Soome lennuvägi II ms eel ja ajal

[Kapten Trumm]

Mis põhjusel soomlased eelistasid sakslaste "messereid" isetoodetule, peaks soomlased ise vastama (ajaloolaste teema).
Piiratud ulatuses näib, et nad suutsid toota nii vanakooli konstruktsioone kui ka moodsaid, "stressed skin" tüüpi täisalumiiniumlennukeid.
Probleemiks peale alumiiniumi on ka mootorite kättesaadavus, sest WWII ajal konkurentsis püsimiseks vajati võimsusi 1000++ hobujõudu.
Taolist mootorit soomlased ju ei tootnud.

Fokker D-21 kaalus jällegi suhteliselt vähe (tühimass ca 1600, täismass ca 2000 kg) ja see võimaldas neil püsida hädavajalikul tasemel ka 1941-1942.
Soomlaste valdusesse sattus ka kolm nõuka LaGG-3 hävitajat, mis olid puitkonstruktsiooniga. Ilmselt oleks taolisi arenenud puidutööstusega Soomes ka toota suudetud, kuid kust võtta mootorit? Selle lennuki mass (suur mass on puidust lennukite viga) eeldas enamvähem rahuldavate lennuomaduste saamiseks vähemalt 1200 hj võimsust (LaGG-3 oma algse 1050 hj mootoriga peeti viletsaks, kuna oli alamotoriseeritud). Soomlaste lennukitele oli seni teretulnud varuosade allikas alla sadanud nõuka lennukid, sest mäletatavasti olid nii I-16 tähtmootorid kui ka M-105 ridamootorid lääne mootorite koopiad, kust ühte-teist sobis. M-105 originaal oli ju kasutusel prantsuse lennukitel.

Mulle tundub, et soomlaste otsus Me-109 kasuks võis tulla mitme asja koosmõjul.
1. moodsa disaini puudumine, et ise teha
2. raskused isetootmisel
3. vajalike agregaatide ja osade puudus
4. alumiiniumi kättesaadavus

Ise küsimus, mis oli Soome omatoodangu lennukite omahind (mida riik maksis) ja mida maksti sakslastele. Kui sakslased tegid sõbrahinda, on arusaadav. Kindlasti oli soodsam tarida Soome sakslaste trofeesid (mida ka tehti), sest kasutatu on alati uuest odavam.

[toomas tyrk]

Suure relvastusbuumi ajal juhtuski nii, et lennukitehasteks said näiteks mööblivabrikud.

Karta on, et seos on vastupidine - ekskavaatori- (või ka mööblitehastele?) oli algusest peale kavandatud võimekus toota sõjatehnikat. St. need olid sisuliselt sõjatehased reservis.

Aga see kaugeneb teemast. Kas Soome tsiviiltööstus oli suuteline nendeks tehnoloogilisteks protsessideks, mille üle te ülal vaidlete, või ei olnud?

No tegelikult - ega ikka ei saanud küll. Vähemasti mina ei tea ühtegi. Hakkasid sõjalist toodangut andma - jah. Mõned võisid toota ka puitdetaile lähedalasuvaile lennukitehastele - jah, samuti. Tootsid suuski nii lennukitele kui inimestele. Propellereid võisid toota. Aga ma ei tea ühtegi mööblitehast, mis oleks algusest lõpuni lennukeid valmis ehitanud.

Kui Trumm teab, siis toogu välja.

Miks N Liit kasutas lennukiehituses palju puitu? Ja segakonstruktsioone? Sest juba enne II maailmasõda oli võetud kurss maailma suurima lennuväe ülesehitamisele. Aga alumiiniumitoodangult oldi maailmas viies, siis suudeti oma toodangut suurendades tõusta neljandaks (mindi brittidest mööda) ja Prantsusmaa vallutamise järel 1940. a. kolmandaks. Esimene oli USA (ja üsna pikalt eest ära), teine Saksamaa (ja kellel ei õnnestunud kogu Prantsusmaa toodanguvõimsust enda kasuks tööle panna).

Kui sul on vähem alumiiniumi kui konkurentidel, aga tahad ehitada rohkem lennukeid kui nemad - siis sa pead teisi materjale kasutama. Hiljem juba sõja käigus kaotati ka suur osa tootmismahust, mida nii kiiresti taastada ei õnnestunud. jne

Soomes ei olnud laiaulatuslikku tööstuse mobilisatsiooni ette nähtud, kuid sõja ajal loomulikult pandi kõik võimalikud töökojad riigikaitse huvides tööle. Lennukitööstust siiski oluliselt ei laiendatud. Kui see uue tehase teema ära kukkus. Sõja ajal hajutati lennukitehas erinevate linnade vahel osakondade kaupa laiali. Ja hõivatute arv loomulikult ka kasvas. Mäletamist mööda üle kahe korra.

Soome tsiviiltööstuse võimekust näitab eelkõige Tampella, kes suutis litsentsi alusel mootoreid toota. Eestis sellist tehast ei leidunud. Kui kolmekümnendatel Eestis ehitati sportlennukeid ja uuriti kohalike ettevõtete käest, et kas keegi oleks valmis ka lihtsamaid lennukimootoreid litsentsi alusel tootma, siis sellist ei leidunud. Krull oli kõige lähemal nõustumisele, kuid veidi asja uurinuna - loobus.

Ja - Soome ise ei tootnud duralumiinimi ka. Aga kuna Soomel oli vaske ja niklit, ja Saksamaal oli huvi nende vastu, siis sai Soome ka Saksamaa käest duralumiiniumi.

[toomas tyrk]

Kuna siin oli juttu hollandi fokkeri koopiast, siis eile vaatasin pilte nende ametlikult fb lehelt https://www.facebook.com/pg/FlyingFokkerD21/photos/
Seal ei jäänud silma, et neid oleks lennuki karkassi küljes painutatud. Pigem mõõdeti karkassi peal ning siis painutati alasi peal või rullide vahel

https://www.facebook.com/FlyingFokkerD2 ... =3&theater
https://www.facebook.com/FlyingFokkerD2 ... =3&theater

Loomulikult painutatakse paneelid eelnevalt kujusse, mitte ei tehta seda korpuse peal. Esiteks jääb sellisel korpuse peal painutamisel ja järkjärgulisel kinnitamisel paneelile sisepinge. Teiseks hakkab see sisepinge omakorda koormama seda raami, mille peale need paneelid kinnituvad.

Mõlemad on väga pahad lennuki enda tugevusvarule.

[Kapten Trumm]

Lennukitehaseid oli NSVL-s 30. aastate lõpus palju – vähemalt 20 ning nende arv kasvas pidevalt
vastavalt “tehaste-dublööride” ehitamisele maa idaosas. Kuid nime “lennukitehas” ja saladusliku numbri
taga võis varjuda mis iganes. Näiteks esimene Punaarmee relvastusse võetud Jakovlevi lennuk –
õppeotstarbeline UT-2 – valmis tehases Nr.115 Moskvas. Tehas Nr.115 – see on vooditöökoda, mis asus
ühekordses hoones Leningradi maanteel Moskvas. Kusjuures lennukeid ja voodeid tehti samaaegselt.
Hiljem anti lennuk UT-2 seeriatootmisesse ka tehases Nr.47, mis kujutas endast lennukiremonditöökoda
Leningradis. Hävitajat I-26 (tulevane JAK-1) valmistati tehases Nr.115 (vooditöökoda), hiljem pidi see
lastama seeriasse tehases Nr.301. Tehas Nr.301 oli mööblivabrik Himkis. Faktiliselt toodeti JAK-1-te
tehases Nr.292 – see oli tehas “Sarkombain” (põllumajandusmasinate tehas Saraatovis).

lk 97
https://webzone.ee/troll007/soloninkoos ... ljadel.pdf

[andrus]

Soome tööstusest õhujõudude tarvis on mul välja pakkuda selline viide: http://digi.narc.fi/digi/view.ka?kuid=1617357 ja järgmine lehekülg.

[andrus]

Vestluse kontekst oli äkki Fokker D XXI, pikeerimiskiirusega kuni 700 km/h ?

[toomas tyrk]

Kellele tegelikult Soome lennuvägi II m-s huvi pakub.

https://wwii.germandocsinrussia.org/de/ ... ect/zoom/8

Saksa lennuväe sideohvitseri Soomes päevaraportid (Tagesmeldung) 8. juunist 1944 kuni 30. detsembrini 1943 (just niimoodi, uuemad eespool, nad seal kaustas on). Lühida sirvimise järel võin lisada, et sisaldab ka Luftflotte I tegevuse kajastusi, seega kasuks ka Eesti pärast toimunud õhusõja uurimisel.

[toomas tyrk]

Selleks, et lennukeid osta ja lennukitehas ehitada - selleks läheb pappi vaja. Aga Soomel endal seda eriti ei olnud. Siiski arvas Riigikaitse Nõukogu, et seekord on neil see papp olemas.

Nimelt oli Soome uus saadik USAs Hjalmar J. Procopé juba oma volikirjade üleandmisel (mis toimus 22. märstil 1939) alustanud läbirääkimis USAst laenu ja abi saamiseks Soome riigikaitse tugevdamiseks. Ja ka sellekohased lubadused saanud. Mais-juunis 1939 viibis USAs (siis veel reserv)kolonel Paavo Talvela, kellel oli rida kohtumisi kõrgemate sõjaväelaste ning kaitseministeeriumi juhtidega. Lahkumisel peetud kõnes tänas ta lahke vastuvõtu eest ning kinnitas, et Soome saab USAst kõik vajamineva, ja tema omalt poolt teeb kõik, et valitsus nii otsustaks.

Ei ole ise seda laenu asja eriti uurinud, aga ilmselt oli lubatud summaks 60 miljonit dollarit ja laenu oleks andnud Reconstruction Finance Corporation - föderaalvalitsuse kontrolli all olnud finantsasutis. Laenu suurust tänases väärtuses on ajaloolased hinnanud "miljardilaenuks". Aga - välislaenu pidi heaks kiitma Soome parlament - Eduskunta. Ja see ei teinud seda mitte.

See oli siis see teine kord, kui Mannerheim oma ametikohalt (mis oli sel ajal siiski Riigikaitse Nõukogu esimehe oma, mitte ülemjuhataja, nagu ma eelnevalt ekslikult kirjutasin) tagasi astus. Esimene kord juhtus see 1939. a. suvel, kui kaitseminister kärpis Riigikaitse Nõukogus kokku lepitud Ahvenamaa kaitserajatistele eraldatud summat. Riigikaitse Nõukogu oli nimelt selline asutis, mille täpset rolli polnud kusagil seadustes lahti kirjutatud. Ja kui Mannerheim eeldas, et kõik mis seal sai otsustatud tuleb ka selliselt ellu viia, siis valitsusel ja Eduskunnal oli selles osas veidi teistsugune arvamus.

Läheks edasi päris looga, jättes selle vahepealse jahumise prügikasti saatmist ootama.

Peale seda, kui jänkidelt jäid lennukid ja tehase jaoks vajalik ostmata (krediidi võtmise võimaluse puudumisel) otsustati uuele hävituslennuväe eskadrillile osta mis Euroopast on võimalik kätte saada. Ainus pakutav lennuk oli Fiat G.50, mis oli olnud ka mais koostatud võrdlustabelis, aga jäänud kaugele joone alla (firma lubatud lühiajaline maksimaalne kiirus 484 km/h, sooviti saada 520 või rohkem.)

Aga - Mussolini lubas müüa valmisehitatud lennukeid ja praktiliselt olematu tarneajaga. Huvi ekspordikliente leida ning välisvaluutat teenida oli nii suur. Leping allkirjastati 23. oktoobril 1939 ning itaallased hakkasid tõesti kohe ka lennukeid tarnima. Neist kaks lennukit jõudsid enne Talvesõja puhkemist raudteed pidi Saksamaa läbida ning Rootsi jõuda, kus need kokku pandi ning Soome lennutati. Saabusid Soome 18. detsembril 1939. Ülejäänud lennukite tarne aga Saksamaa blokeeris, need saadeti meritsi ning jõudsid Soome juba 1940. aastal.

1939. a. detsembris sõlmiti veel ka lisaleping 10 lennuki ostuks, nii et kokku ostis Soome 35 Fiat G.50 lennukit. Lennukid ei läinud tegelikult uue eskadrilli loomiseks, alates 1940. aasta veebruarist hakkas neid kasutama Lentolaivue 26, mis varem oli kasutanud Fokker D.XXI ja Bristol Bulldog Mk.IV lennukeid. Ja FIAT'id jäidki selle eskadrilli peamiseks lennukiks Talvesõja lõpust kuni Jätkusõja suht hilise ajani. FIAT ei olnud Soome lennuväes just mingi eriline lemmik, aga tegelikult - võitude-kaotuste suhe oli üks Soome lennuväe parimaid. FIATi puhul 44 vastase lennukit ühe oma kaotuse kohta. Bf 109G puhul 31 vastase lennukit ühe oma kaotuse kohta. Ja Brewster Buffalo puhul - 23 vastase lennukit ühe oma kaotuse kohta.

Lihtsalt - FIAT ei olnud kunagi tulipunktis, ja üldnumbrid võitude osas jäid ka üsna väikesteks. Põhiline Soome õhulahingute koormat kandnud ja enim ässasid tootnud üksus LLv 24 lendas algul Buffalo'del ja hiljem Bf 109 lennukeil.

[toomas tyrk]

Suursaadiku Procopé võimlemine USAst lennukite ja varustuse ostmise teemadel ei läinud ka tühja, kuigi laenust ja sellest konkreetsest Seversky tehingust asja ei saanud. Või tegelikult - see võimlemine jätkus ilma pausideta ka peale selle tehingu nurjumist.

1939. a oktoobris, samal ajal kui juba telliti FIATid, palus Soome õhujõudude ülem kindralmajor Lundqvist Procopé'il ja sõjaväeatašeel Zilliacusel hankida USAst mistahes hävituslennukeid. Ainukesed tingimused lennukitele oli, et mootor peaks kasutama oktaaniarvuga 87 bensiini ja relvastuses olevate kuulipildujate padrunid vastama juba kasutuses olevatele.

Zilliacus hakkas pakkumisi otsima, aga eriti ei olnud midagi saada. Keegi omale igaks juhuks lennukeid lattu ei tootnud. Ja samal ajal käisid palju paksemate rahakottidega britid ja prantslased samuti mööda tehaseid ringi ning andsid aga tellimusi sisse. USA Kongressis oli enamus aga isolatsionistide käes, kes tegid kõik võimaliku, et USA puhkenud sõjast kõrval hoida. Relvastust müüdi välismaale ainult Kongressi loal, tingimusega Cash&Carry, ehk siis maksad kohe ja transport peab olema enda oma. Ja USA laevadel oli isegi keelatud relvade vedu teistesse riikidesse (et ei oleks legitiimset põhjust neid uputada) ja loomulikult oli keelatud USA relvajõududel oma varustust või relvastust teistele riikidele müüa või kasutada anda.

Ja siis puhkes Talvesõda.

Tänu Soome heale mainele USAs (seoses I maailmasõja aegse laenu tagasimaksmisega), Procope'i juba toimunud lobitööle ja Roosevelt'i seisukohale, et Soome on demokraatia kants Ida-Euroopas - Roosevelt võttis Soomele lennukite müümise omale südameasjaks ja lubas selle kindlasti ka Kongressist läbi viia. Procope uuris veel ka võimalust seda sama laenu saada, aga selle kohapealt ütles Roosevelt, et see laev on läinud. Sõdivale riigile (kuigi agressiooni ohver) ei luba Kongress tal relvastuse ostmiseks laenu anda. Parimal juhul ehk 10 miljonit toiduainete ja esmatarbekaupade ostmiseks elanikkonnale.

Lennukite tarneks mõeldi välja järgmine skeem. USA merevägi oli tellinud Brewster Aeronautical Corporation'i käest 54 Brewster F2A-1 Buffalo hävituslennukit. Neist 11 oli tellija juba kätte saanud ja katsetas neid lennukikandjal "Saratoga". Ülejäänud olid veel tehases ja üleandmata. Kuna merevägi ei olnud esimestest lennukeist just väga vaimustunud ja Brewsteril oli juba valminud võimsama mootoriga F2A-2 prototüüp, siis oli merevägi nõus tehases olevatest lennukitest loobuma ning nende asemele tellima F2A-2 lennukeid. Nii ei olnud need lennukid enam ka mereväe omad, vaid kuulusid tehasele ning need võis Soomele müüa.

Brewster võttis lennukeilt maha kõik lennukikandjatel kasutamiseks mõeldud seadmed ja varustuse, samuti mereväele kuulunud relvad, sihikud ja näitabinõud. Vahetas ka mootorid ekspordiks lubatud versiooni vastu. Ning müüs siis sellisel kujul Brewster mudel 239 nimeks saanud lennukid Soomele. Lisaks 43 mereväest üle jäänud lennukile lisati soomlaste partiisse veel 44. lennuk Belgiale valmistatavast seeriast. Relvad ja sihikud ostsid soomlased eraldi. Ja et osa näitabinõusi ka veel puudu oli - see oli neile halb üllatus ja need osteti veel tagantjärele. Lennukid toodi meritsi Rootsi, kus need SAABi tehases kokku pandi ja Soome lennati.

Kuus lennukit jõudsid Soome veel Talvesõja viimasel nädalal, kuid sõjas enam ei osalenud. Sõja järel relvastati Buffalo'tega Soome parim hävituslennuväe üksus Lentolaivue 24 ja need jäid üksuse lennukeiks kuni 1944. aastani, mil Soome lõpuks sai sakslaste käest Bf 109G hävituslennukid. Buffalo'd anti siis LLv 26 relvastusse, kus need osalesid veel 1944. a. suvelahinguis ja hiljem Lapi sõjas.

Huvitav on ka see, et samal ajal kui jänkid tegelikult F2A eriti heaks lennukiks ei pidanud. Ei meeldinud ei see esimene versioon ega ka järgmine, võimsama mootoriga. Siis soomlased armastasid oma Buffalo'sid ikka väga. Neile anti hüüdnimeks "Taivaan helmi" ehk siis taevapärl. Soomlased üritasid ära osta kogu Belgia tellitud partiid, kuid nood ei loobunud oma lennukeist. Samuti soovisid hankida tootmislitsentsi, aga need läbirääkimised läksid millegipärast nihu ning hiljem jäädi sõjas juba ameeriklastega erinevatele pooltele.

[Kapten Trumm]

Nende sisseostetud lennukite saaga juures on märkimata see tõsiasi, et enamus neist jõudis Soome kas sõja lõpus või juba peale Talvesõda ja praktilist mõju lahingutegevusele ei omanud. Neid Fiat hävitajaid, mis tulid kõige kiiremini, jõudis enne sõja lõppu veebruaris kohale täpselt 10 lennukit.

Talvesõda tuli alustada ca 40 arhailise Fokker D21 ja ca 15 veel arhailisema Bristol Bulldog biplaaniga. Seega, kriitiline faktor soomlaste vastupanuks õhus oli siiski omamaise lennukitööstuse olemasolu. See oligi toona ainus maksev vahend, sest ostetud lennukite kättesaamisega tekkis probleeme, olgu nad nii head kui tahes.

Lennukite puudus Talvesõjas oli nii karm, et soomlased korjasid kokku kõik alla tulnud vene lennukid ja mis võimalik, putitati lennukorda ja sõditi nendega.Soome ässad tulistasid selle Fokkeriga alla 116 lennukit
https://panssarivaunut.blogspot.com/201 ... -dxxi.html
Siia ilmselt lisandub veel mingi kogus mitte-ässade omi.

[toomas tyrk]

Hm, omast arust kirjutasin ikka nii FIATide kui Brewsterite puhul, millal lennukid tegelikult soomlasteni jõudsid ning kas osalesid Talvesõjas või mitte. Aga eks selle lugemisoskusega (funktsionaalsega) ole nii kuidas on.

Mis puutub vene lennukitesse, siis MITTE ÜKSKI vene lennuk soomlaste poolt Talvesõja ajal lahinglennukina kasutust ei leidnud. Lennukorda mõned said, kuid kasutati kui vastase tehnikaga tutvumisvahendit. Juba peale Talvesõda võeti viis I-152 lennukit kasutusele treeninglennukitena, I-153 lennukeid osteti juba Jätkusõja ajal sakslastelt isegi juurde ning need leidsid kasutust luurelennukitena. Aga ka alles Jätkusõja ajal. I-16 sai lennukorda vaid 2 ning need jäidki selliseks tutvumisvahendiks.

FIATist ja Brewsterist sai alustatud seepärast, et nende hangetega alustati juba enne Talvesõja puhkemist. Nende hange näitas kuhu suunda pidas juba siis Soome lennuvägi vajalikuks oma arengus suunduda. Talvesõja ajal juba osteti ja saadi ka abina mitmesuguseid erinevaid lennukeid, mida soomlased ise võib-olla ei oleks ostnudki.

Kui nüüd siis rääkida neist Talvesõja ajal hangitud ja saadud lennukeist, siis kõige arvukam ja ka sõjas osaleda jõudnum neist oli Gloster Gladiator. Mäletatavasti oli Gladiator ka üks võistleja sel konkurssil, kus Fokker D.XXI lõpuks valiti, kuid jäi valimata kõrge hinna ja vananenud konstruktsiooni tõttu. Kohe Talvesõja puhkedes küsisid soomlased pakkumisi hävituslennukitele nii inglastelt kui prantslastelt. Küsiti mida iganes kohe kätte saaks. Britid pakkusid kohe detsembri alguses 20 Gloster Gladiatorit, mis korjati kokku oma treeningüksustest, tagavaradest ja mujalt sellistest kohtadest, pandi laeva peale ning saadeti Rootsi. Kraapimise käigus tuli neid lennukeid kokku vähe rohkem, seega britid veel kinkisid 10 lennukit ostetutele peale. Lennukid jõudsid Rootsi 1940. a. jaanuaris-veebruaris, pandi seal kokku ning lennati Soome. Kus need läksid LeLv 26 käsutusse ning osalesid Talvesõjas. Üksus sooritas neil lennukeil üle 600 lahinglennu ja saavutati 34 õhuvõitu. Mõned lennukid läksid ka LeLv 12 ja 14 kätte (mis olid luurelennuüksused) kus sooritasid Talvesõja ajal 101 lahinglendu ning saavutasid 3 õhuvõitu.

Lisaks brittidelt hangitud Gladiatoritele tuli veel 12 seda tüüpi lennukit Rootsist. Koos kogu meeskonnaga. Rootsi kinkis Soomele 12 Gladiatorit ja 4 Hawker Hart pommituslennukit ning võimaldas oma lennuväes teeninud lendureil ja tehnikuil vabatahtlikult lahkuda teenistusest ning minna Soome. (BTW, kuigi Gladiator võis ju tunduda vananenud lennukina - see 12 lennukit oli veerand sel ajal Rootsil olemasolnud hävituslennuväest. Uuemad ostetud lennukid polnud veel kohale jõudnud ja kasutusele võetud.) Neist loodi Rootsi vabatahtlike eskadrill F19, mis oli Talvesõja ajal ainukeseks lennuüksuseks Põhja-Soomes. Saavutasid 8 õhuvõitu.

Rootsi kinkis Soomele ka kümmekond igasugu muud lennukit, nende hulgas ka mõned Bristol Bulldogid, mida aga soomlased enam hävituslennukitena ei kasutanud. Läksid kohe treeningüksustesse. Kuhu hiljem läksid ka LeLv 26 Bulldogid, kui see Gladiatorid oli saanud.

Siinkohal tuleks ilmselt mainida ka Lõuna-Aafrika Vabariigi poolt kingitud Gloster Gauntlet'te (kingiti 29, soomlased võtsid kasutusele 25), milledest esimesed jõudsid kohale ka veel Talvesõja ajal, aga kõik läksid treeninglennukeiks.

Prantslased kinkisid Soomele Talvesõja ajal 50 Morane MS.406 hävituslennukit, kuid sõda lõppes enne ära kui need kõik kohale jõuti toimetada. Tegelikult sai Soome kätte neist 30 lennukit, mis taas transporditi laevadel Rootsi, pandi seal kokku ning siis lennati neil Soome. Esimesed lennukid olid Soomes kohal taas 1940. a. veebruaris. Aga sõjategevuses osaleda ei jõudnud. Mäletatavasti oli seal soomlaste hävituslennukikonkursil üks osaleja MS.405, mis jäi valimata peamiselt kõrge hinna ja "vale mootori" tõttu. MS.406 oli selle edasiarendus ning oma tehnilistelt näitajatelt sel ajal parim hävituslennuk, mis Soome lennuväel oli. Maksimaalkiiruse poolest ületas ka Brewster'eid, muudest lennukeist rääkimata.

Brittidelt osteti veel 1940. a. veebruaris 12 Hawker Hurricane hävituslennukit. Kuna kohaletoomise aeg oli siis juba väga kriitiline, siis need otsustati kohale toimetada lennuteel. Teel kaotati õnnetustes kaks lennukit, kuid ka Hurricane'id jõudsid Soome veel enne Talvesõja lõppu.

N Liit ei sõlminud seda rahulepingut soomlastega mitte nalja pärast. Ikka seepärast, et kiiret võitu ei paistnud kuskilt. Ning Soome kaitsevõime ei näidanud kusagilt olulisi kulumise märke. Lennuväe kohapealt - hoopis vastupidi...

[toomas tyrk]

Veidi ka Soome lennuväe organisatsioonist Talvesõja ajal.

Lennuvägi oli koondatud nelja rügementi, mis olid tegelikult pigem administratiivsed üksused. Iga rügement koondas ühte tüüpi lennuväeüksusi - lentolaivue - mida välismaa keelte puhul on enamasti eskadrillideks tõlgitud. Eesti terminoloogia järgi peaks küll pigem divisjon olema (teoreetiliselt rügement - divisjon - eskadrill - salk) ja saksmannide jaoks Gruppe (neil olid Geschwader - Gruppe - Staffel - Kette), aga kui kõik juba eskadrillideks kutsuvad neid, siis las nad jääda...

1. rügement oli lennuväe koostöö rügement. Ehk siis koondas neid üksuseid, mis pidid vahetult toetama maaväeüksuseid ning sooritama luure-, ründe- ja lähipommituslende.

Rügementi kuulusid
LLv 10 - 12 Fokker C.X lennukit
LLv 12 - 13 Fokker C.X lennukit
LLv 14 - 4 Fokker C.X ja 7 Fokker C.VE lennukit
LLv 16 - 8 Blackburn Ripon ja 4 Junkers K.43 lennukit.
Soome ostis juba sõja ajal brittidelt ka 17 Westland Lysender koostöölennukit, kuid need jõudsid kohale juba pärast Talvesõja lõppu. Väidetavalt jõudis vähemasti osa algselt Eesti poolt tellitud Lysenderidest hiljem Soome.

2. rügement oli hävituslennuväe rügement. Sellesse kuulusid
LLv 24 - 36 Fokker D.XXI hävituslennukit
LLv 26 - 10 Bristol Bulldog hävituslennukit, FIAT'ide saabumisel anti need LLv 26 relvastusse. Esimese õhulahingu FIAtidel pidas üksus 26. veebruaril 1940. Talvesõja ajal saavutati neil lennukeil kokku 11 võitu. Kuna FIATide saabumine võttis aega, siis kasutas üksus ka Gloster Gladiatoreid, nende kasutusest oli juttu eelmises postituses.
LLv 28 - oli alles kavas moodustada, kuid sellele tellitud FIAT G.50 lennukid anti hoopis LLv 26'le, kelle Bulldoge ei loetud lahingvõimelisteks. Tegelikult moodustati 1939. a. detsembris, kui kuuldi prantslaste lubadusest kinkida MS.406 hävituslennukid. Lennukid jõudsid reaalselt kohale 1940. a. veebruaris ning üksus sooritas esimese lahinglennu Morane'il 6. veebruaril 1940 ja esimene vene lennuk tulistati alla 17. veebruaril. Kokku sooritati Morane'idel Talvesõjas 288 lahinglendu ning tulistati alla 14 N Liidu lennukit. Täissuuruse saavutas üksus alles peale Talvesõja lõppu.
LLv 22 moodustati 1940. aasta jaanuaris ning see pidi omale saama Brewster Buffalo hävituslennukid. Tegelikuses jõudsid need aga nii hilja kohale, et üksus Talvesõjas sisuliselt ei osalenud. Sõja ajal jõudis kohale 6 Buffalo't, neist neli esimest juba veebruari alguses, kuid eskadrill sooritas vaid ühe lahinglennu. Ka kohale jõudnud Hurricane'id allutati samale eskadrillile, kuid needki ei jõudnud sõdida. Talvesõja järel see eskadrill likvideeriti.

3. rügement oli merelennurügement, mille ainus eskadrill oli
LLv 36 - 6 Blackburn Ripon lennukit ujukitel.

4. rügement oli pommituslennuväe rügement.
LLv 42 - ei olnud veel lennukeid, esialgu kasutati selle meeskondi teiste eskadrillide täiendamiseks
LLv 44 - 8 Bristol Blenheim Mk. I pommituslennukit
LLv 46 - 9 Bristol Blenheim Mk. I pommituslennukit
Talvesõja ajal saadi 1940. a. jaanuaris brittide käest 12 Mk. IV Blenheim'i, need läksid LLv 46 kätte. Hiljem saadi ka 12 Bristol Blenheim Mk. I lennukit, siis sai lõpuks ka LLv 42 omale lennukid.

[andrus]

Lennukite arvu lugemiseks Talvesõjas on see blogipostitus hea - https://gull.livejournal.com/3477.html
Tsiviillennukid Talvesõja alguses on samamoodi üle loetud: https://gull.livejournal.com/6799.html

[toomas tyrk]

Talvesõja lõpunädalatel ja ka selle lõppemise järel hakkasid kohale jõudma sõja eel ja ajal tellitud lennukid. See võimaldas 1940. aasta aprillis kakata Soome lennuväe organisatsiooni ümberkorraldama.

Esimese sammuna likvideeriti märtsi lõpus senine 3. (merelennuväe) rügement ja selle asemel loodi uus 3. hävituslennuväe rügement. Senine LLv 36 esialgu kaotas oma numbrist selle esimese kolme (oli lihtsalt LLv 6), suvel aga nimetati "Erillinen LLv"-ks ehk siis üksikuks või iseseisvaks eskadrilliks. Ilma numbrita.

3. hävituslennuväe rügemendi esimesteks eskadrillideks said LLv 32 ja LLv 30. LLv 32 oli sisuliselt endine LLv 22, mis aga oma Brewster Buffalod oli andnud LLv 24 relvastuseks ning asemele saanud tolle vanad Fokkerid. LLv 30 sai esialgu omale need 10 Hurricane'i, mis ajutiselt olid olnud LLv 28 koosseisus.

Hävituslennuväe eskadrilli suurus koosseisude järele pidi sel ajal olema 31 lennukit - 3 x 10 lennukilist salka + 1 ülema/juhatuse lennuk. Seega enam-vähem täiskoosseisulised olid sel ajal LLv 24 (Brewster Buffalo), 26 (FIAT G.50), 28 (MS.406) ja 32 (Fokker D.XXI). LLv 30 oli vaid 1-salgaline (Hawker Hurricane).

Soomlased ise olid 1939. a (kui käis jutt sellest Seversky lennuki ostmisest ja litsentstootmisest) hinnanud oma sõja-aja hävituslennukite vajaduse 150 kuni 200 lennukiliseks. Seega oli ka veel praegu neid puudu.

Järgnes uus voor läbirääkimisi, mille käigus üritati saada Brewsterilt Buffalo tootmislitsentsi, Itaaliast erinevaid hävituslennukeid, arendada oma Myrsky seeriatootmiseks kõlbulikuks (kuid see jäi toppama sobilike mootorite kättesaamatuse tõttu. USA enam sõjavarustust välismaale ei müünud, sakslased keeldusid oma moodsaid mootoreid soomlastele müümast). Kuid kõik need üritused ei olnud eriti edukad.

Olukord leevenes mõnevõrra 1940. a suvel, kui Mannerheim sai Göringilt erakirja, milles viimane lubas, et Saksamaa võib Soomele müüa Euroopas sõjasaagiks saadud lennukeid. Taas oli (selleks ajaks juba kindral) Talvela see, kes Saksamaale sõitis läbirääkimisi pidama. Tulemused olid siiski kasinad. Soomlased lootsid osta kokku 150 lennukit. Lõpuks saadi 24 Morane'i (koos hilisemate tarnetega kasvas see arv küll 57-ni) ja 29 Hawk 75 hävituslennukit (ka neid saadi veel hiljem juurde).

Selle esimese portsu ostuleping allkirjastati 1940. a. oktoobris ning lennukid hakkasid Soome kohale jõudma 1941. a kevadel. Põhikogus jõudis kohale suvel - juunist kuni augustini - ning tasapisi tilkus neid veel kuni aastavahetuseni. Hilisemad tarned olid juba uute lepingute alusel.

Oma lennukitehaste toodangut Saksamaa esialgu keeldus müümast. Ja et suhteid N Liiduga mitte rikkuda, siis lasti katteloona liikvele legend, et tegu on Talvesõja ajal ostetud kuid siis kohaletoimetamata jäänud lennukitega. Mis siis nüüd tagantjärele kohale tuuakse.

[Kapten Trumm]

Olukord leevenes mõnevõrra 1940. a suvel, kui Mannerheim sai Göringilt erakirja, milles viimane lubas, et Saksamaa võib Soomele müüa Euroopas sõjasaagiks saadud lennukeid. Taas oli (selleks ajaks juba kindral) Talvela see, kes Saksamaale sõitis läbirääkimisi pidama. Tulemused olid siiski kasinad. Soomlased lootsid osta kokku 150 lennukit. Lõpuks saadi 24 Morane'i (koos hilisemate tarnetega kasvas see arv küll 57-ni) ja 29 Hawk 75 hävituslennukit (ka neid saadi veel hiljem juurde).

Kas nende trofeelennukite ostude väikse arvu põhjustest on ka midagi teada? Polnud raha või sakslased igaks juhuks ei müünud?
Soomlaste ostude hulka kuulusid ka mõningad nõuka lennukid, kuid mingil põhjusel vaid vanakooli omad. Meenub 10 tk I-153.
Üldiselt seda kanalit pidi saadud lennukite vähesus paneb imestama.