www.militaar.net

Järgnev jutt on juhtumist, mis leidis reaalselt aset 1965. aasta sügisel Bakuust idas, väeosas 97615. Info allikaks on mu isa, kes seal toona aega teenis.

Tegu oli õhutõrje väeosaga, mis oli varustatud rakettidega S-125.

Juhtus see õhtul kella poole viie paiku õhtul. Nimelt tuli rakettide lahinguvõimet pidevalt kontrollida ja selleks oli ette nähtud testimise protseduur. Selle kohaselt tuli raketti külge panna spetsiaalne testipistik. Seejärel süttis laskekabiini paneelis kiri "Imitatsioon" ning nupule vajutuse järel näitas elektroonika ära, kas rakett oli tehniliselt korras.

Raketid olid ise suunatud põhja, nende tõusunurk oli standardasendis 9 kraadi ja 30 minutit.

Sel õhtul olid kontrollijad aga jälginud jalgpalli ülekannet ning sellest tingitud erutuse käigus ei saanud reamees Jelagin aru, et ta ühendas raketiga nn lahingpistiku. Seda, et kabiinis ei süttinud kiri "Imitatsioon" ei märganud ka seal olnud ohvitser (nimi oli vist Kuzenov, aser) ja vajutas kõige tähtsamat nuppu. Rakett lendas selle peale koos kattepresendiga minema.

Jelagin sai põrutada ja kõrvetada ning oli kaks kuud haiglas.

Rakett ise lendas 6 - 7 kilomeetrit ning plahvatas platsil, mille servas olid lasteaed ja kool. Õnneks keegi peale Jelagini viga ei saanud.

Üks fakt oli aga huvitav. Isal oli väeosas isiklik väike transistorraadio, millele küll korduvalt jahti peeti, aga mida siiski ülesse ei leitud. Sellega sai kuulata ka vastalisi jaamu. Juba samal õhtul teatasid juhtunust Iraani raadio venekeelsed uudised koos sõnumiga, et keegi viga ei saanud. Ja seda poolteist tundi pärast plahvatust...

Jelagin naases haiglast väeossa ja teenis seal edasi. Õnnetuse ainsaks otseseks järelduseks oli see, et raketid suunati alustel seismise ajaks edaspidi Kaspia poole. (idasse või lõunasse).

Isa sõnul polnud sellised olukorrad, et raketid ootamatult lendu läksid aga sugugi harukordsed. Näiteks kui väeossa tuli korraldus kontrollida kaablite takistust, siis võis olla enam kui kindel, et kusagil oli rakett taas ise lendu läinud.

A.

Mis ohvitserist sai, ei ole teada?

Intsidente juhtus ka palju lähemal. Täpse aasta jään hetkel võlgu, aga kuskil 1980ndatel oli ''valestart'' ka Lobineeme õhutõrjebaasis. Rakett tulistati välja ja kukkus Soome lahte. See oli suvine või varasügisene valge aeg ja tunnistajaid oli palju. Uudis jõudis isegi ajalehtedesse, aga täpsemat infot loomulikult ei avalikustatud, kohalike jutu järgi oli ettekavatsemata stardi tõttu baasis nii hukkunuid kui vigastatuid. S-125 raketi tüübiks kui mu mälu ei peta.

Ühe siia sobiva loo postitasin naljanurka - lugu pärineb Eestis olnud PVO lendurite meenutustest.
Ühesõnaga, elas üks vennike, kes mingil põhjusel sai hävituslenduriks, mitte lennukiinseneriks.
Ja inimene mõtles igavusest välja, mismoodi kahandada raketisüsteemi S-75 lahinguvalmiduse saavutamise aega 20 minutilt 5-le minutile. Ma selle sisu täpselt seletada ei oska, aga on teada, et ka Vietnamis tehti taolisi ratse, seal aga tingisid seda ameeriklaste pommid. Ameeriklaste lennukid rippusid õhus, valmis 15 minutiga sekkuma suvalises kohas, 20 minutit valmis seadmist tähendas, et ameeriklaste pommid kukkusid enne.

Aga siis saatis kohalik, Eestis olnud õhukaitsediviis selle leitnandi Leningradi, armee leiutajate konkursile.
Leiutise vastu tundis huvi üks paljude tärnidega kindral, kes küsis sõdurlikult otse, et mis sa mees siin teed, kui sa pead hoopis lendama. Leitnant seletab siis asja ära ja kindrali silmad lähevad särama. Antigi käsk proovida, kuidas leitnandi leiutis töötab. Paraku aga suures õhinas unustas keegi "lahingu" pistiku raketi tagant lahti ühendada. Leitnant oma sõnu ei söönud - täpselt 5 minuti möödudes startiski S-75 lahingrakett suure mürina ja suitsupilvega teadmata suunas......

Kriku kirjutas:Mis ohvitserist sai, ei ole teada?

Kaptenist oli muutunud leitnandiks. Aga jätkas teenistust.

kalleb kirjutas:No isegi meie üksikus raketidivisjonis oli 80 sõduri kohta umbes 30 musta (aazbek, armjan, tunguz, karakalpak, kazah , oli ka mingeid segaverelisi kes araabia keelt oskasid ja nägid välja murjani moodi aga natsionalnost oli russkii)

Ja sellised siis pidid babahnut kui õige aeg oli , tegelikult emus ei osanud isegi vene keeles rääkida ja kunagi panid raketi plahvatama sest mingid razjommid tagusid kuvaldaga sunniviisiliselt sisse ja rakett hakkas koos raketimasinaga õhku tõusma , õnneks enne plahvatas kui raketimasina üles jõudis tõsta ning aazbekkidest vennad põlesid molekulideks ning sellest tuli päris korralik tsee-pee , see oli olnud 1984 aastal , mina maabusin sinna 1987 aasa sügisel

Ja ilmselt mälestuste kirjapanija seda päris utsebkat ei läbinud - no see oli ikka tõeline vangilaages kõige otsesemas tähenduses

Huvitav, et kvaliteet nii alla oli läinud selle aja jooksul. Minu raketibrigaadis 74-75 oli umbes 600-st mehest ainult kaks ingušši. Alla keskhariduse olid ainult autojuhid/ majandusmehed.

morsevend kirjutas:

kalleb kirjutas:No isegi meie üksikus raketidivisjonis oli 80 sõduri kohta umbes 30 musta (aazbek, armjan, tunguz, karakalpak, kazah , oli ka mingeid segaverelisi kes araabia keelt oskasid ja nägid välja murjani moodi aga natsionalnost oli russkii)

Ja sellised siis pidid babahnut kui õige aeg oli , tegelikult emus ei osanud isegi vene keeles rääkida ja kunagi panid raketi plahvatama sest mingid razjommid tagusid kuvaldaga sunniviisiliselt sisse ja rakett hakkas koos raketimasinaga õhku tõusma , õnneks enne plahvatas kui raketimasina üles jõudis tõsta ning aazbekkidest vennad põlesid molekulideks ning sellest tuli päris korralik tsee-pee , see oli olnud 1984 aastal , mina maabusin sinna 1987 aasa sügisel

Ja ilmselt mälestuste kirjapanija seda päris utsebkat ei läbinud - no see oli ikka tõeline vangilaages kõige otsesemas tähenduses

Huvitav, et kvaliteet nii alla oli läinud selle aja jooksul. Minu raketibrigaadis 74-75 oli umbes 600-st mehest ainult kaks ingušši. Alla keskhariduse olid ainult autojuhid/ majandusmehed.

Ühest Eesti baasist pilt