www.militaar.net

Selles faktis peale 8 km kauguse midagi väga erilist küll ei ole, analoogne moon nimega 9M-112 Kobra aka AT-8 Songster oli NSVL tankiüksuste relvastuses juba õndsal nõukaajal. Tõsi, viimase laskekaugus oli kuni 4,6 km.

8,7 kilomeetrit - huvitav, kas ja kui tihti reaalses lahinguolukorras nii pikki distantse esineb?

see on rakett mitte tavaline moon

See on kõrbe-stepi teema rohkem.

Probleem on IMO rohkem selles, et need raketid vajavad kõik visuaalset kontakti vastasega - ka kõnealune rakett on poolaktiivne (st vajab sihtmärgi pidevat valgustamist tanki poolt). Kui vahepeale tuleb mõni puu, maja või küngas, on rakett nahkas.

Ameeriklased pole kahurist lastavate rakettidega enne tõsiselt tegelenud, pigem oli see venelaste ampluaa- torust lastavad raketid tulid seal kasutusse koos tankiga T-64.

Ehk oskab keegi tankistina teeninu kommenteerida?

"Человек, пробыв внутри нашей боевой машины менее двух часов, теряет, разумеется, краткосрочно до 80% своих физиологических возможностей. А представьте, что боевые действия продолжаются круглосуточно."

http://nvo.ng.ru/armament/2006-11-24/6_otstavanie.html

tegelikult, arvan, et kui tankis lihtsalt 2 tundi istuda, või kolonnis sõita, siis vaevalt et 2 tunniga inimene eriti seal Tartu rattamaratoni läbitakse keskelt 3 tunniga, ma arvan raputab seal ratta sadulas veidi kõvemini kui tankiistmes. Füüsilisest koormusest parem ei räägi ka. Ja ekskavaatori või
buldooseri kabiinis inimesed töötavad 10 päeva järjest, samuti ilma suurimate tagantjärjedeta.

Aga kui küsimus aktiivsest lahingust, siis küll, arvan paari tunniga inimesest saab juust. Olen küll näinud Abramsi viideo, mis moodi meeskond seal tööd teeb. Aga mina arvan, et selline lahing kestab parimal juhul 3-4 minutit, edasi üks kolmest: kas tankid lõpevad, vaenlane lõpeb või laskemoon lõpeb.

See värk on vähe ülepakutud. Tean inimest, kes sõitis sügaval nõuka-ajal BTR-60-ga Leedus asuvast remonditehasest Sevastoopolisse. Siiamaani elu ja tervise juures.

Pakun, et töötingimused on neis masinais võrreldavad hullemate nõukogude mootorveduritega (TE3, M62) ja nende peal tehti tööd 12tundi korraga. Sealt oli küll lootust saada vibratsioontõbe ja impotentsust jaeitamidaveel.

Kas tanki mootoriruumil on mingit elementaarset müraisolatsiooni?
Kas agregaadid on otse poltidega raami küljes või on mingid kumminunnid vahel ikka?

Usun, et neis vatikostüümides nende mustade kõrvaklappidega mütsidega saab neis masinates olla küll, ei ole lootusetu põrgu.

Vedurijuhid sõitsid enamasti katmata kõrvadega. Samas tanki 4-500hj summutab vee kuidagi ära, aga veduri 2000-4000hj enam ära ei summuta, vibra jääb igal juhul ja bass ka. Näiteks ameerika vedurite müra ei lukusta küll kõrvu, aga kui täiega põletab, siis maa väriseb. Mitte ratastest vaid selle V16 müdinast.

Olen kunagi lugenud,et inimesele kõige ohtlikum ja surmav pidavat olema 7 Hrz e. 7võnget sekundis

Soobel kirjutas:Usun, et neis vatikostüümides nende mustade kõrvaklappidega mütsidega saab neis masinates olla küll, ei ole lootusetu põrgu.

Need mustad ei ole vatikostüümid, vaid need on nn tehniline vorm, mis on tavalised õhukesest mustast tööriidematerjalist tunked, mis tõmmatakse igapäevavormi peale. Mütsi peamine eesmärk on mitte müra summutamine, vaid peavigastuste vältimine, kui tank ootamatult rappub vms.

Nii 10-12 aasta eest kuulasin loengut kuidas kaitsta M1 meeskonna kuulmist (olin elukutses tegev akustikaga). Mis meelde jäi oli mõõdetud müra nivoo: 120 decibeli (dB). Sellega kaotad mõne minutiga hea osa oma kuulmisest, permanentselt. Meeskonnal olid vägevad kõrgtehnilised kõrvaklapid, samuti oli omavaheliseks rääkimiseks spetsiaalsed mikrofonid ja elektroonika.

Selles sisemises sides pole midagi nii uuenduslikku, kõrvaklapid ja kõrimikrofon kuulusid tankisti varustusse juba WWII aegsetes vene tankides.

Kapten Trumm kirjutas:Selles sisemises sides pole midagi nii uuenduslikku, kõrvaklapid ja kõrimikrofon kuulusid tankisti varustusse juba WWII aegsetes vene tankides.

Vene tankides? Tõsiselt või? Kui neil oli juba raadiosidega raskusi ehk ei jagunud raadiojaamu tankidel, kuidas siis sisemiseks sidepidamiseks?

Ükspäev oli History kanalil saade, kes räägiti Kurski lahingutest. Kuna algul olid need ilmad seal kuivad, siis oli tolmu nii, et hirmus! Kui veel madistati ka.. Aga lihtne variant olevat olnud see, et tanki komandör juhtis tanki juhti viimase õlgadele asetatud jalgadega! Lajatus vastu vasakut õlga, tank keeras vasakule ja nii edasi. Vaevalt seal tankis ka miski möllu aeg midagi kuulda oli, isegi kõrvaklppidega.

vibratsiooni tankis eriti pole

vibratsioon on seda vähem mida raskem on asi. Miks autodele pigimatid kleebitakse? Just selle tõttu et teeb pleki raskemaks. Kuna tank on kaunis paksust soomusest, siis vibra ei ole seal suur probleem. Müra ka selline asi mis ei tapa - inimesed teevad kogu elu tööd sarnase mürafooniga. Pigem ma ütleks et probleemiks võib lugeda heit- ja püssirohugaasid. Kui tankid sõidavad kolonnis, siis tankijuht neelab pidevalt ees sõitvate masinate

Ja muidugi ka raputused päris hullud.

Aga ei ütleks et midagi sellist mis teeks asja väga hulluks. Kui rääkida aktiivsest lahingust, siis need lõpevad üsna kiiresti.