poolt kõik mis võimalik - eskortis mind medsanbatti. Seal oli vastuvõtus naispraportshik kellele tundus, et ilmselge simulant tükib puhaste linade vahele. Arste juhtus vastuvõtutoas siiski rohkem olema ning ohvitseripagunitega mehed olid teisel arvamusel. Meenutati veel, et mingis garnisonis oli keegi leitnant sellise paise tõttu ära surnud ja prapporil kästi vait olla ja dokumendid ära vormistada.

Haiglast endast polegi suurt meenutada - seal olid lahked valgete kitlitega onud ja head kanged rohud. Kolme-nelja päeva pärast oleks minu poolest võinud uuesti elavate rivisse astuda. Medsanpati poliitika oli küll hoopis teistsugune. Kes korra nende lõugade vahele jäi, see sealt niisama lihtsalt ei pääsenud. Tervenemisprotsess on üks asi, aga taastusravi võttis kaasaegse meditsiini arusaamade kohaselt nädalaid aega ja et igav ei oleks, tuli seda sisustada igasuguste medsanpati heaks tehtavate töödega. Armeepsühholoogid andsid siin oma panuse. Surnust ülestõusnule ei saanud anda mingit santi tööd. Küll ta oleks võimaluse leidnud ja koduväeosa oma imelisest tervenemisest teavitanud. Sealt oleks siis saadetud erigrupp vangi vabastama. Töö pidi olema selline, et nagu ei tahakski koduse plangu taha tagasi minna.

Mind prooviti alguses ühte protseduurituppa laborandiks. Aga ei sobinud meie iseloomud toaperenaisega ja koht oli üldse ohtlik. Tuleb näiteks meie roodukas hambaid ravima ja näeb, et mees kes peaks tilgutite all hinge vaakuma, jalutab talle koridoris vastu. Ei lähe ju kuidagi arstieetika ja Hippokratese vandega kokku. Veelgi enam, võib terve medsanpati kohe naabruses asuva Kutuzovskij sõjaväelinnaku silmis musta nimekirja asetada. Siis vahetati positsiooni ja viidi mind üldse inimeste silma alt ära - majandushoovi sigalasse. Ma olin asjast täitsa huvitatud, sest kuidas sa tuled Nõukogude armeest koju ja pole isegi legendaarset sigalamehe ametit proovinud. Ääremärkuse korras - tagantjärgi hinnates tundub, et ka armeepsühholoogid olid tasemel, egas neid ilmaasjate keeruliste nimedega instituutides ei koolitatud.

Sigalas olin peaaegu poolteist kuud kuni lollil kombel vahele jäin. Ühtegi paha sõna medsanbati ja sõjaväemeditsiini kohta öelda ei ole. Taastusravis oli väga vabameelne õhkkond. Üks samal ajal tervenev eesti kutt meenutas välimuselt ja olekult kangesti John Lennonit. Ringi käis ilma ühegi eraldusmärgita hebees (suvine vorm) , seljale oli valge värviga suurelt NASA kirjutatud. Nende seltskond krohvis vahelduva eduga kasvuhoone vundamenti.

Utšepkas põdesin ära mädase angiini, mind pandi santšasti statsionaarsesse osakonda (Leningradi oblastis, Sertolovo asulas), kus lasti mind lesida tervelt kolm nädalat, alates 1968 oktoobri viimasest nädalast kuni sama aasta novembri keskpaigani. Mälu ja päeviku järgi on võimalik taastada, et iga päev sain neli penitsiliinisüsti ja veel mineid pulbreid, sellega ravi piirdus. See ravikuur kestis haiglapalatis kaks nädalat, edasi aga kuni väljakirjutamiseni tehti vaid vereanalüüse ja kogu lugu. Kuna aeg oli sügisene, siis olin olukorraga rahul.

Ja mida sina siis ootasid? Et šamaan ilmub kohale ja hakkab trummi lüües ümber sinu tantsu vihtuma?
Ravikuur ja selle tehniline teostus on antud juhul täielikult pädev.
Ja üldse! Tegelikult on sõjaväemeditsiin vene ja ka nõukogude armees alati tasemel olnud. Aastasadu pidevalt sõdinud riik oskab seda valdkonda hinnata. Ja mingite üksikute äpude poolt käsitletud saades, ei tasu selle alusel kogu teenistuse üle otsustada. Reeglina olid armeeteenistuses siiski omaaegse NSVL parimad spetsialistid. (Pean silmas selle teema all NA sõjaväemeditsiini iroonilist alavääristamist, missugune sageli silma torkab.) Pigem oli üksuse meditsiiniteenistuse tõrjuv suhtumine tingitud tegelikust koledal kombel pealesuruvast simulantide tulvast (nagu praeguses EKV-ski, kus aga erinevalt NA meedikutest, on ametis vaid formaalsetst pagunikandjatest tsivilistid) ning üksuste kroonilisest tööjõuvaegusest (sest keegi pidi ju ometi neid ülesandeid täitma). Sellest siis ka selline erinev suhtumine abivajajatessse(kellest julgesti 2/3 olid nn. abivajajad - nagu praegugi EKV-s) med. abi esimeses etapis (üksuses) ja järgnevates (SanPat, hospidal).
Praeguses EKV-s on aga asjad kahjuks kardinaalselt vastupidised. Just esimese etapi tegelased võtavad sageli (isegi liiga sageli) kõik (või pea-aegu kõik) vastu ja siis järgmise etapi med.abi on sageli probleemi ees, et kuidas neist "pinnus palgi nägijaist" ja laussimulantidest lahti saada. Kuidas see EKV praeguse säästuaja rahakotile toimib, peaks igale meist selge olema.

Siinkohal tuleb meelde tuttava kirjeldus arstiabist EKV s, mil eskulaap vajutas hädalistele tableti pooleks ja andis ühe poole ühele kundele peavalu vastu kindla käsuga see peale sööki sisse võtta ja teise poole teisele kundele kõhulahtisuse vastu samasuguse vastuvaidlemist mittesallival toonil käsuga see enne sööki ää manustada. Tõeliselt universaalne ravum, kõlbas nii sisse võtta, peale määrida ja mööblit poleerida, olla kõlanud asjaosaliste arvamine.

Santšast Borissovo utšebkas oli küll paras jubedik. Sattusin sinna kõhuhädadega, düsenteeriakahtlus oli. tegelikult polnud midagi, raviti range dieediga (nagu Švejki, aga märgadesse linadesse ei keeratud:) ). tegelikult polnud viga ka midagi.
Hiljem käisin Kaliningradis tõelise düsenteeriaga ka garnisoni hospidalist läbi. Sellel kohal oli tõesti oma legendaarne kuulsus. Haigus hakkas karauulis olles, palavik oli ilmselt väga kõrge, aga sellest keegi ei hoolinud. kuidagi seisin oma postiajad ära, hiljem kui auto järgi tuli, oleks mind peaaegu maha unustatud, kuna olin sisuliselt poolteadvuseta.
Polgu santsasti siiski jaksasin koperdada, sealt saadeti üsna kiiresti edasi hospidali.
Hospidalist jäid küll head muljed. Tundus, et baltlasi seal hinnati ja mullegi tehti ettepanek kauemaks sinna jääda. Tean mitmeid eestlasi, kes olid seal kuid. Kuna mulle oli aga juba käskkirjaga puhkus antud, siis kiirustasin polku tagasi, et koju minna.
Hilisem kokkupuude oli samuti LOR arstiga. Põskkoobaste loputus, mida kodupaiga arst teostas üsna valulikultja ebamugavalt, käis sõjaväespetsi käes nii, et ei saanud arugi.

Hullem oli asi hambaraviga. Tõsist ravimist ei toiminud, valutavad hambad tõmmati pigem välja. Hammaste ravimine käis ikka kohalikus santšastis.
Ei tea, kas viga oli ka Kaliningradi vees, aga minu hammastele pani see 2 a. küll põntsu.

Lemet kirjutas:Tõeliselt universaalne ravum, kõlbas nii sisse võtta, peale määrida ja mööblit poleerida, olla kõlanud asjaosaliste arvamine.

Üks tänavasõber veetis lapsepõlves aastakese Puiatu poeglastesanatooriumis ja rääkis pärast, et seal oli kaks arsti: dr Višnevski ja dr Višnevskaja (üks mees ja teine naine aga mitte abielus). Mis nene päris nimed olid, ei tea keegi aga nime said nad sellest, et višnevski salv oli selleks universaalseks rohuks, mis kõlbas iga tõvega igale poole peale määrida.

Lemet kirjutas:Siinkohal tuleb meelde tuttava kirjeldus arstiabist EKV s, mil eskulaap vajutas hädalistele tableti pooleks ja andis ühe poole ühele kundele peavalu vastu kindla käsuga see peale sööki sisse võtta ja teise poole teisele kundele kõhulahtisuse vastu samasuguse vastuvaidlemist mittesallival toonil käsuga see enne sööki ää manustada. Tõeliselt universaalne ravum, kõlbas nii sisse võtta, peale määrida ja mööblit poleerida, olla kõlanud asjaosaliste arvamine.

Selle tableti nimi on Neo-angin. Kõlbas ka igal eri versioonil. Täna just käisin apteegis kurguvalu vastu Neo-angin-i otsimas, apteeker ütles: "see ei aita üldse." Järeldused teeme kõik ise...

sõamehena eriti ei põdenud.
korra olin kuu aega düsenteeriaga haiglas,
super aeg, poputati ja nunnutati

tripperit raviti antibiootikumidega ja noaga
ehk siis kapuuts eemaldati ja heideti
üksikkongi, kubusse. ise põnend põlnd
aga kongikaaslased olid sellised

Olen korra juba kunagi ammu mujal n.ö. "avaldanud", aga copy paste siia ka siis...

Vene kroonu haiglas. Esimene juhtum.

Oli meil seal üks Saaremaa mees, kes esimest elusat venelast nägi just vene kroonus. Tema venekeel oli selline õudusunenägu, et isegi meid, mitte venelasi, võttis tihti oigama. Nii oskas ta voentorgi poes (see oli selline sõjaväe kauplus väeosas) isegi seepi ostes, kõik hulluks ajada. Ja seda vaatamata sellele, et meie head inimesed, kirjutasime talle lausa paberi peale, et seep on мыло [mõõlo]. Tema läks ja küsis möölat ja viis vaese poemüüja hullumiseni, kuna tal polnud laos mitte ühte ainsamatki möölat.

See Saaremaa mees oli sõjaväehaiglas ja hakkas ühel heal päeval palatis ringi tuiama üha virilama näoga. Mida päev edasi, seda virilamaks tema nägu läks. Pinnisime mis me pinnisime, aga tema ei rääkinud alguses meile midagi.
Noh, käis tema siis järjekordselt vanema õe (hospidali meditsiini-vanemõde) juures igapäevast penitsilliini süsti tagumikku saamas ja tablette võtmas. Tuli tagasi. Lebas oma reformvoodil paar tunnikest ja siis ei pidanud enam vastu. Rühmas midagi a`la: "ahh peesse see õde, mina enam ei saa" ja kadus palatist. No meie teised patsiendid kõik mures, et mis küll lahti??

Tuli siis veidikese aja pärast tagasi, kergendatud ilme näol ja Rääkis meile oma suure mure ära.

Nimelt öelnud õde talle, et tema peab pärast kirurgilist operatsiooni (kõhuõmblus) käima kohe "по маленкому" ja "по болшому нелзя напрягаться и тужится на горшке". Maakeeli siis, et tuleb käia kohe pärast oppi pissil ära ja kakal käies ei tohi pingutada ega punnitada.

Aga tema, vaene mees, sai pikast ja lõpus segaseks minevast jutust aru ainult esimese lihtsama jutuga osa, et "по маленкому надо" ja "по болшому нелзя" .. ehk, et tohib peldikus käia esialgu ainult "по маленкому" ja "по болшому" ei tohi üldse. Kannatas siis vaeseke. Hoidis loodusjõude n.ö. "kinni" ootuses, millal tal lubatakse ka "по болшому" vetsus käia.

Mis teeb kogu loo eriliselt vürtsikaks on see, et iga kord, kui ta õe juures käis, see muidugi vene keeles küsis, et kas oled käinud nii "по маленкому" kui ka "по болшому" ja tema ausa kannatajana muidugi andis teada, et "по маленкому - да" (pissil käin) aga "по болшому - нет" (kakal ma küll ei käi!) Ja õde oli muidugi mures, et tuleb soolesulgus vms ja andis talle iga päev leevenduseks peotäie kõhulahtisteid...

Ja meie kangelane muudkui neelas burgeeni vms abivahendit ja hoidis häda kinni, sest по болшому käia ei tohi. Ja tubli õde muudkui jälle küsis, sai ausad vastused ja siis nuumas teda üha äkilisemate rohtude ja suuremate doosidega.

Selline lugu.
Loo moraal: tuleb keeli osata!



*

Vene kroonu haiglas. Teine juhtum.

Lebotan mina sõjaväe hospidalis hilishommikul palatis oma voodis. Tuuakse kõrvalkoikusse üks sõdurpoisist patsient, kellel öösel lõhkes pimesool ja keda hommikul opereeriti. Selline normaalne vend. Saime hästi läbi. Ajasime ikka igasugu pada, maast ja ilmast temaga.

Kusagil pärast lõunat, tuleb doktor. Uurib minu naabrit siit ja sealt, et kuidas too on narkoosist välja tulnud ja kas järelnähte ka on. Lõpetuseks käsib minul ka jälgida, et poiss ikka niipalju ennast liigutaks, et vetsus enne õhtut igal juhul ära käiks. Noh, et esimene "põis" ei pidavatki kohe peale pimesoole operatsiooni ja kõhuõõne läbipesu tavalise harjunud hädatundega tunda olema. Soovitas tal igaks juhuks parem kohe pissil ära käia, kuigi vajadustunnet selleks ei pruugi olla. Noh ja eks ta siis õhtupoole mingi aeg ajas ennast suure hädaga jalule. Kõver nagu konks. Ei saanud selga sirgu ajada. Ütles, et haav hirmsasti kisub ja on valus. Läks tema siis jalgu järele vedades peldikusse, nagu 100 aastane. Aga oli õige kiirelt tagasi, silmad nagu tõllarattad peas.

„Kuule tule korra kaasa“, ütleb minule. „On abi vaja“. Mina siis, et „mis on?“. Tema ikka, et „tule tule, lähme peldikusse korraks“.

Noh, läheme siis, kaks invaliidi, peldikusse. Seal sellised kitsukesed kabiinid, või õigemini pottide vahel ainult vaheseinad ilma usteta. Ühes seinas siis seinakeste vahel pottidega kabiinid, vastasseinas pissuaarid seina peal.

Ukerdame siis sinna pottidega kabiinide ja pissuaaride vahele, ning vend räägib mulle ärevalt: "täitsa perses! rsk! kuule vaata! rsk! mingi jama on rsk! see pole õige asi rsk!" ja veab muudkui oma pükse alla.

Ma siis küsin, et „mis viga? ei pääse pissuaari juurde niimoodi kõveralt või? et aja ennast natuke rohkem sirgu kui pea enne pissuaari vasta seina jõuab“.

Tema, et: "ära irvita rsk! ma võiksin ju istudes ka lasta rsk! see pole üldse probleem rsk! palju hullem asi on rsk!"

Veab siis püksid alla ja küsib: "noh rsk! mida sa näed rsk!? ah?!"
Mina pikajuhtmelisena ei saa aru, et mida ma peaksin siis nagu nägema ?
Tema et: "no krdi kanapime oled või rsk! vaata rsk! tilli pole rsk! krdi tegelased rsk! lõikasid ära või? rsk!?!"

No ja ma siis vaatasin. Tähelepanelikult. No ja ohh imet! polnudki! Vaatasin veel ja hoolega, aga mida pole seda pole! Mingi sentimeeter "kusenahka" nagu paistis, aga ei enamat. Noh, aga mingit lõikusarmi seal strateegilises kohas ka polnud. Nii me siis seal uurisime seda asja. Tema ettepoole kookus, püksid maas ja mina pool-käpuli ja kükakil tema ees. Hea et keegi sisse ei tulnud.

Ma siis ütlesin, et ma lähen kutsun arsti. Tema vastu, et mis see enam aitab rsk! Ära lõikasid rsk! Kuradi seakari rsk!

Ma rahustasin mehe nii palju maha kui suutsin ja ikkagi läksin. Aga arst oli hõivatud ja ma sain kirurgiaosakonna valvelauast ühe noore med.õe valvelauast hoopis kätte ja siis me läksime selle näitsikuga meeste pellerisse uuesti seda asja uurima. Õde muidugi küsis terve tee valvelauast pellerini, et mis probleem teil seal siis on, et vajab kohale minekut ja just peldikusse. Aga mina ei osanud delikaatselt vene keeli noorele meditsiiniõele seda pädevalt lahti seletada ja ütlesin vaid, et lähme aga pellerisse, küll te seal näete.

Ja siis seal meeste peldikus selgus meditsiiniline tõsiasi, et pole vennal midagi ära lõigatud. Kuna pimesool lõhkes, ja op tehti tükk aega hiljem, siis kisti tal kõik sooled opi ajal välja ja kõhuõõn pesti seestpoolt puhtaks. Ja selle soolte välja kiskumisega tõmmati ka peensool nii sisse, et poisil oli tõesti ainult väike nahariba püksis alles.

Õde käskis tal kohe pissile hakata, et see mõjub. Ja pärast seda tähtsat toimingut, mida meie kõrvalt tähtsa näoga uudishimulikult takseerisime, tuli poisile ka tema tähtis ihuliige ilusasti nagu imeväel n.ö. "tagasi". "Lupsti", nagu ta ise pärast rõõmsalt ütles.

Sellel lool moraali ei ole.

Mina oma oma rikutud fantaasiaga kujutasin lugedes juba ette, et nooruke medõde, adudes probleemi olemust avas patsiendi suunas oma kitlihõlmad, mille peale peitu pugenud ihuliige mehe au kaitsele tõusis.
Tegelikkus muidugi osutus palju proosalisemaks.
Aga väga vahvad lood.

Fucs kirjutas: ↑23 Dets, 2024 12:59Ja selle soolte välja kiskumisega tõmmati ka peensool nii sisse, et poisil oli tõesti ainult väike nahariba püksis alles.

Mul oli seni inimese ehitusest väheke teistsugune arusaamine...