OK. Panen siis ka kaks lugu kirja.
1. Vene kroonus. Haiglas. Esimene juhtumine.
Oli meil seal üks saaremaa mees, kes esimest elusat venelast nägi just vene kroonus. Tema venekeel oli selline õudusunenägu, et isegi meid, mitte venelasi võttis oigama. Nii oskas ta voentorgi (sõjaväe kauplus) poes isegi seepi ostes, kõik hulluks ajada. Seda vaatamata sellele, et meie head inimesed, kirjutasime talle lausa paberi peale, et seep on мыло [mõõla], küsis tema ikka möölat ja viis vaese poemüüja hullumiseni, kuna tal polnud laos mitte ühte ainsamatki möölat.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Saaremaa mees hakkas ühel heal päeval ringi tuiama üha virilama näoga, seal haiglas. Mida päev edasi, seda virilamaks nägu läks. Pinnisime mis me pinnisime, aga tema ei rääkinud alguses midagi.
Noh käis siis jälle järjekordselt vanema õe (meditsiiniõe!) juures penitsilliini süsti tagumikku saamas ja tablette võtmas. Tuli tagasi. Lebas paar tunnikest. Aga siis ei pidanud ta enam vastu, ühmas midagi a`la: "ahh peesse see õde, mina enam ei saa" ja kadus palatist. No me kõik mures, et mis lahti??
Tuli siis tagasi. Õnnetipus. Lai naeratus näol. Rääkis oma mure ära.
Nimelt öelnud õde talle, et tema peab pärast oppi käima kohe "по маленкому" ja "по болшому" ei tohi pingutades käia. Maakeeli siis, et tuleb käia kohe pissil ja kakal käies ei tohi punnitada. Tal oli kõhuhaav mis kinni ei tahtnud kasvada.
Aga tema sai aru, et tohib ainult по маленкому ja по болшому ei tohi üldse käia! Kannatas siis vapralt. Hoidis kinni.
Aga mis teeb kogu loo eriliselt vürtsikaks, on see, et iga kord, kui ta medõe juures käis, see muidugi murelikult küsis, et kas oled käinud nii по маленкому kui ka по болшому ja tema ausa kannatajana muidugi andis mõista, et mis te nüüd - по болшому mina ei käi! Ja õde oli muidugi mures, et tuleb soolesulgus või midagi ja andis talle iga päev peotäie kõhulahtisteid, et kõht läbi käima panna.
Ja saaremaa mees muudkui neelas kõhulahtisteid ning hoidis hambad ristis kinni, sest по болшому käia ju ei tohi. Ja õde muudkui nuumas teda mingite purgeenide või veel äkilisemate rohtudega. Ja doosid muudkui tõusid, sest mees ju ütles, et tema endiselt essal ei käi.
**************
2. Vene kroonus. Haiglas. Teine juhtumine.
Lebotan hilishommikul palatis oma voodis. Hospidalis. Tuuakse kõrvalkoikusse opilt tagasi kaasteenija Sakust, kellel öösel lõhkes pimesool ja keda hommikul pikalt opereeriti. Selline natuke vaiksemat tüüpi tagasihoidlik vend.
Kusagil pärast lõunat, tuleb doktor. Uurib minu naabrit siit ja sealt. Et kuidas on narkoosist välja tulnud ja kas järelnähte ka on. Küsib, et kas köhima ajab ja ajab muud tarka juttu sellest, et pärast oppi on kindlasti vaja regulaarselt vetsus käia. Et pärast sellist oppi alguses ei pidavat häda üldse tundma aga põis võib täis olla ja sooltele peale pressida. Lõpetuseks käsib minul ka jälgida, et zemljak ikka niipalju ennast liigutaks, et paar korda päevas vetsus käiks ning soovitas tal igaks juhuks parem kohe vetsus ära käia. Noja eks ta siis õhtupoole mingi aeg ajas ennast suure hädaga jalule. Kõver nagu konks. Ei saanud selga sirgu ajada. Ütles, et kõhuhaav kisub ja on hirmus valus. Viskasime veel nalja, et ma annan talle pisikese taskupeegli. Muidu ta ei näe ettepoole. Läks siis kõveras, jalgu järele vedades peldikusse, nagu 100 aastane. Ja oli õige kiirelt ülimalt ehmunult tagasi, silmad nagu tõllarattad peas.
"Kuule tule korra kaasa", ütleb minule. "On abi natuke vaja". Ma siis, et mis on? Tema, et tule tule, lähme peldikusse. Ma omaette mõtlesin, et ta vaene mees ei saa vist püsti potile pihta lastud ja peab nagu daame istudes häda tegema. Et ju ta ei saa ise istutud ja pärast jälle püsti.
Noh läheme siis, kaks invaliidi, peldikusse. Seal sellised kitsukesed kabiinid, ilma usteta. Ainult vaheseinad. Ühes seinas siis pottidega kabiinid, vastasseinas pissuaarid seina peal.
Räägib mulle: "Täitsa p**sses! rsk! Kuule tule vaata! rsk! Mingi jama on rsk! See pole õige asi rsk!" ja veab oma pükse alla.
Ma küsin, et mis viga? Ei pääse poti juurde niimoodi kõveralt või? Et aja ennast natuke rohkem sirgu kui pea enne potti vasta seina jõuab.
Tema, et: "Ära irvita rsk! Ma võiksi ju istudes ka lasta rsk! See pole üldse porobleem rsk! Palju hullem probleem on rsk!"
Vedas püksid alla ja küsib: "Noh rsk! Mida sa näed rsk!? Ah?!"
Mina ei saa aru, et mida ma pean nägema siis?
Tema et: "No krdi kanapime rsk! Vaata rsk! Tilli pole rsk! Millega ma lasen rsk! Krdi tegelased rsk! Lõikasid ära või? rsk!?!"
Noh ja siis ma vaatasin tähelepanelikumalt. Noja polnudki vennal enam noksi! Uskumatu ausalt öelda. Vaatasin veel, lähemalt ja hoolega. Kelkarad olid ilusasti alles aga noksi netu. Mida pole seda pole! Noh aga lõikusarmi ka polnud. See sai tuvastatud. Noja nii me siis seal uurisime lähedalt seda uskumatut asja. Tema ettepoole kookus, püksid maas ja mina kükitasin ees. Hea et keegi sisse ei tulnud!
Ma ütlesin, et lähen kutsun arsti. Tema, et mis see enam aitab rsk! Ära lõikasid rsk! Sellepärast see kirurg käis mind päevaajal moosimas rsk.
Ma ikka läksin. Aga arst oli kinni ja ma sain valves oleva medõe hoopis kätte. Räägin talle, et on üks probleem patsiendist zemljakiga, kellel pimesool ära lõigati. Et oleks vaja meeste peldikusse minna. Õde ei saanud aru, et miks meeste peldikusse. Mina ei saanud täpsemalt seletada ka. Õde ütles, et las tuleb palatisse. Mina jälle, et mees ei tule ilma arsti üle vaatamata mitte kuhugi peldikust. Ja siis me läksime medõega meeste pellerisse uuesti asja uurima. Õde muidugi ikka küsis täpsemalt, et mis probleem siis on. Aga mina ei osanud delikaatselt vene keeli seletada talle, et mehel noks kadunud (tean vene keeles ainult ühte roppu väljendit selle kohta) ja ütlesin, et parem lähme, küll kohapeal näha on.
Ja siis seal meeste peldikus medõe kaasabil selgus, et pole tal midagi ära lõigatud. Kuna pimesool lõhkes, ja op tehti tükk aega hiljem, siis kisti tal kõik sooled opi ajal välja ja kõhuõõn ning soolikad pesti puhtaks. Ja selle soolte kiskumisega, tõmmati mehel ka peensool nii sisse, et tal oli tõesti ainult väike nahariba püksis alles, millest isegi kinni ei saanud hoida.
Õde pani peent naeru ja käskis kohe kusele hakata. Ja pärast seda tähtsat toimingut, õigemini selle toimingu ajal, tuli poisile ka noks ilusasti tagasi
"Lupsti" nagu ta ise ütles
Natuke punnitamist ainult.
